Meri
Meri on maailmamere osa, mida ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral eraldavad mandrid, saared või põhjakõrgendikud ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani omast.
ProosaRedigeeri
- Kes on öelnud, et "kallasteta meri on igav ja üksluine vaatepilt"? Seda on öelnud arvukas ja nimetu k e e g i. Kallasteta — see on tõsi, aga kui kaunis on see tõelisus! Silmapiir on puhas, selge ja sügav. Karm-kirkas ringis pole midagi peale lainete, mis lähedal on silmale näha viimase kui kurruni, kaugemal kaovad üksteise taha, silmapiiril aga riivavad vaevumärgatava virvendusena selget taevaserva, nagu näeks pilk seda läbi ebatasase klaasi. Käsitamatud oma mõõtmatuses on ruum ja sügavus, mida näed enda all silmade abita, kui oled seda kord pikkamööda tajuma hakanud. Selles mere vastutamatus vägevuses, mida ei saa arvele võtta, mille tegelikust suurusest mõistuski aru ei anna, kuigi näeb selle igikestvaid ilminguid, on nakatavat ärevust. See on otsekui loomeinstinkti unest ärkamine.
- Aleksandr Grin, "Lainetel tõttaja" (tlk M. Käbrik, lk 242)
- Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm. (lk 8, romaani algus)
- Oh õnnistatud Põhjamaa meri, tõeline meri selgete halastavate tõusude ja mõõnadega, mitte niisugune nagu haisev Vahemeri, soe nagu supp. (lk 8)
- On õhtu. Meri on kullakarva, täpitud heledate valguspunktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud! (lk 20)
- Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996)
- Meri mõjutab inimest väga. Olen ju mere ääres kasvanud, Pärnus oli meil meri peaaegu ukse ees. Hiljuti ajasime suvejuttu Maimu Vannasega, tal on Tartu lähistel suvekodu. Ma küsisin, miks see sul nii kaugel on, otsi endale midagi siia Tallinna lähedale mere äärde. Ta imestas: "Suvel — mere äärde? Ei, ma ei taha!" Vaat huvitav, ta on sisemaa laps, ta ei taha. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin suvel elama sisemaal. Olen ühe suve proovinud. Mui tekib kohe nagu lämbumistunne. Ma lihtsalt pean tundma mere lähedust, mere hingust. Mereäärsetel lastel kasvab sellest üks meeletu igatsus, mille vastu ei saa. See hakkab juba lapsepõlvest, see kummaline igatsus — võid tundide viisi rannas istuda, merele vahtida ja küsida... mis on selle taga? (lk 6)
- Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16
LuuleRedigeeri
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
/---/
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!
/---/
Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri!
Kui avar, kui suur, kuis helendad sa!
Kuis vabadust hoovab sust vastu otsata!
Rind rusutud vastu vangla seina,
käed kramplikult aknaraudades,
silmad täis aja trotsi ja leina -
nii viimaks sind ometi näen!
- Friedebert Tuglas, "Meri"
Meri! Kui meie
vait jääme, raadio kinni keerame
ja enam ajalehti ei krabista, nõudega ei kolista -
meri!
- Paul-Eerik Rummo, "Suved, talved" I kogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 167
VanasõnadRedigeeri
- Jaan viskab kuuma kivi merre, Jaak jahe ja Mihkel külma.
- Kes ei taha paluda, see saata merele.
- Merel silmad, metsal kõrvad.
- Meretagune tuleb, ei tule maa-alune.
- Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja.
- Viha viib vilja maast, kadedus kalad merest.
- Voolas vesi ei lange ikka merre.
- Ära kanna vett merre!
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
