Lagedus

Proosa

• Kui jätta jõujaamad kõrvale, siis on maastik jõest kaugemal lage nagu mujal Inglismaal: lame, lame, lame, ja kapteni sõnade järgi justkui ajaloo rataste all tasaseks triigitud. Punased ja Valged Roosid, rojalistid ja puritaanid, preestrid ja aadlikud. Põhja-Inglismaa keigarid ja Norfolki šotlastest palgasõdurid. Kogu kamp — sajandist sajandisse rõõmsalt trallamas üle kogu maastiku.
• Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst, 1994, lk 32

• Polnud näha ühtki teed, isegi mitte mõnd nõrka rattajälge või märki ratsaniku möödumisest. Preeria oli selline, nagu poleks inimese silm teda eales näinud. Ainult kõrge, metsik rohi kattis lõputut tühja maad ja suur lage taevas kummus üle selle. Kauguses puudutas päikeseserv maa äärt. Hiiglaslik päike tuksles ja tuikas valgust.
  • Laura Ingalls Wilder, "Väike maja preerias", tlk Tiiu Viljamaa, 1993, lk 18

• Me tuleme autost maha ja meid saadetakse suurde lagedasse tuppa, kus on hirmus kuum. Kui janused me oleme! Vee õrn sulin radiaatorites teeb meid pööraseks: me pole neli päeva tilkagi joonud. Ja ometi on siin kraan ja selle kohal silt, mis ütleb, et joomine on keelatud, sest vesi pole puhas. Tobedus, on ilmne, et silt on õel nali, "nad" teavad, et me oleme janusse suremas ja viivad meid tuppa, kus on kraan, ja Wassertrinken verboten. Ma joon ja õhutan ka kaaslasi seda tegema; kuid pean sülitama, sest vesi on leige ja lääge ning lõhnab soo järele.

See on põrgu. Täna, meie päevil, peab põrgu olema just niisugune, suur ja lage tuba, kus meil tuleb püstijalu oodata, ja kraan, kust tilgub vett, mida ei saa juua, ja me ootame midagi jubedat, ja midagi ei juhtu, ja ikka veel ei juhtu mitte midagi. Mida mõelda? Ei saa enam mõelda, ja nii ongi, kui ollakse surnud. Keegi istub põrandale. Aeg möödub tilkhaaval.

• Primo Levi, "Kas see on inimene". Tlk Maarja Kaplinski, rmt: "Kas see on inimene. Hingetõmbeaeg". Tõlkinud Maarja Kaplinski ja Mailis Põld. Vagabund, 2004, lk 17

• "Puha sinine," imestas Helena. "Sa ainult vaata! Kõik ühtviisi sinine, ei saa sotti, kus taevas, kus vesi."

Tüdrukud kõõlusid aknal, pead lähestikku. Otsekui elu ise oleks avanud neile oma olemuse, nii imes neid endasse too ahvatlev, ergav sina. Too ääretu sina, mille servad voogasid, mõõtmatu sina, mille taga ootasid rannad, lage sina, milles armastus otsekui habras veealune niidistik ulpis irdunult siia-sinna.

• Aulikki Oksanen, "Kirsivargad". Tõlkinud Ants Paikre. LR 6/1978, lk 5

• Kiplingi järve järel tuli suur Burri järv, ümbritsetud ümmargustest ühekõrgustest ja lagedatest küngastest, kus oli näha vaid üksikuid taganevast jääst maha jäetud rändrahne. Selles otsekui lihtsustatud maastikus nägi hästi kaugele. Harry meelest sarnanes ümbrus pigem hästi hoolitsetud golfiväljakuga. Ilusad piirjooned, ilusad üksikasjad - hõbehallid samblikud ja roosad lilled. Kõndida oli kerge, taimed ulatusid vaid pahkluuni.
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 200-201

• Me kolisime siia maale. Ma peaksin kirjutama, kirjutama koertest ja maastikest ja sellest, mida ma näen, kirjutama end rõhuvast raskusest välja, aga ma aina takerdun ja tunnen, et miski ei klapi, et kuigi kõik on tõsi, ei saa ma seda kuidagi klappima, niisamuti nagu mõni loogiline tekstijupp võib küll olla tõsi, ent ei peegelda ometi asjade omavahelisi seoseid ega tundu ka keeleliselt õige. Nii et ma kustutan kõik maha ja alustan ikka ja jälle otsast peale. Õiged tunduvad ainult jalgrajad, org, sirged teed, üksilduse aimdus, sest üksildus on maastikus, nagu selles majas siin lagedal väljal, kus pole juba aastaid elatud. Räägitakse, et siin elas küll keegi, aga ei mäletata, kes.
• Merethe Lindstrøm, "Talvearhiivid". Tõlkinud Riina Hanso. Eesti Raamat, 2016, lk 10

• Braes võis näha veel märke naftatööstusest: siin leidus mõni tänavatäis hooneid, mille vallavalitsus oli lasknud ehitada töölistele. Need olid hallid ja praktilised, ning turistid, kes tulid siia postkaardiilu otsima, neid ei sallinud. Shetland ei tootnud ilu. Shetlandil oli stiihiat, lagedust ja dramatismi, kuid ilu olnuks kohatu.
  • Ann Cleeves, "Surnud vesi", tlk Lauri Vahtre, 2019, lk 14

• Hattie suunas pilgu üle segadiku silmapiiri poole. See oli kõige lagedam arheoloogiliste väljakaevamiste plats, kus ta iial oli töötanud. Shetland oli üksainus taevas ja tuul. Siin ei pakkunud varju ükski puu.

Ma armastan seda kohta, mõtles ta äkki. Ma armastan seda rohkem kui ühtegi teist paika maailmas. Ma tahan siin veeta oma ülejäänud elu.

• Ann Cleeves, "Punased luud", tlk Riina Jesmin, 2018, lk 11

Luule

Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmatu lageda maa --
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.

• Karl Ristikivi, "Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa." kogust "Inimese teekond"

Ida-Euroopa —
lausiku lõputu nukrus,
melanhoolsete mõtete maa.
Maa lage kui meri,
meri kaldais kui jõgi,
jõed vaiksed kui järved,
järved seismas kui sood.
Metsad, rabad ja külad,
munakivised linnad —
laadapäeviti tolmused,
muidu tühjad ja tuulised.

• Vladimir Beekman, "Ida-Euroopa valgus", 1963, lk 8

Ah see raba!
Ah see raba —
lage laukasoo —
loitsinud on loitsuliseks
minu eluloo.

• Muia Veetamm, "*Ikka mõtted...", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 7-8)

Aednik ütles kord
et tema on valgus
aga täna on ta süda kui lage liiv
ning ainsatki tuld ei paista ta riiki

• Jaan Kaplinski, "Aednik ütles kord" kogus "Kirjutatud. Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 61