Vikitsitaadid

Kunstnik

inimene, kes teeb kunsti

Kunstnik on inimene, kes teeb kunsti kitsamas (kujutav kunst) või laiemas tähenduses (kunstid kui loomealad vastandatuna teadusele või majandusliku eesmärgiga tegevusaladele).

Amalia Wilhelmina von Königsmarck, autoportree (1687)
Adélaide Labille-Guiard, kunstnik François André Vincenti portree (1795)
Mary Moser, "Skulptor Joseph Nollekens" (u 1770)
Caroline Bardua, "Caspar David Friedrichi portree" (1840)
Jeanna Bauck, "Bertha Wegmann portreed maalimas" (1870ndad)
Bertha Wegmann, "Kunstnik Jeanna Baucki portree" (1881)
Louise Catherine Breslau, "Skulptor Jean Carriès" (u 1885)
Henriëtte Ronner-Knip (1821-1909), "Noor kunstnik", s.d.
Thyra Tønder Erichsen, "Ateljees" (1903)

LuuleRedigeeri

Ei maalijat ma taha
Ma kaasaks vistist' ka:
Ei tea, kas võingi salli',
Kui kõiki maalib ta?...

  • Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39


Iga looja loob. Ja kui ei loogi,
võtab hoogu, elab läbi, teab.
Mõnikord sööb kunstnik mõne koogi,
kohvi joob. Sest elama ju peab

pikka elu. Väga, väga pikka,
nii et algus igaveseks unub.
Elan salaja. Ja avalikult ikka.
Miski on, mis mulle kiike punub.

  • Juhan Viiding, "Järelhüüe läinud suvele". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 361

ProosaRedigeeri

  • Kunstnikud arvavad meist enamasti sedasama, mida meie arvame nende teostest. (lk 29)
  • Iga kunstnik peaks eeskuju võtma linnuemast, kes lõpetab oma pesakonna pärast muretsemise, niipea kui see on lennuvõimeliseks saanud. (lk 34)
  • Kunstnik ei saa endale soovida midagi paremat kui mühaklikke sõpru ja viisakaid vaenlasi. (lk 39)


  • Kunstnik on ilusate asjade looja.
Kunsti eesmärk on ilmutada kunsti ja varjata kunstnikku. /---/
Ükski kunstnik ei ihka midagi tõestada. Tõestada on võimalik isegi seda, mis vastab tõele.
Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Kunstniku puhul on eetiline sümpaatia andestamatu stiililine manerism.


  • Ära arva, et kunst vajab naisi, mehi, - vaid kunst vajab jõurikast ekstaasi!
- Ära ammuta oma tugevust meeste puremisest, vaid tõuse ise, kõikide kiuste. Pallase tütarlapsed, - ma ütlen teile, kunst ei ole jukerdamiseks - ei ole, saage aru, saage aru, enne kui hilja! Naine, - loov kunstnik, - olgu raud!
  • Karin Luts, päevik, 25. veebruar 1924, cit. via "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005". Toimetaja Enriko Talvistu, Tartu Kunstimuuseum, 2005, lk 163


  • [Gottfried Tertsius:] Nõuab ka edaspidi sangarlust ja enesesalgamist olla oma väikese rahva kirjanik või kunstnik.
  • [Vasar:] Oh, lootuseta on see asi igatpidi, kas iseseisvusega või ilma, väikeseks ja vaeseks jääb meie rahvas ikkagi. Ja olla ainult ühe väikerahva kunstnik, selles on nii vähe ülendavat.


  • Ta oli selline kunstnik, kes oskas paremini lehti kui puid maalida. Tavaliselt viitis ta üheainsa lehe kallal kaua aega, püüdes tabada selle kuju ja läiget ning kastetilkade sädelust lehe servas. Ometi tahtis ta maalida tervet puud — puud kõigi tema ühetaoliste ja samal ajal nii erinevate lehtedega.
Üks pilt oli tal eriti südame peal. See oli alguse saanud tuules lendlevast lehest, mis oli aegamööda kujunenud puuks, ja see puu muudkui kasvas, sirutades välja loendamatuid oksi ning ajades õige fantastilisi juuri. Oksaraagudele laskusid kummalised linnud ja nõudsid endale tähelepanu. Siis hakkas Puu ümber ning taamal läbi okste ja lehtede paistma maastik, aimus üle lagendiku laiuv mets, aimusid lumiste tippudega mäed. Nicker kaotas teiste piltide vastu huvi või siis võttis ja kinnitas need oma suure pildi külge. Varsti kasvas lõuend nii suureks, et ta pidi redeli tooma, ja seda mööda ta siis ronis üles ja alla, kord siia joonekest lisades, kord sealt värvilaiku maha hõõrudes. Kui talle külalised tulid, võttis ta nad küll viisakalt vastu, kuid kippus rahutult sõrmitsema pliiatseid laual. Ta kuulas, mida nad rääkisid, endal aga olid mõtted kogu aeg suure lõuendi juures kõrges saras, mis oli selleks otstarbeks aeda ehitatud (maatükile, kus ta kunagi kartuleid kasvatas).


  • Kunst on nii suur asi ja ulatub nii palju oma autoreist üle, et ma meelsasti väldin viimastega kohtumist.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 54


  • Meil tekkis koguni kindel termin, millega tähistasime oma rahuldamatusetunnet ja sellest tulenevat meelekibedust: "Egeuse äng". Ainult väga täiuslik kunstnik suudab luua kõrget kunsti maailma kõige puhtama ja harmoonilisema maastiku rüpes, iseäranis veel teades, et selle ainus mõeldav inimlik paralleel kuulub aegadesse, mis enam iial ei kordu. Saarte Kreeka on praegugi veel nagu Kirke; see pole koht, kuhu kunstnikust rändur, kes oma hinge pärast muretseb, võiks kauaks logelema jääda.
    • John Fowles, eessõna romaanile Maag. Tõlkinud Henno Rajandi. Varrak 2005, lk 7


  • "Siis kohtusin ma Cliffordiga," ütles ta. "Kui ma nägin, mida kujutab endast tõeline talent, siis teadsin, et tõenäoliselt mängin ma vaid lolli, kui püüan kirjutada, ja et parem oleks mul mehe eest hoolitseda, või mis iganes see on, mis ma temaga teen. Ta on tõeliselt andekas. Mõnikord on ta täiesti skandaalne tüüp. Talle antakse andeks, sest ta on tõesti andekas."
"Mina arvan, et see on romantiline suhtumine," lausus Rose veendunult ja kadedalt. "Et andekad inimesed peaksid karistuseta pääsema.
"Arvad sa? Aga suured kunstnikud on ju alati pääsenud."
"Mitte naised."
"Aga naised ei ole tavaliselt suured kunstnikud, mitte samamoodi."
Sellised olid enamiku tolle aja haritud, mõtlevate, isegi ebakonventsionaalsete või radikaalsete poliitiliste vaadetega noorte naiste seisukohad. Üks põhjus, miks Rose neid ei jaganud, oli see, et ta ei olnud saanud head haridust.
  • Alice Munro, "Vallatus" kogumikust "Kerjustüdruk". Tõlkinud Ilme Rääk, Koolibri 2014, lk 124-125


  • [Francis ja Saraceni:] "Aga kaasaja kunstnikud ei maali Jumalat ja Tema loodud maailma. Mõnikord ei saa ma aru, mida nad maalivad."
"Nad maalivad oma sisekaemust ja näevad sellega ränka vaeva, juhul kui nad on ausad, mida kõik kaugeltki ei ole. Nad toetuvad aga vaid iseendale, religiooni või müüti appi võtmata, ja mõistagi on see, mida enamik neist endas leiab, ilmutuseks vaid neile endale. Ja nood üksildased otsingud võivad ruttu võltsinguks manduda. Midagi pole nii lihtne võltsida kui sisekaemust, härra Cornish." (lk 240)
  • [Saraceni:] "Kaasaja kunstnikud aga, kohutavast maailmasõjast räsitud ja Sigmund Freudi neelanud, niivõrd, kuivõrd nad sellest aru saavad, ajavad iga hinna eest ausust taga. Nad on tüdinud sellest, mis nende meelest on Jumal, ja leiavad sisekaemuses midagi nii isiklikku, et inimeste enamikule paistab see kaosena. See pole aga pelgalt kaos. Need on lõuendile kantud toored hingekamakad. Mitte eriti ilusad ja mitte eriti mõistetavad, ent selle kaudu tuleb leida tee millegi mõistetava juurde, ehkki ma kahtlen, kas see ka ilus on." (lk 241)
  • [Saraceni:] "Parimad nende hulgast teevad seda, mida ausad kunstnikud on alati teinud, see tähendab, nad maalivad sisekaemust või kannavad sisekaemuse üle mõnele välisele esemele. Möödanikus aga väljendus sisekaemus mütoloogia või religiooni selges keeles, ent kaasaegset vaimu ei suuda liigutada ei mütoloogia ega religioon. Niisiis peab sisekaemust otsima vahetult. Kunstnik pöördub palves selle valdkonna poole, mida meie aja suured võlurid psühhoanalüütikud kutsuvad alateadvuseks, ehkki see on tegelikult üliteadvus. Ja see, mille nad välja õngitsevad - see, mille alateadvus on riputanud tollesse suurde kaevu, kunsti asupaika, heidetud õngekonksu otsa - , võib olla väga tore, aga seda väljendatakse suuremal või vähemal määral oma keeles. See pole mütoloogia ega religiooni keel. Ja suur on risk, et seesugust oma keelt on ohtlikult kerge võltsida. Seda on palju hõlpsam võltsida kui mineviku hästi mõistetavat keelt." (lk 351-352)
  • [Saraceni:] Tänapäeva inimesed, religioonita ja mütoloogiata inimesed, tüütavad palvetega alateadvust, ja tavaliselt paluvad nad asjata. Niisiis mõtlevad nad midagi välja, ja sulle pole vaja väljamõeldise ja inspiratsiooni vahet selgitada. Vorbi seesuguseid väljamõeldisi, ja võib juhtuda, et hakkad neid, kes sind imetlevad, põlgama ja nendega mängima. Kas Giotto, Tizian, Rembrandt töötasid sellises vaimus? Muidugi võib sinust saada omamoodi päevapiltnik. Pea aga meeles, mida ütles Matisse: "L'exactitude ce n'est pas la verite."' (lk 352)


  • Ma ei ole mitte portretist, vaid mõtlev inimene.
    • Efraim Allsalu, cit. via: Maie Raitar, Valgusvihk käidud teele, Edasi, 25. veebruar 1989


  • Pole ju saladuseks, et kunst iseenesest ei ütle kellelegi enam midagi, küll aga on kõnekad mõnede kunstnike signatuurid - sama kõnekad, kui need pangapresidentide signatuurid, mis on trükitud dollaritele ja teistele pangapiletitele. Inimesed hindavad stabiilset, kindlat vääringut.



  • Poisieas oli ta lugenud suurtest sõjakäikudest, käinud muuseumites ja vaadanud patriootliku uhkusega maale, millel kujutati kuulsaid ratsaväerünnakuid, viimaseid lahinguid ülekaaluka vaenlasega ja hiilgavaid võite. Hiljem, kui ta mõnedes sarnastes üritustes ise kaasa tegi, tuli talle üsna suure vapustusena avastus, et kunstnikud olid seletamatul põhjusel soolikad maalide pealt välja jätnud. Võib-olla nad lihtsalt ei osanud neid väga hästi joonistada.
    • Terry Pratchett, "Öövahtkond". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2008, lk 261-262


  • Inimesed arvavad, et kunstnikud on laisad ja logelejad, tegelikult kunstnik praeb nagu omas rasvas, sest mõtleb pidevalt töö ja tegemiste peale. See on väga raske töö – mitte teha tööd.
    • Aili Vint, intervjuu: Silja Joon, "Maalikunst algab sealt, kus sõna jääb jõuetuks". Pärnu Postimees, 3. august 2013


  • "Ema peidab tõenäoliselt kõik oma pildid ära," oli Perez arvanud. "Tal on piinlik, kui mõni professionaalne kunstnik neid näeb."
Ja Fran oletaski, et ta ise on nüüdseks professionaalne kunstnik. Tema töid osteti ja pandi galeriidesse üles. Tal oli hea meel, et Mary oli oma tööd siiski seinale jätnud. Need pildid olid väga väikesed ja tagasihoidlikud, üldsegi mitte Frani stiil, kuid huvitavad, sest neil olid näha kõik Fairi saare elu-olu pisiasjad, mis muidu võinuks kahe silma vahele jääda. Siin jupp lagunenud müüri, väike tuust lambavilla ühe nurga küljes, seal visand hauast surnuaial. Fran uuris seda lähemalt, kuid hauakivi oli kujutatud küljelt, nii et isegi kui päriselus sel kivil ka kiri oli, siis oli seda selle nurga alt võimatu lugeda. (lk 18)


  • Kunstnike vastutusega kaasnebki see dilemma, et kui midagi on juba eos aktsepteeritud kunstiteosena, siis taotluse (loomise) ja tegelike mõjude (retseptsiooni) vahel pole üksühest seost. Kus aga pole kausaalsust, seal on väga raske nõuda mõjude eest vastutuse võtmist. Siinkohal tehakse sageli vale järeldus ja arvatakse, et järelikult kunstnik ei saagi oma tegude tagajärgede eest vastutada. Otse vastupidi, just seetõttu, et kunstnik ei saa vastutada, on oluline kunstniku enese inimlik suurus ja küpsus. Kunstitegemine eeldab moraalset kangelas­likkust.
  • Haritlaskonna roll on kõnelda täislausetega ja seda eriti siis, kui poliitikud nende moodustamisest hoiduvad. Samas, kui tavakõnes midagi väljendada ei saa, siis otsitakse ikka abi metafooridest ja see ongi kunstnike roll ja pädevus, muuhulgas poliitkommunikatsioonis.
  • Kunstnikul ei ole mingeid olukordi või motiive kirjeldades tõendamiskohustust, mis tähendab, et lünkade täitmiseks on kunstnikul erinevalt ajakirjanikust võimalik kasutada fantaasiat, mis võimaldab minna isegi poliitiku pähe, manada esile tema sisekõne ... . Sellise hüpoteetilise sisekõne "avalikustamisega" tuuakse esile tõsiasi, et ükski valik pole paratamatu, kõik valikud teevad konkreetsed isikud, kellelt tuleb nende kohta isiklikult aru pärida.



  • Aegu tagasi oli arusaam, et kui oled midagi õppinud, siis justkui ei tohiks muud teha. Jaotus on üsna meelevaldne, kunstiõpetuse õppekavad ju suuresti kattuvad. Kaasaegne lähenemine on kunsti kaudu mingeid probleeme lahendada või leida märksõnu. Nii on ka endale kasulik, hakkad ära tundma, kas mingi vorm sobib või, vastupidi, hakkab piirama.
Küllap kastid jäävad, ilma päris ei saa – muidu on kõik kunstnikud sarnased. Ma olen palju mõelnud, et oleksin võibolla pidanud selgemalt endale piirid paika panema.

DraamaRedigeeri

  • ARTUR: Kuule, maailma ajalugu on naiste, laste ja kunstnike brutaalse rõhumise ajalugu meeste poolt.
ALA: Sa ju ei armasta kunstnikke.
ARTUR: See ei puutu siia. Mehed ei salli kunstnikke, sest kunstnikud pole mehed. Paraku on just see kunstnikke alati naistele lähendanud. Esmajoones on just neile võõras nii au, loogika kui ka progressi mõiste — kõik, mida mehed on välja mõelnud. Alles palju hiljem ja pikapeale hakkas meessugu kahtlustama, et on olemas mitmetähenduslikkus, suhtelisus, mööduvus. Maailma illusoorsus. Just vastupidine sellele, mida mees oma raskejõustiklase kõva peaga oli algul välja mõelnud, ikka oma lipule kirjutanud ning sajandite vältel naistele, lastele ja kunstnikele peale sundinud: ainulisus, absoluutsus, loogilisus. Mõtles maailma välja oma näo ja kuju järgi. Leiutas loogika kaljukoopas, mõisamajapidamises, kooperatiivis. Ja pidades end perekonnapeaks ja isandaks, ei mõelnud ta oma kõrkuses kordagi sellele, et tema maailmavaade ehk ei pääsegi maksvusele.


VanasõnadRedigeeri

  • Kes kuntsi teab, see kuntsi peab.
  • Kunst kunsti pidäjälle, vana' viisu' vidäjälle.
  • Kes kõik kunstid piab, see kõik näljad näeb.
  • Kes kuntsisid peab, see persekärinaga sureb.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kunstnik&oldid=96467"