Anne Nahkur

Anne Nahkur (sündinud 12. septembril 1946 Tallinnas) on Eesti pedagoogikateadlane, kes on kirjutanud arvukalt kirjandusõpikuid.

"Lühike eesti kirjanduslugu"

"Lühike eesti kirjanduslugu: õpik vene õppekeelega gümnaasiumile" Tallinn: Koolibri, 2007.

• Võib-olla räägivad need tekstid midagi ka sinust endast ja aitavad paremini iseendastki aru saada. Eesti kirjandust on kergem mõista siis, kui vaadata, millise tee on see läbi käinud.
• Ilukirjanduslikus tekstis leidub kahtlemata Sulle palju tundmatuid sõnu. Seda ei ole vaja karta, sest tähtis pole iga üksiku sõna täpne tõlge, vaid hoopis olulisem on tabada teksti mõtet ja meeleolu, nn konteksti. Kunsti puhul, ja kirjandus on ju seda, ei saagi eeldada, et kõik inimesed tõlgendaksid loetut ühtmoodi. Selles kunsti võlu seisabki, et ta pakub Sulle võimaluse tajuda maailma just nii nagu Sulle tundub.
• Sageli peetakse kirjandusklassikaks seda, mida keegi polegi õieti lugenud, aga millest kõik midagi teavad.
  • "Saateks", lk 5

• Lennart Meri on kirjutanud: "Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes." ("Hõbevalge") (lk 6)

• Eesti kirjanduse algus ulatub aastasadade taha. Eestlaste esivanemate maailm vaatab vastu rahvaluulest — põlvest põlve suuliselt edasi antud ajaraamatust, rahva poeetilisest sõnaloomingust. Eestikeelne ilukirjandus on suhteliselt noor. Professionaalse sõnakunstina sündis see alles 19. sajandil, kuigi mitte tühjale kohale. Selleks ajaks oli välja kujunenud eesti kirjakeel kui eeldus eesti rahvusliku kirjanduse tekkeks ja oli sündinud eestlane, kes vajas omakeelseid raamatuid. (lk 6)

• Eesti esimeseks luuletajaks peetakse põhjendatult Kristjan Jaak Petersoni. Ta on eesti esimene euroopalik kirjanik, kes teadlikult kirjutas maakeeles. Dramaatilise saatusega romantiline, samas nii rahvuslik ja mässumeelne noormees, kelle surm viis liiga vara, sobib hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust. (lk 7)

• Peterson oli esimene eestlane, kes oma oodis "Kuu" kuulutas eesti keele ilu ja eluõigust. Hilisemad eesti autorid on korduvalt kiitnud oma emakeelt, kuid sellist poeetilist jõudu pole keegi saavutanud. (lk 7)

• Igas rahvuskirjanduses on oma "hull geenius", kes lõpetab vaimuhaiglas. Eestis on selleks Juhan Liiv, eesti kirjandusloo üks tähelepanuväärsemaid isiksusi. (lk 36)

• [August Kitzbergi "Libahundi" peategelane] Tiina on eesti kirjanduse üks poeetilisemaid karaktereid. Ta on erakordne naine: kirglik, uhke, tundeline; põlgab orjameelsust, tuimust ning ihkab õnne ja armastust ning pole seda nõus millegi vastu vahetama. Mari on tasase ja kadeda loomuga, ta on otsekui loodud tööinimeseks, orjaks, kes ei oska näha elu rõõmsamat poolt. Kuid ka tema on oma õnne eest võideldes kõigeks valmis. Margus on tolle aja inimene — passiivne, allaheitlik, ebakindel ja sisemiselt lõhestatud. Näidendis on tegemist ellusuhtumiste konfliktiga. Tiina hindab üle kõige vabadust — õigust elada oma seaduste järgi ja vabalt armastada. Eestlaste põline elutarkus, mis kõlab näidendis Tammaru vanaema suu kaudu, nõuab aga allaheitlikkust, isiklikust õnnest loobumist ellujäämise nimel. (lk 45)

• Kitzbergi näidendite paremikul on tunnetuslik väärtus ka tänapäeva inimese jaoks. Ta oli humanist, kes vastandas end kõigele sellele, mis alandas inimväärikust. (lk 45)

• "Ekstaasi" read mõjusid üleliia julgetena, kuna eesti armastusluules oli domineerinud pigem loobumisnukrus. Underi sonettides võib märgata ka esmakordseid erootilise luule arendusi eesti poeesias. Seni polnud veel keegi kirjeldanud selliseid looduse värve, lõhnu ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega. Underi luules ollakse õnnelik, joobunud, vaga, vahel kurbki, kuid mitte kunagi ükskõikne värvidemängu vaatleja. Tollane ametlik kirjanduskriitika ei teadnud õieti, kuidas sellesse suhtuda. Vaimustuse kõrval leidus ka eitavaid ja parodeerivaid hinnanguid. Seesugune siurutsemine sõjast väsinud maailmas tundus paljudele sobimatu. (lk 68)

• Muutused kirjanduses toimuvad iga päev. Need väljenduvad uutes suundumustes, nagu kirjanduskeele uuendamises (nt kõrgstiili kõrval slängi ning argikeele kasutamine), suuremas mängulisuses, seniste tabude hülgamises, lähenemises massikultuurile. Nagu kirjandus üldse, nii on ka eesti kirjandus avatud nähtus, kus tasahilju võtavad kuju üha uued ilmingud. (lk 172)