Astrid Lindgren

Astrid Lindgren (sünninimi Astrid Anna Emilia Ericsson; 14. november 1907 Vimmerby – 28. jaanuar 2002 Stockholm) oli rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.

Astrid Lindgren, 1924

Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1968. Originaali tiitel: Astrid Lindgren, Boken om Pippi Långstrump, Stockholm: Rabén & Sjögren, 1962.

  • Ta istus seal terve tunni, aga ükski tindikala ei näkanud. Tuli küll üks ahven ja nuusutas leivaraasu, aga siis tõmbas Pipi kärmelt konksu veest.
"Ei, tänan väga, poiss," ütles ta. "Kui ma juba ütlesin, et tindikala, siis olgu see nimelt tindikala. Ära sa nuusi siin midagi!" (ptk "Pipi satub merehätta", lk 123)
  • "Äh," ütles Pipi. "Kui aga süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ära külma. (ptk "Pipi lahkub Kurrunurruvutisaarelt", lk 227)

Tsitaadid väljaandest Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist". Tallinn: Sinisukk, 2009.

  • "Veri! Ei mingit kahtlust!"
Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas ta piibu teise suunurka ja ohkas. :Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla? (1. ptk, lk 7)
  • "See tähendab siis sõda Valge ja Punase Roosi vahel."
Sixten ja Anders olid pannud oma kampadele nimed suurte eeskujude järgi Inglismaa ajaloost.
"Jah," ütles Anders pidulikult, "nüüd olgu sõda Valge ja Punase Roosi vahel ning musttuhat hinge peab minema surma ja vajuma hauapimedusse..." (7. ptk, lk 71)
  • Siis jutustas Eva-Lotta öisest marsist mööda Greni katust. Õnnetu pagarmeister raputas murelikult pead, kui ta seda kuulis. Ja inimesed kinnitavad veel, et tüdrukuid olevat lihtsam kasvatada! (ptk 9)
  • Ja inimene on kõige ohtlikum alati siis, kui ta midagi kardab. (ptk 15)


Tsitaadid pärinevad väljaandest: Lindgren, A. "Meie, Bullerby lapsed". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Sinisukk, 2006.

  • Kui ma ütlesin, et kell on kaheksa hommikul, istus Anna tükk aega vaikides. Siis ütles:
"Inimesed, kellel öösiti und ei tule, peaksid proovima lesida kadakaokstel. Sa lihtsalt ei usu, kui uniseks see teeb." (ptk "Kui me Annaga pidime põgenema", lk 54)


  • "Me ju õpime parajasti koduloomi," ütlesin ma üsna vaikselt "ja siis ma mõtlesin, et..."
"Mis sa siis mõtlesid?" küsis õpetaja. "Et oleks päris hea vaadata tõelist lambatalle," ütlesin ma. Mis sellest, et ma just päriselt nõnda polnud mõelnud. (lk 147)
  • Kui kool oli selleks päevaks läbi ja me hakkasime koju minema, ütles Lasse:
"Homme hakkame sarvloomi õppima. Küll saab nalja. Ma võtan pulli kaasa." (lk 148)
  • ptk "Pontus läheb kooli"


  • "Kas sa vahest tahaksid ronida üle üheksa aia?" küsis Lasse Britta käest. "Tee seda ometi! Ja palun, näe unes kedagi teist, mitte mind. Mitte, et ma seda lora usuksin, aga vahest see siiski aitab."
"Loodame," ütles Bosse. (ptk "Kui Bullerbys on jaanipäev", lk 203)
  • [Sõnum Kaugele Maale:] "See, keda sa kaua oled otsinud, on nüüd teel. Ta rändab läbi päeva ja öö ning kannab käes tunnusmärki, kuldset kuldõuna."
  • Ent siis polnud ma veel oma kuningast isa roosiaeda näinud. Ma polnud näinud roose, ta imekauneid roose, mis lausa voogasid igal pool, ega ta valgeid liiliaid, mis õõtsusid tuules. Ma polnud veel näinud ta papleid, mille lehed olid hõbedast ning mis kasvasid taeva poole nii pikaks, et õhtu tulles põlesid nende latvades tähed. Ma polnud siis veel näinud tema valgeid linde, kes lendasid ringi roosiaias, ega olnud ma ka kuulnud midagi selletaolist, nagu oli nende lindude laul või hõbepaplilehtede muusika. Keegi ei või olla kuulnud ja näinud midagi nii ilusat, nagu kuulsin ja nägin mina oma kuningast isa roosiaias.
  • Sada valget hobust seisid vagusi ning vaatasid meile järele, kui me puude vahel eemaldusime. Nad ei järgnenud meile. Õunapuuõied valendasid kuupaistel nagu lumi. Nad valendasid tõepoolest nagu lumi... võib-olla ei näe ma enam kunagi nii valgeid õunapuuõisi.
  • [Karlsson:] "Parim heategev otstarve on Karlsson Katuselt."
  • [Rasmus] "Mispärast on Oskar vanajumala õiglane kukulind?" küsis ta. Oskar kortsutas sügavamõtteliselt otsmikku. "Keegi peab ju see kah olema. Peab ju olema keegi, kes hakkab hulkuriks ja on Vanajumala Õiglane Kukulind. Vanajumal tahab, et ilmas oleks hulkureid." "Tõsi või?" küsis Rasmus umbusklikult. "Päris kindlasti," kinnitas Oskar. "Kui ta kord juba nii palju vaeva on näinud, on maha istunud ja terve maailma valmis nokitsenud, siis tahab ta, et siin oleksid kõik asjad olemas, saad aru. Mismoodi see õieti välja näeks, kui kõik muud asjad oleksid omal kohal, aga hulkureid poleks?" (lk 45)
  • [Rasmusel on raske sammu pidada] "Aga me ei tarvitse ju kihutada, nagu peaksime veel enne õhtut maailma lõppu jõudma," sõnas Oskar. "Meile aitab küll, kui me sinna homme jõuame." (lk 56)´

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Lindgren, A. "Rasmus, Pontus ja Lontu. Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Tiritamm, 1995.

  • Suuremad õed on peaaegu need kõige viimased, keda sa kohata tahaksid, kui olid tunnist välja saadetud. Ent Trips oli nii tõeline nagu vähegi olla sai, ja oli juba avastanud, et see kuju sinistes pükstes ja ruudulises särgis, kes istus aknalaual ja püüdis näida muretu, polnud keegi muu, kui tema oma lihane väikevend, keda ta nii väga armastas ja kellega ta nii tihti jageles. "Mis sa siin teed?" küsis Trips rangelt. "Tulin klassist välja ja ajan habet," kostis Rasmus. "Ja sina?" (I ptk, lk 9)
  • "Täpselt nii ma ülemkonstaablile viimati ütlesingi. "Kanaarilinnud ja joodikud. See on lausa Scotland Yard," ütlesin ma." (II ptk, lk 25)

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Lindgren, A. "Päevanurme". Tõlkinud Vladimir Beekman. Sinisukk 2003.

Päevanurme

muuda
  • [Anna:] Kui see lind nüüd minu juurest peaks ära lendama, heidan siiasamasse lumme ja suren.
  • "Aga tema pole ju meie ema," sõnas Anna. "Muidugi on," ütlesid lapsed. "Tema on ometi kõigi laste ema."
  • "Kui värav kinni panna, siis ei saa seda enam kunagi lahti," ütlesid lapsed.
"Mitte kunagi?" küsis Mattias.
"Ei, mitte kunagi enam," vastasid lapsed.
  • Siis vaatasid nad teineteisele otsa, Mattias ja Anna. Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa ja naeratasid. Ja seejärel panid nad värava pikkamööda ja tasakesi kinni.

Heliseb mu pärnapuu, laulab minu ööbik

muuda
  • Võib-olla laseb Jumal oma headuses see ainus kord ka herneterast pärnal sirguda.
"Usu ja igatsusega läheb see korda," mõtles Malin.
  • Aga Jocke-Poiss oli ikkagi hirmul ja päris:
"Millal siis pärnapuu tuleb?"
"Võib-olla homme," kostis Malin.
  • [Malin:] "Aga mind ennast siis enam ei ole, ilma hingeta ei saa keegi maa peal elada. Kuid ma ju elan siis pärnapuus, aegade lõpuni elan ma oma jahedas haljendavas majas ning ööbik laulab mulle kevadistel õhtutel ja öödel, see on nii tore."
Jah, talle tuli pähe, et ta võiks anda oma hinge pärnapuule...

Tuu-tuu-tuu!

muuda

*"Tuu-tuu-tuu! Lambad jäägu meile

täna nagu eile, nii pikk on kaitsepuu."

*"Nõnda, tallekene, vaene väike tall!"

  • Vaikus lasus raskelt maa-aluste valdustel. Stina Maria ei kuulnud kunagi midagi muud peale omaenda lauluümina, kuldkellukeste tasase tilina ja udust kaikuvate linnukarjete, kui ta oma lammastega alla vee äärde tuli.
  • [Varjunaine:] "Mina ise, ja ei keegi teine, panen oma lapse magama, kui magamise aeg on käes."
  • Siis nägi vanaisa ta näost, kust ta oli tulnud, sest see, kes on olnud maa-aluste juures, kannab sellest märki kogu eluaja.

Junkur Nils Ekast

muuda
  • [Junkur Nils:] "Mitu tuhat meest oli seal, armuline härra, seda tean ma kindlasti. Kuigi vaevalt rohkem kui sada, see on selge. Neil kõigil olid hobused, kes trampisid jalgu, kuid mõned ratsutasid härgade seljas ja ühel oli ratsuks siga. Neil kõigil olid mõõgad ja odad, kuigi paljudel olid ainult luuad. Neil olid kaasas tormijooksuredelid, millega Kõnnuharja lossi ronida, ja lootsikud, millega üle Kõnnuharja väina sõuda. Ja usu mind, härra, varsti on maasikad küpsed, seda nägin ma täna öösel metsas."

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Lindgren, A. "Madlike". Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn, Eesti Raamat. 1993.

  • [Liisbet:] "Madlike, sa oled arust ära." (lk 50 ja mujal)
  • [Madlike haigena]: "Ma tahaksin surnud olla." (lk 56)
  • Madlike tahaks meeleldi teada, kas ka tema on nägelik, aga minna keset ööd kirikuaeda, kus vaimud seisavad tihedalt nagu sparglid peenras – seda ta küll ei taha. (lk 101)

Tsitaadid väljaandest: Astrid Lindgren, "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses", tlk Vladimir Beekman, Eesti Raamat, 2000.

  • Küllap oli elu üks ütlemata kaval asi oma pidevate käänakutega, ühel hetkel on silmavesi ja hammastekiristamine, järgmisel hetkel tulevad kõige puhtam rõõm ja kõiksugu jumalikud asjad, mõtles Melker, niisugused nagu näiteks värskelt suitsutatud silk, või ja värsked kartulid.
/.../ Muidugi oli elu ilus, ja mõelda ainult, kui palju sedasama elu mahtus üheainsa armetu suvepäeva sisse!
"Jah, mu sõbrad," ütles Melker, "on täpselt nii, nagu ma ikka tavatsen öelda: on see vast päev!" (lk 96)

Tsitaadid väljaandest: Astrid Lindgren, "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses", tlk Vladimir Beekman, Sinisukk, 2009.

  • Juuniööd pole magamiseks mõeldud, ütleb Petter. Nii arvab aga mõni teinegi. Neid on rohkem, kes niisugusel ajal väljas uitavad. Aga lõpuks pöörduvad nad kõik koju tagasi. (lk 370)
  • Koidupuna, mõtles Pelle, seda tahaksin minagi näha! Laenaksin koidupunalt ma tiivad, kaugele merre rajaksin kodu... mõelda vaid, et neil on nüüd päris oma kodu! Jah, jah, jah! Neil on see nüüd tõesti! Kodu kaugel meres. (lk 485)
  • [Tjorven küüliku matusekõnes:] "Elu on üks hädaorg, ära surema pead kord ja siis mullaks saama."

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Lindgren, A. "Vennad Lõvisüdamed". Tõlkinud Vladimir Beekman. Sinisukk 2003.

  • Nüüd ma jutustan oma vennast. Minu vend on Joonatan Lõvisüda - temast tahangi ma jutustada. Minu meelest tundub see kõik olevat peaaegu muinasjutt ja natuke tondilugu ka, aga ometi on see algusest lõpuni tõsi. Ehkki seda ei tea keegi peale minu ja Joonatani. (1. ptk, lk 5)
  • Toauks seisis lahti ning me kuulsime ema laulmas. See oli ta alatine laul meremehest, kes viibib kaugel merel, küllap ta võis seejures mõelda me isale. Ma ei mäleta päris täpselt, kuidas see laul kõlas, mulle tulevad ainult meelde sellised read:

 
Olgu see talv või suvi,
kui surm mind merel' viis,
lendab üks valge tuvi
õhtul su juurde siis,
sinu aknale tõttab
tuvina minu hing,
et saaksid hellalt võtta
veel korraks sülle mind...

(1. ptk, lk 11)

  • Sel silmapilgul hakkasin ma köhima, ta tõstis mu voodist üles ja hoidis mu ümbert kinni, nagu ta kõige hullematel kordadel ikka tegi, ning siis laulis ta:

Tean, kallis Korp, et tõttab
tuvina sinu hing,
et saaksin hellalt võtta
veel korraks sülle sind...

(1. ptk, lk 11)

  • "Ära nuta, ema! Me kohtume Nangijaalas! (2. ptk, lk 20)
  • Siis tuli järgmine hommik. Me läksime ratsutama. Tõesõna, ma oskasin ratsutada, ja ometi istusin ma esimest korda hobuse seljas. Ma lihtsalt ei taipa, kuidas Nangijaalas nõnda saab olla, et oskad kohe kõike. Lasksin hobusel kapata nii, nagu poleks ma kunagi elus midagi muud teinudki. (4. ptk, lk 34)
  • Tuvid ümbritsesid Sofiat valge väreleva pilvena ning Sofia seisis liikumatult keset nende tiivasahinat. Mõtlesin, et just nõnda nägi ta tõesti välja nagu tuvikuninganna. (5. ptk, lk 48)
  • "Aga miks just Sofia?" küsisin.
"Kuna ta on tugev ja oskab võitlust pidada," selgitas Joonatan. "Pealegi ei karda ta põrmugi." (5. ptk, lk 53)
  • Aga selle peale ütles Joonatan, et on olemas asju, mida peab tegema isegi siis, kui see on ülimalt hädaohtlik. "Aga miks ometi?" pärisin mina. "Sest, et muidu pole sa mindi inimene, vaid lihtsalt väike rämps," kostis Joonatan. (6. ptk, lk 59)
  • Olin rõõmus ning laulsin natuke iseenda jaoks oma üksilduses. "Mu leib, mu lõke ja mu ratsu! Mu leib, mu lõke ja mu ratsu!" — midagi muud ei tulnud mulle parajasti meelde. (7 ptk, lk 72)
  • "Miks sa siin istud?" küsisin.
"Sellepärast, et mulle meeldib," kostis Joonatan. "Mulle meeldib see org hämarikus. Ja samuti meeldib mulle, kui jahe tuuleõhk näkku puhub. Niisamuti ka roosad kibuvitsaõied, millel on suve lõhn küljes."
"Mulle ka," ütlesin.
"Ja peale selle meeldivad mulle lilled, ja rohi, ja puud, ja niidud, ja metsad, ja ilusad väikesed järved," lisas Joonatan. "Ja siis veel, kui päike tõuseb ja kui ta läheb looja, ja kui kuu paistab ja tähed säravad — ja veel mõnigi asi, mis mulle praegu kohe meeldegi ei tule."
"Mulle ka," ütlesin. (9. ptk, lk 110)
  • "Siin elab Elfriida," ütles Joonatan. "Ta annab meile natuke kitsepiima, kui me teda palume." (12. ptk, lk 154)
  • "Aga ma ei suuda ju kedagi tappa," väitis Joonatan. "Sa tead seda väga hästi, Orvar!" "Isegi siis, kui su enda elu on mängus?" küsis Orvar. "Ei, isegi siis mitte," vastas Joonatan. Seda ei suutnud mõista ei Orvar ega isegi Mattias. "Kui kõik oleksid nagu sina," ütles Orvar, "siis valitseks kurjus ju igavesti!" Kuid selle peale ütlesin mina, et kui kõik oleks nagu Joonatan, poleks mingit kurjust üldse olemaski. (15. ptk, lk 208)
  • "Korp Lõvisüda," küsis Joonatan. "Kas sa kardad?"
"Ei... jah, ma kardan! Aga ma teen seda siiski, Joonatan, ma teen seda nüüd... nüüd... ja siis ma ei karda enam kunagi. Ma ei karda enam ku..."


"Oo, Nangiliima! Jah, Joonatan, jah, ma näen valgust! Ma näen valgust!" (16. ptk, lk 232)

Tsitaadid pärinevad väljaandest Lindgren, A. "Vennad Lõvisüdamed. Röövlitütar Ronja." Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn, "Eesti Raamat, 1987.

  • Sel ööl, kui Ronja sündis, veeres mägede kohal kõmisev kõu, oli säherdune äikeseöö, et kõik Mattise metsa pisemad elukad pugesid hirmunult oma urgudesse ja peiduurkaisse, üksnes julmadele metsmardustele meeldis äikeseilm üle kõige ning nad lendlesid huilates ja kisades ümber Mattisemäe tipus seisva röövlilossi. (I ptk, lk 190)
  • "Jah, nüüd ma tean, kes on hallvanakesed," kostis Ronja.
"Aga seda sa ei tea, kuidas nendega tuleb ümber käia," tähendas Mattis. "Kui sa kartma lööd, tunnevad nad seda juba tüki maa tagant, just siis nad muutuvadki ohtlikuks."
"Jah," lisas Loviis, "ja see käib pea iga asja kohta. Sellepärast on Mattise metsas kõige kindlam üldse mitte kunagi kartma lüüa."
"Ma pean seda meeles," lubas Ronja. (II ptk, lk 204)
  • Kuid juba kolmandal päeval küsis Ronja: "Ütle, Birk, mis on sinu meelest hullem, kas küpsetatud lõhekala või rakud peos?" (XII ptk, lk 305)
  • Mära seisis paigal ning laskis kõigel sündida, otsekui saaks ta aru, mis nad teevad. Aga lähima kuuse tagant pistis ootamatult pea välja üks tötskääbus ja see ei saanud asjast aru.
"Misjaoks nad sedaviisi teevad?" lausus ta mornilt. (XII ptk, lk 310)
  • "Jah, sa pead muidugi nende juures elama," lausus Ronja. "Kuni kevadeni." (XVII ptk, lk 348)

Teosed

muuda
 
Segasummasuvila Ojamaal Kneippbynis.
Aasta Pealkiri Eesti tõlge
1944 Britt-Mari puistab südant 2000
1945 Kerstin ja mina 2001
1945 Pipi Pikksukk 1968
1946 Pipi Pikksukk läheb laevale 1968
1946 Meisterdetektiiv Blomkvist 1960
1947 Meie, Bullerby lapsed 1970
1948 Pipi Pikksukk Lõunamerel 1968
1949 Uusi lugusid Bullerby lastest 1970
1949 Pöialpoiss Nils Karlsson 1998
1950 Hakkaja Kaisa 1977
1950 Kati Ameerikas 2000
1951 Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu 1960
1952 Oi, kui tore on Bullerbys 1970
1952 Kati Itaalias 2001
1953 Kalle Blomkvist ja Rasmus 1971
1954 Mio, mu Mio 1993
1954 Kati Pariisis 2001
1955 Väikevend ja Karlsson katuselt 1964
1956 Hulkur Rasmus 1965
1957 Rasmus, Pontus ja Lontu 1967
1958 Lärmisepa tänava lapsed 1995
1959 Päevanurme 1997
1960 Madlike 1993
1961 Lärmisepa tänava Lota 1995
1962 Karlsson katuselt lendab jälle 1970
1963 Vahtramäe Emil 1993
1964 Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses 1969
1966 Vahtramäe Emili uued vembud 1993
1968 Karlsson katuselt hiilib jälle 1970
1970 Vahtramäe Emil on veel elus 1993
1970 Minu väljamõeldised
1973 Vennad Lõvisüdamed 1987
1973 Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna 2002
1976 Madlike ja Jaanikingu põnn 1994
1979 Pipi Pikksuka jõulupuu 1999
1981 Röövlitütar Ronja 1987
1984 Kui väike Ida tahtis teha vempu 1985
1984 Emili vemp nr. 325 2003
1986 Ei mingit koonerdamist, ütles Vahtramäe Emil   2003
1987 Assar Seebimull 1987
1991 Kui Liisbet pistis herne ninna 2001

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel