Külm on ilmanähtus, kui õhutemperatuur on alla 0 °C.

Jenny Tvermoes, "La Frileuse" (1895)
Charles Sims, The Beautiful Is Fled (u 1900)
Laurits Andersen Ring, "Lumine maastik kunstnik Aage Bertelseniga" (1905)
Dora Bromberger, "Sügisene kõledus" (1916)


Proosa muuda

  • Ehk küll Eesti suvi on pilkamalt lühike, on vähemalt meie talv pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka eesti kultuuri põhiprobleem – külm on. Tehke vaid imet, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, kunstnikke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival.
    • Arthur Valdes, Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes


  • Tavaliselt läks Nanny Ogg vara magama. Lõppude lõpuks oli ta juba vana daam. Mõnikord läks ta magama eriti vara, lausa kell kuus hommikul. Ta kõmpis läbi metsa, jättes selja taha hingeõhu aurupilvekesi. Lehed krudisesid saabaste all. Tuul oli vaibunud ja jätnud taeva avara ja selge ja kaitsetuna ootama selle talve esimest külma, õielehti näpistavat, puuvilju närvutavat pisikest põrgulist, mis tegi kohe selgeks, mispärast Loodust emaks kutsutakse...


  • Kui sa kõrvetad oma sõrme, siis pane see kohe külma vette. Kui sa virutad endale haamriga vastu sõrme, siis hoia kätt kakskümmend minutit õhus. Küll sa näed, milline üllatav ravitoime on külmal ja gravitatsioonil. (lk 2204)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Tollal ei olnud surm veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune külmus, mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema matuseid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele tähelepanu, käis venna surma tõttu leinalooriga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma osavõtmatust ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks?


Luule muuda

Mets härmatises surnuvaik,
koit idas veripunane,
õhk kristallisid piserdab,
õhk põhjast – tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab,
hunt, põder, metskits ägavad.
Kord-korralt külm sääl plaksatab,
siis jällegi kõik surnuvaik…
Koit idas veripunane.


Ainult paju kraavipervel
sõdurina valvel,
nagu võitja raporteerib —
mul on õied talvel.

Urvad hõbekasukates
pakasest ei teagi.
Oleks rohkem teisi julgeid,
tuleks kevad peagi.

  • Heljo Mänd, "Õied kasukas", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 25


Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk
istub üks vares minu aiateibal
mitte teades et see aiateivas on minu oma
ja külmetab.
Ei aimagi et nii külmast lumest võib
minna süda nii soojaks.

  • Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6


Täna on Valentini päev.

Maa on krõbe. Lumikellukesed on saanud kolki.
Rästad putravad. Tuvid hõõruvad
Näpistavas pakases pepsilt hääli vastamisi.
Varesed krigisevad ja ragisevad
Kohmakalt lendu.


Vanasõnad muuda

  • Ega soe konti riku (nurisemine nahka riku).
  • Jaan viskab kuuma kivi merre, Jaak jahe ja Mihkel külma.
  • Karukasukas ei karda külma.
  • Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
  • Kui laastu on, siis pada ei külmeta.
  • Kus silm, seal külm, kus sõlm, seal soe.
  • Kus suitsu, seal sooja.
  • Külm ajab käed põue.
  • Külm ajab mehe reelt maha, istub ise peale.
  • Külm kisub kindad karmanist välja.
  • Külm paneb lindude aidaukse lukku.
  • Külm teeb jalad alla.
  • Külm teeb vete üle sillad.
  • Paha siga, mitu viga: küll kärss kärnas, küll maa külmand.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel