Tädi

Villem Ormisson, "Tädi portree" (1929).

Proosa

• Kuid ainuke tõeline hädaoht ähvardas Notsut siiski alles tema vangistuse viimasel pooltunnil, kui Öökull, kes just äsja sinna oli lennanud, puuoksale istus ja talle lohutuseks kohutavalt pika loo jutustas ühest oma tädist, kes kord eksikombel merikajaka muna välja oli haudunud, ja nii edasi ja nii edasi läks see tema jutt, täpselt nagu see lausegi siin praegu, kuni Notsu, kael õieli aknast väljas, seda vadinat kuulates vaikselt tukkuma jäi ja pikkamisi välja hakkas vajuma, nii et ta viimaks veel ainult sõraotste toel seal vee kohal rippus.
  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 106

• Jah, see oli tõesti tõsi. Tommy ja Annika pidid Kurrunurruvutisaarele kaasa tulema. Muidugi tulid peaaegu kõik tädikesed, kes linnas olemas olid, proua Settergreni juurde ja ütlesid:

"Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et kavatsed saata oma lapsed kaugele Lõunamerele koos Pipi Pikksukaga? See ei saa ometi tõsi olla."

Kuid siis ütles proua Settergren:

"Miks ei võiks ma seda teha? Lapsed põdesid hiljaaegu ja vajavad õhuvahetust, ütleb arst. Ja niikaua, kuipalju mina Pipit tean, pole ta iial teinud midagi niisugust, mis Tommyt või Annikat oleks kahjustanud. Keegi ei saa olla nende vastu õrnem kui tema."

"Nojah, aga ikkagi Pipi Pikksukk!" ütlesid tädikesed ja kirtsutasid nina.

"Täpselt nõnda," kostis proua Settergren. "Pipi Pikksukk ei käitu vahest küll alati nii hirmus peenelt. Aga tal on hea süda."

• Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", tlk Vladimir Beekmann, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 186-187, "Pipi läheb jälle laevale"

• Onkel Joosepit nägin ainult mõned korrad Rummusaarel, aga tanta Amanda käis seal sageli. Ta tuli enamasti ette teatamata ja jala, kuigi jaamast oli sinna tolle aja mõõtude järgi kaksteistkümmend versta. Ta tuli tühjade korvide ja kottidega, aga ära minnes tõsteti need vankrile. Ta oli ilusasti riides ja kandis kübarat. Vanaema pidas tast lugu. Vist sellepärast, et Amanda oli noorelt saksu teeninud, ja kui vanaisa, keda minu silmad pole näinud, kord Joosepile külla läinud, pannud Amanda ta kahe lina vahele magama. Vanaema rääkis mulle sellest mitu korda.

Aga onunaine, Tilde, ei jaganud seda lugupidamist. Tema ütles vahel Amanda kohta "va hilpharakas" ja "ahnepäits".

Mis minusse puutub, siis pidasin tantast kui kunagisest saksateenijast ja ilusais riideis linnainimesest ka lugu, aga seejuures ei meeldinud ta mulle ometi hästi. Sellepärast, et ta minuga porises: "Mis sa käid, tagumik torus, just nagu vana eit"; või: "Mis sa seisad, käed kõhu peal ristis, just nagu vana eit." Ja tema nõudis, et ma pean teretades "niksu" tegema, ega olnud kunagi minu "niksuga" päris rahul.

Küllap Amandal oli märkuste tegemiseks põhjustki. Kasvades vanade inimeste seas olin isegi muutunud väikeseks vanainimeseks.

• Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, Tallinn: Ajaraamat, 1995, lk 13

• Muidugi on kõik kuningatütred õnnelikud. Mis eest nad siis muidu kuningatütred on! Jah. sul on üsna õigus: kuningatütarde isad ei lähe kunagi kodust niikauaks ära, et nende emad peaksid neile järele minema. Õigus, jah, tädisid pole neil kah. Ma ei tea täpselt, miks, aga... ma mõtlen, neid pole lihtsalt vaja.

Just. Kuningatütred on ju muinasjutt, ja kui nad pole just praegu õnnelikud, siis nad saavad üsna varsti õnnelikuks ja milleks neile siis veel tädisid, kes peaksid muinasjutte rääkima — eks ole?

• Silvia Rannamaa, "Miks kuningatütrel pole tädi", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 47–49

• Tädi Maali kujund rajaneb teadmisel, et tädi on keegi võõras või tundmatu vanem naine, ning põhineb eeldusel, et vanem naine ei ole suure tõenäosusega kuigi mõtlemisvõimeline ega arutlustahteline, vrd ka Usun, et näeksin selles välja nagu täielik tädi. Vanamoeline pärisnimi fraasi peasõnana võimendab tähendust ’ajast maha jäänu’ veelgi. (lk 39)
  • Katre Õim, "Uudseid metafoorseid keelendeid, Oma Keel 1/2012, lk 36-43

• Raamatuid kirjutas Jane vallalise tädi kohustuste kõrvalt ja kokku tõid nad tema eluajal sisse ainult veidi üle tuhande ühesaja naela. Kes teab, võib-olla andis just see äärealal paiknemine ja pidev oht libiseda välja sellest maailmast, mida Austen pidas kalliks ja omaseks, tema pilgule erilise teravuse, aga ka suure soojuse, nii et meie, kes me vaatleme seda maailma läbi tema silmade, leiame end ikka ja jälle pöördumas sinna tagasi kui oodatud külalised, ei jagada meile lähedaseks saanud tegelaste rõõme ja muresid. (lk 547)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, Tartu: Wellum, 2020, lk 531–548

Luule

Tädi, ilmaaegu lähed
jälle laulukoori,
segad ainult noori.

Tädi, mõtle, kus see läheb,
agronoomi õpetad —
ta ju kooli lõpetas!

Oi-oi, tädi, iga päev
esimeest sa noomid!
Kas ta's halba soovib?
...
Oi kui kaval on mu tädi,
jällegi tal õigus jäi.
Oskas mulle teha häbi,
tõesti, ta on tarkust täis.

• Heljo Mänd, "Seatalitajad", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 36

Õhtuks sai valmis see topeltfuuga

Eile kuulasime seda naisega
(kontserdisaal oli rahvast täis
Jankel ja Mari-Ann olid ka seal)

Üks tüse tädi kuulas ja läks härdaks
sest talle tuli meelde kadunud Voldemar
tubli pritsimees
״Tõepoolest huvitav jah
kuidas küll Bach..." mõtles ta

• Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92

Kirjandus

• Mavis Cheek, "Minu tädi intiimelu", tlk Faina Laksberg, 2004