Vikitsitaadid

Meri

suur veekogu

Meri on maailmamere osa, mida ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral eraldavad mandrid, saared või põhjakõrgendikud ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani omast.

Läänemeri
Ivan Aivazovski. "Lainete keskel" (1898)
Elin Danielson-Gambogi, "Mere ääres" (1904)
Virginie Demont-Breton, "Vette!" (1898)
Margus Rump, "Õhtune meri" (2005)

Piibel muuda

  • Ja Jumal ütles: "Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!"
7 Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal.
8 Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik - teine päev.
9 Ja Jumal ütles: "Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!" Ja nõnda sündis.
10 Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea.

Proosa muuda

  • Ma jätan järele valge segase joome; kahvatu vesi, kahvatud palged, ükskõik, kus ma ka seilan. Laeva kõrvale kerkivad kurjakuulutavad lainemäed, et mu jälgi enda alla matta; matku, kuid mina lähen enne läbi.


  • Kes on öelnud, et "kallasteta meri on igav ja üksluine vaatepilt"? Seda on öelnud arvukas ja nimetu k e e g i. Kallasteta — see on tõsi, aga kui kaunis on see tõelisus! Silmapiir on puhas, selge ja sügav. Karm-kirkas ringis pole midagi peale lainete, mis lähedal on silmale näha viimase kui kurruni, kaugemal kaovad üksteise taha, silmapiiril aga riivavad vaevumärgatava virvendusena selget taevaserva, nagu näeks pilk seda läbi ebatasase klaasi. Käsitamatud oma mõõtmatuses on ruum ja sügavus, mida näed enda all silmade abita, kui oled seda kord pikkamööda tajuma hakanud. Selles mere vastutamatus vägevuses, mida ei saa arvele võtta, mille tegelikust suurusest mõistuski aru ei anna, kuigi näeb selle igikestvaid ilminguid, on nakatavat ärevust. See on otsekui loomeinstinkti unest ärkamine.


  • Meri ainult vaatab reisimist, tema ei ole reisinud kunagi. (lk 19)
  • Maailma vanim rotaator on meri, kelle rotatsioonmasinast väljub lakkamatult ajaleht "Laine". (lk 25)
  • Kõrbe kamm on tuul; ranna kamm on meri. (lk 28)
  • Kui meri on puhas, siis seda sellepärast, et tal on alati käepärast käsnad. (lk 36)
  • Kui meri tollest paigast tagasi tõmbus, jooksid kalad nagu jänesed viimasele lainele järele. (lk 36
  • Meri paneb laevahukule järgneval päeval pähe mantilja, mille valgetes pitsides raugevad ta lained, ja läheb surnute missale. (lk 55)


  • Polnud midagi naljakat selles, et pidid elama nagu hulgus telgis Pianosal, selja taga töntsakad mäed ning silme ees rahulik sinine meri, mis võis krampi tõmbunud inimese silmapilgu vältel ühe lonksuga alla neelata ning ta kolm päeva hiljem tagasi randa saata, postikulu tasutud, üles paistetanud, sinine ja mädanev, vesi mõlemast külmast ninasõõrmest välja voolamas.


  • [Tseilonist:] Ainult hommikust sööme kodus. See serveeritakse verandale, kust võib näha merd, tunda selle hõngu ja kuulda kohinat. Igaveses rütmis mühisevad ta vood kaldale ja paiskuvad sisinal vastu müüre. Ääretu ja ebaharilikult sinine, laiub ta meie silme ees. Horisondil, kus taevas ja meri kokku sulavad, ujub aeglaselt valge puri. (lk 7)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm. (lk 8, romaani algus)
  • Oh õnnistatud Põhjamaa meri, tõeline meri selgete halastavate tõusude ja mõõnadega, mitte niisugune nagu haisev Vahemeri, soe nagu supp. (lk 8)
  • On õhtu. Meri on kullakarva, täpitud heledate valguspunktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud! (lk 20)


  • Meri mõjutab inimest väga. Olen ju mere ääres kasvanud, Pärnus oli meil meri peaaegu ukse ees. Hiljuti ajasime suvejuttu Maimu Vannasega, tal on Tartu lähistel suvekodu. Ma küsisin, miks see sul nii kaugel on, otsi endale midagi siia Tallinna lähedale mere äärde. Ta imestas: "Suvel — mere äärde? Ei, ma ei taha!" Vaat huvitav, ta on sisemaa laps, ta ei taha. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin suvel elama sisemaal. Olen ühe suve proovinud. Mui tekib kohe nagu lämbumistunne. Ma lihtsalt pean tundma mere lähedust, mere hingust. Mereäärsetel lastel kasvab sellest üks meeletu igatsus, mille vastu ei saa. See hakkab juba lapsepõlvest, see kummaline igatsus — võid tundide viisi rannas istuda, merele vahtida ja küsida... mis on selle taga? (lk 6)


  • Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet.


  • [Risku:] Kevaditi tuleb igatsus mere järele. Kui seisad rannal, igatsed ometi. Siis tuleb himu tühja silmapiiri järele.
Ja kui istud keset avamerd, saab välisest tühjusest seesmine: igatsed taas midagi. Väikest laidu. Randa. Või kas või lindu. Midagi, millel silm pidama jääks. Ja kui leidub laid, peab pääsema sellest mööda, ära. Alati ära.

Luule muuda

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
/---/
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!
/---/
Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Kui avar, kui suur, kuis helendad sa!
Kuis vabadust hoovab sust vastu otsata!
Rind rusutud vastu vangla seina,
käed kramplikult aknaraudades,
silmad täis aja trotsi ja leina -
nii viimaks sind ometi näen!


Ju päikese kiired on längu
ja kuldavad kooljaputki.
Oh mere rohelist mängu!
See kõlab kui naer ja nuttki.

  • Marie Under, "Leek kustus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 22


    Meri! Kui meie
  vait jääme, raadio kinni keerame
ja enam ajalehti ei krabista, nõudega ei kolista -
                                                 meri!

  • Paul-Eerik Rummo, "Suved, talved" I kogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 167


Meie elu, see on meri,
kus on torm ja vaikus koos.
See, kel arg on soontes veri,
hukkub elu võimsas voos.

See, kes elus kardab torme,
jalge all vaid kindel maa,
eal ei taba õigeid vorme
ja poeediks eal ei saa.


sa seisad mere kaldal ja vaatad,
ta tuleb merest – kuldsarvedega lehm,
temas on kõigi sinu tulevaste lastelaste pisarad
nutmise taga tuleb naermine,
naermise taga tuleb nutmine,
iga nutmise taga naine tõuseb,
vaatab meest, kes seisab igavledes mere ääres
putka kõrval, millel kiri "šokolaad"

Vanasõnad muuda

  • Jaan viskab kuuma kivi merre, Jaak jahe ja Mihkel külma.
  • Kes ei taha paluda, see saata merele.
  • Merel silmad, metsal kõrvad.
  • Meretagune tuleb, ei tule maa-alune.
  • Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja.
  • Viha viib vilja maast, kadedus kalad merest.
  • Voolas vesi ei lange ikka merre.
  • Ära kanna vett merre!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Meri&oldid=109680"