Proosa

muuda
  • Ma leian üha enam, et minu kujunduse stiil kuulub omaette liiki ja selles, mida teile saadan, kutsub minu kaitsevaim või ingel teid järgnema, kuhu ta juhatab; kui käituksin teisiti, ei täidaks see eesmärki, milleks üksipäini ma elan, nimelt [...] uuendamaks kreeklaste kadunud kunsti.
Kaks nädalat järjest püüdsin igal hommikul järgida teie juhiseid, kuid kui ma leidsid, et mu püüdlused olid kasutud, otsutasin ilmutada iseseisvust, millest ma tean, et see meeldib igale loojale rohkem kui võõra raja orjalik järgmimine, kuitahes imetlusväärne too rada ka poleks. Igatahes peab mu vabandus olema see: ma ei saanud teha teisiti, see oli minu jaoks võimatu!
Ma tean, et palusin teil anda mulle oma mõtted ja lubasin rajada kõik neile; selles ma ei arvestanud oma vaimuga. Nüüd leian end olevat eksinud.


  • Las ma ütlen teile, mida ma arvan jalgrattasõidust. Ma arvan, et see on teinud naiste iseseisvuse heaks rohkem kui miski muu kogu maailmas. Ma seisan ja rõõmustan iga kord, kui näen naist rattal mööda sõitmas. See annab naisele vabaduse ja enesekindluse tunde. See paneb ta tundma end sõltumatuna. Sel hetkel, kui ta sadulasse istub, teab ta, et temaga ei juhtu midagi halba, kuni ta rattalt maha ei tule, ja ta põrutab minema nagu vaba, piiramatu naiselikkuse võrdkuju.


  • Ohtlik on see seepärast, et fašism rajanebki võõrastel ning anonüümsetel sõnadel, mida siis juhtiv vaim kas koondab või hajutab. Me peame mõtlema ja mitte kõigest jutujätkuks sellest, et viltu veavad mõlemad arenguteed: nii see, kui me laseme endile fašismi teistel otsa ette kirjutada, kui ka see, kui me ise ei otsi alternatiivi. Tegelikult on mõlema taga hirm, iseseisvuse kõige salakavalam vaenlane.


  • Allutamise psühhodünaamika uurimine, lähtudes sadistlikust isiksusest kui äärmuslikust juhtumist, näitab, et allutamine pole vastuseks lihtsalt erinevusele, konfliktile või isegi ebavõrdsusele per se, vaid ebavõrdsusele, mille muudab ähvardavaks kujutlus erinevuste täielikust kadumisest. Lühidalt, allutamine on vastus teise jõuetusega kaasnevatele ohtudele - vastus, mille on tinginud isiku enda eristumise- ning iseseisvuspüüete läbikukkumine. Allutamine tagab erinevuste lahustumatuse, tõlgendades igasugust erinevust ebavõrdsusena, mida teravdab pealesunnitud vertikaalne distants.


  • Oleme elanud juba pool aastat iseseisvas Eestis. Arvan, et sellest pole midagi, et jätkan praegu ema päevikut. Oleme nii üks perekond ja ega tühjad päevikulehedki raisata ole. Iseseisvus pole meelakkumine.
    • Anu Raud Valda Raua päevikus, 29. veebruar 1992, rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020


  • "Ara ürita minu kallal norida, muidu seda halvem sulle," ütles Heather. "Mul on hea meel, et olen iseseisva mõtlemisega naine, kelle aju ei ole loputatud rämpsuga armastusromaanidest."
"Aga Heather, kallis, sa ei ole iseseisva mõtlemisega." John vibutas naise suunas lihanuga. "Su pea on täis kommunistlikku tühijuttu. Sa oled selline naine, kes oleks oma abikaasa ja perekonna KGB-le välja andnud, Jossif Stalini hiilguse nimel. Ja pealegi, kui sa nii iseseisva mõtlemisega oled, siis miks sa üritad riides käia nagu Jane? Tema võib lühikesi kleite kanda, sest tal on ilusad jalad ja esmaklassiline figuur, aga sina näed lihtsalt välja nagu talleks maskeerunud lammas." (lk 87)


  • Gusts meenutab praegu kõike üpris rahulikult, nii palju aega on mööda läinud sellest ajast, kui ta, Vilmaga abielus, öösiti näo seina poole pööras ja ennast haletses: küll seda, et ei olnud saanud võtta armastatud ja armastavat naist, pidi võtma selle, kelle vanemad olid talle määranud; küll seda, et oma isa ei lase tal talus peremees olla, hoiab ohjad enda käes ega lase lahti surmatunnini. Nüüd arvas ta, et sellised need noored on oma õiguse tagaajamisega ja tänamatusega, kas polnud tal kergem, kui isa kõik otsustas ja korraldas? Viimaks oli Gusts seda tajunud ja painutas end isa käe alla, mis juhtis kogu pere elu otsejoones nagu mööda künnivagu. (lk 12)
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23


  • Süüdistus, et Õigeusu Kirik Ukrainas on Konstantinoopoli patriarhaadi sülekoer, on viimaste aastate jooksul kõlanud nii VÕK-i kui ka Moskvaga sõbralikes suhetes olevate kirikute esindajate suust. Tõestust sellele pole. Õigeusu Kirikule Ukrainas antud kinnituskiri iseseisvuse kohta (tomos) on iseseisva kiriku kinnituskiri, mis sõltuvussuhet Konstantinoopoli patriarhaadist kuidagi ei sätesta.
Suhted Õigeusu Kiriku Ukrainas ja Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi vahel on küll sõbralikud ja tihedad, aga pole mingeid märke, et viimane kuidagi esimese tegevusse sekkuks või dikteeriks, kuidas Ukraina kirik peaks käituma. Praeguses sõjaolukorras oleks see ka lihtsalt kohatu.

Allikata

muuda
  • Ajalugu lohutab meid sellega, et rahval, kes tõeliselt iseseisvust soovib, on alati võimalus ennast ise kaitsta.