Ilu on üks neid asju, millest keegi ei tea, mis see on. Mõni usub, et suudab selle ära tunda, kuid tavaliselt pole mõni teine tema äratundmistega nõus. Praktika on näidanud, et ehkki eelkõige räägitakse ilust millegi nähtava või kuuldava puhul, võivad inimesed nimetada ilusaks mida iganes, matemaatilisest tõestusest lõhnani ning sulitembust malekäiguni. Ilu uurib filosoofia haru nimega esteetika.

Clémentine Hélène Dufau, "Laul ilule" (1909)
Vittorio Matteo Corcos, "Kaunitar ja liblikas" (1933)

Proosa

muuda
  • Sama katuse all elas aga üks teine olevus, kes oli nii armas ja õrn, et temast võinuks saada täiuslik modell kunstnikule, kes tahab portreteerida muhameedlastele paradiisis lubatud naishinge, ehkki selle kaunitari pilk kõneles liiga kõrgelt arenenud mõistusest, et keegi võiks arvata, nagu kuuluks ta ilma hingeta olevuste hulka. Kui ta tantsis lagendikul või tipsis mööda mäekülge, võinuks gaselli pidada vaid tema kauniduse haledaks varjuks, sest keegi poleks vahetanud vaatepilti selle iluduse elavast mõistusega ilmestatud näolapist toretseva, ent tuhmi metslooma kuju vastu, kes vastaks ehk ainult mõne epikuurlase maitseelamustele. Ianthe kerge jalaast saatis Aubreyt sageli tolle antiigiotsingutel ja tihti näitas Kashmere'i liblika otsingutele kaasatud tüdruk end enese teadmata oma täies kauniduses, hõljudes noormehe januse pilgu ees. Ja viimane unustas sõnad, mis ta oli hetk tagasi dešifreerinud peaaegu täielikult kustunud kivitahvlilt, kui haldjalik olevus ta mõtted taas ajaloolt eemale juhtis.
  • Kuid miks püüda kirjeldada kaunidust, mida kõik tunnetavad, aga keegi ei oska hinnata?
  • Noormees jäi taas pimedusse, kui millist õudust ta tundis, kui tõrvikuvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha. Ta sulges silmad ja lootis, et see on kõigest unenägu, mis põhjustatud tema haiglasest kujutlusvõimest, aga silmi avades nägi ta jälle sedasama naisekuju, kes lebas tema kõrval põrandal. Neiu nägu oli surmkahvatu, isegi tema huultel polnud jälgegi punakast toonist, kuid tema näol valitses kummaline rahu, mis muutis surnud tüdruku näo peaaegu sama kauniks kui elavana.



  • Ilusas manifesteeruvad varjatud loodusseadused, mis oleksid ilma ilusas avaldumata jäänud meile igavesti peidetuks.


  • Mida kaugemale, seda kaunimaks muutus stepp. Kogu lõunakaar, kuni Musta mereni, terve see ala, mida kutsutakse praegu Novorossiaks, oli tollel ajal lopsakalt haljendav, neitsilik rohtlaas. Veel mitte kunagi polnud ader puudutanud siinse metsiku taimestiku mõõtmatuid vooge. Üksnes hobused, kes varjasid end selles kõrges rohus nagu metsas, tallasid teda. Midagi ei saanud looduses olla kaunimat kui see stepp. Kogu maapind kujutas endast kuldrohelist ookeani, mille pinnale oli puistatud musttuhat mitmesugust lille. Peenikeste ja pikkade rohukõrte vahelt vilksatasid taevakarva, lillad ja sinised jumikad; kollane leetpõõsas upitas ülespoole oma ladvapüramiidi, rohelisel taustal kirendas valge ristikhein oma päevavarjukujuliste nuttidega; puhmastikus valmis jumal teab kust siia kantud nisupea. Kaelad õieli, saalisid põldpüüd peente rohuvarte vahel. Tuhandehäälne lindude sädistamine täitis õhku. Liikumatult püsisid kõrgel taeva all paigal kullid, tiivad välja sirutatud ja pilk stepirohtu luuramas. Jumal teab kust kaugelt järvelt kajas vastu taamalt möödalendava metshanedeparve kisa. Mõõdukate tiivalöökidega tõusis rohust lendu kajakas ja ujus toredasti sinistes õhuvoogudes. Seal kadus ta kõrgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta täpina; samas tegi lind õhus uperpalli ja välgatas päikeses. Tont võtku teid, stepid, kui ilusad te olete! (lk 28-29)


  • ... ilu on tõeliselt vastupandamatu vaid siis, kui ta meile väljendab midagi püsivamat, kui ta paneb meid mõtlema elu enda ülevusele, mis kestab kauem kui see üürike hetk, mil üksnes ilu meid köidab - just hing peab ilule appi jõudma, kui me meeled sellest küllastuvad.


  • Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad ilu juurde. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas - ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad käed - eriti naistel - olema tegevuseta.


  • See, mis lummab meid nähtava ilu juures, on igavesti vaid nähtamatu. (lk 5)
  • Ilu mõistmine ja ilust vaimustumine on üks ja sama asi. (lk 13)
  • Võluv ja kaduv sobivad hästi kokku, ilusalt ootame, et see kestaks. (lk 53)


  • Kunstnik on ilusate asjade looja. (lk 5)
  • Need, kes leiavad ilusates asjades ilusaid tähendusi, on haritud.
Neil on lootust.
Nemad on väljavalitud, kellele ilusad asjad tähendavad üksnes Ilu. (lk 5)
  • [Lord Henry:] "... ilu on üks geniaalsuse vorme - see on tegelikult geniaalsusest kõrgem, sest see ei vaja seletust. See on üks maailma suurtest tõsiasjadest nagu päikesepaiste või kevad või kuuks kutsutud hõbedase merikarbi peegeldus tumedas vees. Selles ei saa kahelda. Sellel on oma jumalik õigus suveräänsusele. See teeb printsideks need, kellel see on olemas." (lk 27-28)
  • [Lord Henry:] "Ilusad patud nagu ka ilusad asjad on rikaste eesõigus." (lk 85)


  • Mamma istus oma kiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koos petrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, et lamp kenam välja näeks. See oli ilus.
Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat kaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina.


  • Mõtlesin taas. Meie peale paistis soe päike.
"Kas see ei ole armastus?" küsisin, viibates suunda, kust soojus tuli. "Kas see ei ole armastus?"
Mulle näis, ei ei saa olla midagi ilusamat kui päike, mille soojus paneb kõik asjad kasvama. Aga preili Sullivan raputas pead ja ma olin üpris hämmeldunud ja pettunud. Mulle tundus veider, et õpetaja ei suuda mulle armastust näidata.


  • Kõik voolab, muutub, moondub. Ilumõiste on ütlemata elastiliste seintega astjas, millesse me oma ihaldused ja igatsused paneme - ta muudab oma kuju karvapäält nende taoliseks. Igal ajajärgul, igal maal, igal kultuuril on oma iluduse-ideaal, sest tal on oma usk, oma armastus, oma igatsus. Ainult see suudab Elu kõiges ta rikkuse külluses mõista ja maitsta, kes purustada jõuab aja ja ümbruse tigukarbi, kes eemale heites dogmaatilise eelarvamuse ainuõiguslikku iluduse-mõõdupuud iga asja ta enese sisemise seaduse järele hindab.
    • Helmi Neggo, "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa 2013, lk 126


  • Ilu kaunistab ka neid, kes teda vaatlevad; kõik ta varjundid ja helgid kutsuvad esile endaga sarnanevaid tundeid, kõik see koos vaimustab ja teeb õnnelikuks. Kuid veelgi vastupandamatumalt mõjub täiuslikkus, kui ta on relvastatud teadmisega oma jõust. Ainult eemaldudes on võimalik tema vastu võidelda, ent ka siis on talle kindlustatud osaline võit — mõtlik naeratus.


  • "See on ikkagi ilus," ütles suur Zoja väikesele Zojale otsa vaadates.
"Loomulikult!" hüüdis Ljonka Egerstrom, püüdes talle meele järele olla. "Muidugi ilus!"
Ent väike Zoja lausus jahedal kõlaval häälel:
"Oleneb sellest, mida ilusaks pidada. Kui religioossest vaimupimedusest ilu leida..."
Ja isegi need, kes olid kõige rängemini armunud, isegi Spirka Savtšuk, kes armastusest suure Zoja vastu oli malaariasse jäänud, nagu Ljonka väitis, - kõik nõustusid väikese Zojaga: ilu käigu kuradile, kui töölised tema pärast kahju saavad! Tulise rauaga tuleb välja põletada ilus, mis on nagu oopium rahvale! Seda enam, et siin polegi midagi ilusat: inimesed lähevad ja kannavad näruseid laternaid - leidsid, millega hüpata! Poisid ütlesid, et hoopis teine asi olnud ilutulestik Oktoobrirevolutsiooni viiendal aastapäeval, kui peaaegu tervel Kommunismi tänaval põlesid lambivanikud ja asutuste seintel särasid punased tähed... (lk 12)
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21


  • [Urky McVarish:] Te ju ometi teate seda? Skaalat, mille leiutas W. A. H. Rushton, tuntud Cambridge'i matemaatik? Noh, see on niisugune: Trooja Helenat loetakse naiseilu ideaaliks, ning poeedi autoriteetsed sõnad kinnitavad, et tema pale kutsus kohale tuhat laeva. Aga "pale" tähendab loomulikult naist kui tervikut. Seega nimetagem niisugust palet, mis kutsub kohale tuhat laeva, üheks "heleniks". Aga mis on pale, mis kutsub kohale ainult ühe laeva? Loomulikult "millihelen". Kõik palged, mis vähegi ilusad olla tahavad, peavad siis nende kahe vahel mingile skaalale sobituma.


"Mis te sellega mõtlete?" küsis ta. "Kas see on tervitus? Või tahate öelda, et hommik on ilus, ükskõik, kas mina seda tahan või mitte; või et teil on siin täna hommikul ilus olla; või et sel hommikul peab end ilusasti üleval pidama?"
"Kõike ühekorraga," ütles Bilbo.
  • J. R. R. Tolkien, "Kääbik", 1. ptk "Ootamatu võõruspidu", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 9



  • "Jah, muidugi," nõustub poeg. "Ilu on siiski peaaegu alati kõige tähtsam. Seda peab kaitsma igal juhul," ja nagu selleks, et emale rõhutada oma mõtte teist, olulisemat suunda, lisab ta viimased sõnad väikese pausi järel, kerge iroonilise naeratusega — "looduses muidugi." (lk 13)
  • Ilusaid olendeid ei panda kahjuks kaitse alla nagu loodust. Vastupidi, neid rünnatakse lakkamatult imetlevate pilkude kahjutulega, kuni nende mõnigi ilus omadus tuhastub ja nad mingi ebardliku tasakaaluseaduse tõttu kaotavad palju tõelisest näilise arvel. (lk 14)
    • Silvia Rannamaa, "Ühes kupees", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 8-18


  • Tigedust jätkus igal naisel ümbruskonnas priipärast, ilu aga juba mitte. Ja meie, lapsed, seisime oma ahnete silmade-kõrvadega seal juures ning lasksime oma vastuvõtlikku lapsemeelde sadestuda kõiki elu juhuslikke poripritsmeid, mida nii ohtrasti kleepub täiskasvanute sõnades, mõnikord ka parimatel nende seas. (lk 32)
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Loomisrõõm on ebatavaline asi. Isegi puusepal, kes kunagi meisterdas ühe meie ekspeditsioonimaja jaoks erakordselt koleda puust käterätinagi, oli loovat vaimu. Kui talt küsiti, miks ta tellimuse vastaselt oli teinud sellele niisugused tohutu suured jalad alla, lausus ta etteheitvalt: "Ma lihtsalt pidin tegema, sest sihatsena on see nõnna ilus!"
Noh, meile paistis see kole, kuid tema meelest oli see ilus ja tema valmistas selle loovas vaimus just sellepärast, et nii tundus ilus.


  • Kuni kolmekümnenda eluaastani on sinu kapitaliks võluvus, millega ellu astud, esiteks noorusevõlu, hiljem täisea võlu. Pärast kolmekümmet aga osutab sulle hindamatuid teeneid hea vorm ja selle oskuslik säilitamine.
    • Zofia Wędrowska, "100 minutit ilu heaks", tlk M. Gross, Tallinn: Valgus, 1978, lk 189


  • Mu äraolekul joonistas mu armsam mind pead ja õlgu. Ta peab mind ilusaks ning sellepärast armastabki mind, sellepärast laman ma praegu valutavate käsivartega tema all, kõht higist märg. Need pildid ei ole minust, kuid nad räägivad tema armastusest. Hoian neid laualaekas, kust mu mees ühel ilusal päeval nad leiab. (lk 24)


  • Sooviksin väärida teie vihkamist. Kuid alles hiljuti kohtasin Fisheri fuajees oma mehe kunagist töökaaslast, igavest lurjust, ning ta ütles: "Te näete kohutav välja, mis teiega juhtunud on? Te olete nii kõhnaks jäänud!" Ta võttis mul pihast kinni ning tõmbas kleiti kehast eemale, et näidata, kui lai see mulle on, ta ei jätnud imestamist minu kõhnuse üle ning ei lasknud mind vabaks. Pooleldi kiilaspäine, roosapõseline lojus, kes põhjapiirkondade ülevaatajana oma varanduse kokku lõi, ennast sellest seakünast täis ahmis. Tean temast kõik. Politikaan, keda kunagi kuhugi ei valita. Kuid ma usaldan nende etturite pilku, nende tulist, teravat taju. Nende eest ei jää miski varjule. "Kuu aja eest," ütles ta, "olite ilus naine." Miski minu elus pole mulle nii haiget teinud kui see märkus. Kuu aja eest olite ilus naine... (lk 39)
  • Kas Teie olite kunagi ilus? Tema ütleb, et ei. Tähendab, ta kasutas Teid, ta kasutas Teid ära. Mina pole selles süüdi. (lk 39)
    • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49


  • Pauline'i ema oli tütre tegevusega rahul, kuigi talle ei meeldinud, et Pauline kunstiinstituudis õpetas. Ema kartis linna. Talle ei meeldinud küll eriti Pauline'i rõivad ega see, et ta päevast päeva ühte ning sama riietust kandis, kuid tema tütrel oli elukutse, ta oli edukas, oli kunstnik. Pauline oli kaugemale jõudnud kui tema ema sõprade tütred. Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)


  • Isa ajab klaasi täis valades õlut lauale. Tahaksin mujale vaadata. Usun, et armastan teda, kuid ei taha siin istuda. Kus ma siis tahaksin olla? Mariani ja Bettyga show'l või voodis pikali vahtimas filmitähtede pilte oma toa seintel - neid ilusaid inimesi, kes iial midagi ei ütle. (lk 83)
  • Kui me tolmusest aknast möödume, näen sellel oma peegeldust. Pikad, õlgadeni juuksed. Olen kena, kuid minu saladuseks on, et olen just samal viisil kena kui kõik teisedki. Minu mees küll armastab mind sellepärast, kuid ta ei tea seda. Mul on roosa suu, peeneks kitkutud tumedad kulmud, pehmed tukad laubal; ma tean kõike, mul pole enam vaja kelleltki midagi õppida. Olen nüüd üks neist, keda nooremad püüdlikult jäljendavad. Bussides ja kümnesendipoodides vaatavad kolmeteistkümneaastased tüdrukud mind ilmse andumusega, jätavad meelde. (lk 87)


  • Parkeri seadus:
Ilu on vaid pinnapealne, aga inetus ulatub kontideni välja.
  • Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu", tlk Toomas Niit, 1999, lk 183


  • Olla surelik ja tulvil aistinguid tähendab meile ühtaegu paanikat ja privileegi. Me elame oma meelte lõa otsas. Olgugi et nad meid arendavad, nad ka piiravad ja kitsendavad meid — aga kui ilusasti. Armastuski on ilus ike. (lk 16)
  • Naised lasevad oma sääri vahatada, kuna mood seda nõuab, ja on seda teinud aastasadu. Kui mina ühes Manhattani ilusalongis hiljuti oma sääri vahatada lasksin, oli valu, mis algas tundega, nagu nõelaksid mind ühekorraga 10 000 mesilast, piinav. Pange rumeenlannast kosmeetiku asemele Gestapo agent. Pange ilusalongi boksi asemele vangikong. Hoidke valu täpselt samal tasemel, ja sellest saab hõlpsasti piin. Me kaldume ilu nimel piinlemist vanaaja inimeste meeletuseks pidama, kuid on ka tänapäevaseid nuhtlemissalonge. (lk 126)



  • Ines oli alati arvanud, et ilul pole naise elus mingit tähtsust, vaid hoopis hingel. Naist pidi karmistama ilus hing. Kahjuks polnud aga mitte ükski mees märganud Inese ilusat hinge. Ines süüdistas selles oma tööd. Tavaliselt on ju raamatukogutöötajad naised, kust siit neid mehi võtta. Inesel polnud ka sõbrannasid, olid vaid raamatud. (lk 11)
  • Ines naeratas hetkeks, kuid siis kiskusid ta huuled kibedaks muigeks: "Ma ei ole proua, vaid preili."
Henna turtsatas naerma.
Inese põsed värvusid roosaks. "Jah, mina pole õiget meest leidnud, just korralikku..."
Henna täiendas: "Selline mees peab alles sündima."
"Jätke, tüdrukud," sekkus Rami, "pole ilus sedasi nokkida. Kelle asi see on, oled abielus või vallaline."
"Muidugi, muidugi," laiutas Henna käsi, "ega naise ilu pole tähtis, vaid hing. Nii sa, Ines, kunagi ju väitsid. Me isegi vaidlesime selle üle, vist läksime riidugi, mäletad."
Muidugi Ines mäletas. Mäletasid teisedki. See vaidlus oli toimunud lõpuklassi klassiõhtul, kui Ines teatas, et peab naise juures eelkõige tähtsaks hinge, haritust, mitte ilu. Henna oli siis lasknud poistel otsustada, kumb on tähtsam, hing või ilu. Poisid olid pidanud ilu tähtsamaks ja Ivari oli tol korral Inesele öelnud: "Sinu hing on nii kuri, et see on võtnud sinult igasuguse välimise ilu." (lk 65)
  • "Luulega?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."
"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised."
Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule igav."
"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli lüürika. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."
"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks." (lk 100)


  • Pea meeles ilu, mis on olemas, ja tõde, mida pole. Pane tähele, et mõte tõest on sama võimas kui mõte ilust. (lk 2205)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206




  • Köögi aknalaual potis õitsesid hüatsindid ja nende lõhn täitis toa. Need olid kahvatusinised, valgete triipudega.
"Ilusad." Hattie lükkas kassi toolilt maha, et saaks istuda, ja võttis laua ääres istet. "Kevadised."
"Ma ei saa tegelikult nende mõttest aru." Mima küünitas end, et riiulilt kastrul võtta. "Need on inetud lilled ja nad haisevad. Evelyn kinkis need mulle ja arvas, et peaksin tänulik olema. Aga ma teen neile varsti otsa peale. Ma pole seni veel ühtegi toataime ellu jätnud." (lk 12)
  • Magnus ei keeranud kunagi ust lukku, niisiis tõmbas ta selle lahti ja astus kõrvale, et tüdruk saaks esimesena sisse minna. Oodates, kuni tüdruk saabastelt lund maha trambib, vaatas ta ringi.
Väljas laiutas vaikus. Kedagi polnud nägemas. Keegi ei teadnud, et see ilus olevus talle külla tuli. Neiu oli tema aare, ronk puuris. (lk 21)


  • Braes võis näha veel märke naftatööstusest: siin leidus mõni tänavatäis hooneid, mille vallavalitsus oli lasknud ehitada töölistele. Need olid hallid ja praktilised, ning turistid, kes tulid siia postkaardiilu otsima, neid ei sallinud. Shetland ei tootnud ilu. Shedandil oli stiihiat, lagedust ja dramatismi, kuid ilu olnuks kohatu.
    • Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019, lk 14


  • Iluteema on viimase 60-70 aastaga mingis mõttes kunstis lausa tabuteemaks muutunud, teisalt kerkib see kogu aeg esile, kuna meil on selle järele sügav sisemine vajadus. Pärast Teist maailmasõda püüti kogu kunstilist tegevust tõsiselt ratsionaliseerida. Sellel karmil ajal oli kunstile väga otsene mõju, liiguti tunnetest eemale. Ilu ei olnud selle ajastu teema ja sellega ei tahetud tegeleda. Kogu modernism on üles ehitatud ratsionaalsele lähenemisele, aga nüüd võiks tunnetuslikud teemad uuesti esile tuua. Aeg on küsida, kas meil on ilu vaja, miks meil on seda vaja ja mis ilu üldse on.
  • Ilu on üks kategooriaid, mis minu arvates on seotud tõega. Võib-olla on ilu tõe mingi külje peegeldus. Tõde kui selline ei ole meile tervikuna vahetult kättesaadav, kui üldse. Aga ilu me tunneme ära siis, kui see mingil moel häälestub meie sisemise tõe- ja tõelisusetundega. Muusika tegemise ja muusika juures on kindlasti mitmeid tahke, mis iluga seostuvad. Ilus on tegeleda asjadega, mis on sinu jaoks kõige tähtsamad ja olulisemad. Ja eks see on kuulates ka tunda - kui helilooja on kirjutanud midagi väga ausalt, siis on see ka mingis sügavamas mõttes ilus, kuigi see ei pruugi vastata üldistele ilunormidele, mingile iluesteetikale.
    • Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18


  • Samal hetkel astub tuppa mu ainus toakaaslane. Tema on Pepe (30) — nagu Lolo sõber tollest pingviinimultikast. Poiss võttis nädala puhkust, et üks väike lõik palveteest läbi teha. Tema on tänapäevane mugav matkaja, kelle seljakotti tassib pakikandja. See on teenus, mida on võimalik osta igaühel, kes kotti ise tassida ei viitsi. Mõne arvates ei ole kotita palverändur päris palverändur.
"Mida suurt oli sul nädalaks kaasa tarida?" uurin mehelt, kelle kott on veidi raskem kui minu oma.
"Riideid! Mulle meeldib, kui iga päev on uued riided seljas," vastab autotööstuses töötav noorsand. Ilus on olla ilus! (lk 15)
  • Esimesed kümmekond kilomeetrit on ilusad. Vesi suliseb, linnud laulavad, sekka lehmakellade armas helin. Märkan seda ilu enese ümber ja mul ei ole ühtki muremõtet peas. Väikesed lihtsad asjad ning kohalolu kunst sunnivad rõõmu tundma.
Aga tunde seda kõike kuulates väsin viimaks ära ja mul on selline tunne, et keeraks kinni veevulina, peataks linnulaulu ning korjaks lehmadelt kellad. Muusikat ega enese mõtteid ei taha ammugi kuulda. Reeglina on see märk väsimusest — vahet ei ole, on see siis füüsiline või vaimne väsimus. (lk 147)
  • Carmen räägib, et tegelikult tuleb kogu aeg ilus olla.
Tema lemmikmõte kõlab hispaania keeles "Antes muerta que sencilla", mis kõlab tõlkes umbes nii: "Ka enne surma ei tohi ma kehv välja näha."
Õige! Elu on liiga lühike, et lubada endale lohakust või võimalust, et ekspeika näeb su närbunud olekut. Lõpuni välja - ja stiilselt. (lk 152)



  • Beethoveniga on nii, et kui just mängijad ära ei väsi, siis ma ei usu, et see publikut eriti väsitab, seal on lihtsalt väga palju väga head muusikat. Palju jumalikku sära, ilu ja virtuoossust. Mulle just meeldib see sõna "ilus". Inimesed vajavad sellist asja, mis ilus on.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18


  • Soledad ei oskagi sellele nagu vastata, ent Beto lahendab olukorra teemat muutes.
"Guau, sa oled väga ilus," ütleb ta.
Soledad pilgutab silmi, aga ei vasta.
"See on vist tõeline nuhtlus, mh?"
Soledad hakkab naerma.

Draama

muuda

ABRAHAM: Kuulame õige natuke muusikat, meie, kaks vanapoissi...
ROBERT: Pole nagu aega...
ABRAHAM: Ilusa jaoks peab alati aega leidma.
ROBERT: Noo...
ABRAHAM: Muidugi, poiss. Muidu võib juhtuda, et elu läheb sinust mööda ja...
ROBERT: Sinust ei ole läinud?
ABRAHAM: Minust? (Naeratab.) Ei. Mina olen kogu elu ainult ilusate asjadega tegelnud.


Luule

muuda

Ma kuulsin raukade vestlust:
"Pole kaunil kestvust,
Ta triivib ära kui vesi."

  • William Butler Yeats, "Raugad imetlemas ennast veepeeglist", 1904, tlk Märt Väljataga; W. B. Yeats, "Luulet", Tln: Eesti Raamat, 1990, lk 59


Las surra muud - kui kas ei leidu siis
Mu jaoks mõnd pääserada säravat,
Kes Ilus olen otsind ergast veini
Igielavat?


Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

  • Artur Alliksaar, "Neli etüüdi" 4, rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 10


Ilus oli olla selles imekaunis kohas
kõrvus miski kohas - oma enda veri vist
...
Ilus oli olla, sest et kole oli möödas
kahju ainult et ei juhtund miskit erilist


Võtsin Liisa vankrile
ja sõit läks jälle lahti.
Seal ta mul siis punetas
kui ladvaõun.
Enam ma ei saanud muud
kui ainult Liisat vahti,
ohjad läksid meelest
aga rinnas oli kõu.

Liisa - päikseline naine
Liisa - unelmate naine -
aga hobu oli väsind
ja piip oli kustund.

Liisal olid juuksed
nagu viljakõrred kuldsed
silmad olid sinised
kui potikaas.
Rinnad olid ilusad
ja ümarad ja kõrged,
puusajooksu andis alles vaadata.

  • Henno Käo, "Liisa", tuntud lauluna ansambli Peoleo esituses; rmt: Leonhard Lapin, "Peoleo. Vabaduse hääl 1964-1974", 2015


näha vastasmaja tumehallides paneelides
ilu kvintessentsi mille peale süda
krampi tõmbub
roomata mööda igavuse paksu klaaskatet igatsedes
sukelduda
sinusse
ilusse
elusse
...
elada kõndides köiel üle kuristiku
elada Mustamäel


Väljatõmmatud tarkusehambad
hambaarsti sahtlis
idanevad ju -
neid saab istutada,
ja sirgub puu,
millelt nopitakse silmahammas,
mis kord fantastilise hinna eest
mulle suhu tagasi monteeritakse.
Sel hetkel saan kõige kaunimaks,
kui pilgutan kolmandat silma
endale
peeglist vastu
müstilise naeruga.

  • Liepa Rūce, "*Sihiga ja sihita nahale...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 191

Vanasõnad

muuda






  • Ees ilu ei lähe ega rõõm perra rühi, ees käivad itkupäevad, taga laste laulupäevad.
  • Habe vanataadi ilu.
  • Hilja saab ilusaks, pea saab pilla-palla.
  • Ilu ei panda patta ega kaunidust katlasse.
  • Ilu maksab sada rubla, tegu ei tengagi.
  • Iluga ei elata, punaga ei keedeta putru.
  • Iluga ei keedeta leent, karvaga kapsaid.
  • Ilus hobune, ilusad valjad.
  • Ilus nägu, paha tegu.
  • Ilus peenikest pidada, kuri peenikest kududa, paha pesta peenikesta.
  • Ilus õun, uss sees.
  • Järv küla iluks, tüdruk maja iluks.
  • Keegi ei keeda au pärast leent ega tee ilu pärast kalja.
  • Kes iga päev tahab ilus käia, ei saa harvagi kena käia.
  • Parast põuda pilved, pärast ilu istlemine.
  • Pikast ilust tõuseb pill.
  • Pill pika ilu järele, lall laia rõõmu peale.
  • Pill tuleb pika ilu peale.
  • Vana hobune valjaste tõttu, vana inimene riiete tõttu ilus.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel