Kristjan Jaak Peterson

Eesti kirjanik

Kristjan Jaak Peterson (14. märts 1801 – 4. august 1822) oli eesti kirjanik ja tõlkija.

Kristjan Jaak Peterson (Franz Burchard Dörbecki akvatinta, 19. saj)

LuuleRedigeeri

Väljaandest Kristjan Jaak Peterson, "Laulud, päevaraamat ja kirjad" (1922)

Ära kustuma peab
Sinise taeva silma
Selge kullane valgus
Ning koidupiire lilleke
Viimati ära närtsima
Ja leinavarjuks saama,
Kui Jumala võimus
Nende vastu on tõusmas.

Aga sa, inimeste vaim,
Jumala vaimukuju,
Kui maailm põrutud
Sinu ümber müriseb:
Igaveses elus oled
Sina Jumalat vaatamas.

  • "Inimene", lk 39-40

Kas siis meie maa keel,
Mis kui tasane ojake
Oma ilu tundmata
Läbi heinama sinise
Taeva kullases tules
Rahuga on joosklemas,
Ja toreda häälega,
Oma rammu tundmata,
Taeva müristamisega
Kui meri on hüüdmas;

Kas siis selle maa keel
Laulutules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?

  • "Kuu", lk 43-44


Sina, surmata vaim,
Teise vaimu kuju
Meele sügavuses kandes,
Ei sa karda vihase
Mere tõusvaid laineid,

Ei taeva müristamist,
Mis rankude sülesta
Paistevat tulda on viskamas
Nõdra sureliku pääle.

Igavesti elades
Oled sa igavesti
Armastamas oma
Armastavat sõpra!

  • "Sõprus", lk 48-49


Põllumaa on joomas,
Maada joovad metsad,
Oja annab juua
Sinimeri suule;
Päev on joomas merda,
Kuu on joomas päeva.
Mind mu sõber sõimab,
Et ma tahan juua.

  • "Ma pean jooma", lk 52


Nõnda, o inimene,
Kui kurbuse udu
Sinu ümber on ujumas
Ning hauasse langemas
Rõõmu kullane valgus:
Siis su silmade ette,
Taevalaps, Jumala
Juurest, lootus, on astumas,
Mis kullase sõrmega
Näitmas on sinule
Vaimude isamaa valgust.

  • "Lootus", lk 54


Nii kui valguse allikas
Seisab austud laulja
Oma vendade keske'ella.
Kärgatab pikne —
Ja metsad on vait:
Laulja on tõstamas
Oma häält, valamas
Hingesta laulukastet.
Ja tema ümber,
Vait kui merekaljud,
Rahvad on kuulamas.

  • "Laulja", lk 63


Neiukene, noorekene,
Sind ma tahan võttada
Lilleks oma voodielle,
Päikseks oma südamele.
Sa ju oled peenikene
Nii kui noori metsa tamme,
Mis siin kasvab vilulla.
Juuksed sul on kuldaojad;
Hella palge on nii valge
Kui on talve lumehange,
Tema pääle aga paistab
Kõige noorem koidupiire. .
Suu on nii kui roosilille,
Suu on laulu allikas.
Nii kui mesilane lendab
Kena roosi lõhna poole:
Nõnda tahan mina lenda
Suuda sulle andemaie.

  • "Jaagu laul". Ta istub üksi mäe peal. lk 67


Kui on ära kustumas
Valguse allika
Viimane tuleoja
Ja koidupiire roosililli
Närtsimas surma varju'ella,
Siiski jääb igavesti
Armastuse valgus
Minu ja Alo meelesse.

Surma varjule minema
Peab maarahva laulja.
Järele jäävad tema
Laulud armsale rahvale,
Järele jääb lauludes
Armsa Alo nimi,
Hella vanemate kiitus.

  • "Martin Lutheruse päeval", lk 69

PäevaraamatRedigeeri

  • Kalliks pidama oma aega olen palju inimesi õpetanud. (lk 79)
  • Kui sa risti-inimene oled – miks tahad sa siis paganate-õpetaja [Diogenese] õppija olla, küsis üks tarkusetundja minu käest. Sellepärast, ütlesin, et ma ei või saada nii heaks, kui Kristus oli, aga küll ikka nõnda, kui Diogenes. (lk 79)
  • Olen jälle leidnud ühe sõbra, ning temas – oo suur ime! – ühe küüniku, kes, vaene olles kui mina, paremini võib aru saada, et inimene väikeste tarvitustega on kõige vabam ja kõige õndsam. (lk 83)
  • Meie silmis on üks asi imelik, sest et ta palju tuhat aastat pole sündinud. Jumalal aga on see aeg kui silmapilk. (lk 87)
  • Minu õppija, see mees, keda arvasin küüniku olevat, läks ka minu käest ära. Oi ma vaene, pean naerma, ha-ha-haa! (lk 93)

Tema kohtaRedigeeri

  • Tema pronkskuju asub Toomel ja selle jalamile on pronkstähtedega kirjutatud üks tema tuntumaid värsse, mis küsib, "kas siis selle maa keel laulo tules ei voi taevani tõustes ülles iggavust ommale otsida". Sealjuures on selle Eesti ainsa klassitsistliku poeedi värsse tsiteeritud ebakorrektselt, neile on lisatud üks silp, mis värsi lonkama paneb. Klassitsisti puhul on see minu meelest ränk solvang. Igavust asemel on nimelt kirjutatud "igavikku". "Igavus" on moodsas eesti keeles ennui, "igavik" aga éternité. Petersoni ajal, XIX sajandi alguskümnenditel, ei tehtud veel nii peent vahet. Igavus oli igavus - tulles tüvest "iga" (vanus, kestus, aeg): âge, nagu seda tarvitatakse näiteks Baudelaire'i luuletuses "Majakad", kus too "tuline nuukse" veereb ajast aega või east ikka - roule d'âge en âge -, peatudes viimaks alles Issanda igaviku ehk igavuse kaldal.


  • Eesti esimeseks luuletajaks peetakse põhjendatult Kristjan Jaak Petersoni. Ta on eesti esimene euroopalik kirjanik, kes teadlikult kirjutas maakeeles. Dramaatilise saatusega romantiline, samas nii rahvuslik ja mässumeelne noormees, kelle surm viis liiga vara, sobib hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust.
  • Peterson oli esimene eestlane, kes oma oodis "Kuu" kuulutas eesti keele ilu ja eluõigust. Hilisemad eesti autorid on korduvalt kiitnud oma emakeelt, kuid sellist poeetilist jõudu pole keegi saavutanud.
    • Anne Nahkur, "Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile", Tallinn: Koolibri, 2007, lk 7

KirjandusRedigeeri

  • Jaan Kross, "Taevakivi". Tallinn: Eesti Raamat 1975
  • Paul-Eerik Rummo, "Taevast sajab kõikseaeg kive: anakronistlik capriccio kahes vaatuses". EKSA 2016

VälislingidRedigeeri