Vaim

See artikkel räägib inimvaimust ja muust säärasest; surnud inimese ülejääkidest väidetavalt moodustuva üleloomuliku olendi kohta loe artiklist Kummitus, mõtteviisi kohta artiklist Vaimulaad, Tartu vaimu kohta artiklist Tartu vaim.

Vaim on inimese või muu mõistusliku olevuse see osa, mida väljastpoolt vaadates nimetatakse ajutegevuseks. Vahel nimetatakse nii ka pärast aju surma ülejäävat ajutegevust, millest oletatavasti moodustub vaim ehk kummitus, samuti kellegi ajutegevuse individuaalset või grupiviisilist eripära ehk vaimulaadi. Eri tähendustega mängides on sündinud näiteks selline väljend nagu "Tartu vaim", mis algselt tähendas vaid hüpoteetilist tartulikku mõttelaadi, kuid mida on paroodiliselt hakatud kujutama ka kummitusena.

Piibel

sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud,
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.

• Koguja raamat, peatükk 12, salm 7

Proosa

• 108. Vaim ei suuda kaua etendada südame osa.
  • François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938

• Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie päevade ja ööde pikkus. Meie mõtete kiirus on tõenäoliselt võrdeline meie planeedi ümber oma telje pöörlemise kiirusega ja ümber Päikese tiirlemise kiirusega teiste tähtede kiiruse või aegluse suhtes, nii nagu meie meeled suhestuvad orgaanilise ehituse keerukusega, mida oli võimalik meie Maal saavutada ning mida pidi seal saavutatama. Mõlemalt poolt võib tõenäoliselt ette tulla suurimaid lahknevusi. Seega lastagu meil, senikaua kui me siin elame, arvestada ei millegi muu kui keskpärase maise mõistuse ja veel kahetähenduslikuma inimliku voorusega.
  • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa 2019, lk 29

• Pisukestest liivaterakestest on kõrged mäed loodud; nõnda ehitab ka uurija inimese vaim teaduse tera­kestest kauni ja nägusa teaduse templi üles.
  • Jakob Hurt, "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", 1888

• [Eestlastest:] Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased.
  • Karl Ernst von Baer, "Eestlaste endeemilistest haigustest", tõlkinud Ülo Torpats, 1976

• Me usume inimest ja usume inimese vaimu. Meie usust on saanud meie komme tähistada inimest ja tema vaimusuurust mõne maapealse märgiga.
  • Hando Runnel, "Ei hõbedat, kulda", lk 35

• Mu vaim vaatleb kehas toimuvaid muutusi lummatult, aga mitte eemalt, vaid seestpoolt. Mu vaim ja mu keha teevad seda läbi koos.
  • Isabel Allende, "Jaapani armuke". Tõlkinud Kai Aareleid. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 302

• Eesti keel on olnud võimu keel väga lühikest aega. Aga ta on olnud aastasadu loova vaimu keel, rahvalaulust tänase kirjanduse ja humanitaariani. Kui eesti keelt ei kasutata enam võimu keelena, ei juhtu mu arvates suuremat midagi. Kui seda ei kasutata vaimu keelena, siis jääb eestluse loomine seisma ja eestlase saatuseks saab vaimne surm selle sügavamas mõttes.
  • Tiit Hennoste, "Keel, võim ja vaim". Universitas Tartuensis, juuli 2020

Luule

Ei sünge Kaos,
ei Erebose sügavaimgi koobas,
ei une uuristatud pime tühjus
meis suuda äratada säärast õudu
kui see, mis valdab meid, kui vaatame
me oma Vaimu, Inimvaimu sisse -
see on mu laulu vald ja elupaik.

• William Wordsworth, "Prospekt "Üksiklasele"", tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 1-4

Aga üles taevasse
Toredama päeva vastu,
Mis ikka kumades
Ilmas ära ei kustu,
Maised ihupaelad
Hauda varjule pannes,
Lendamas inimeste vaim;
Elamas, kus tähed
Siin ööse, sääl päeval,
Kus kuu hõbedases
Igaveses tulemeres,
Kus selges kullas
Päev on paistamas, — vaim,
Sääl oled sa elamas
Suure Jumala juures!

• *Kristjan Jaak Peterson, "Sügis". "Laulud, päevaraamat ja kirjad" (1922), lk 36