Kamm on piikeelne muusikainstrument, millega saab ka eriliste tulemusteta karvastikku siluda.

Jan Miense Molenaer, "Tühisuse allegooria (Vanitas)", 1633
Agathe Röstel (1866-1926), "Tüdruk juukseid kammimas", s.d.
Mary Cassatt, "Ema last kammimas" (1879)

Luule

muuda

Koolikotis pliiatsid ja kumm on,
kummiga saab kustutada vead.
Korralikul lapsel taskus kamm on,
kammiga ta kammib oma pead.

  • Ott Arder, "Koolitee". Rmt: "Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule", Tallinn: Perioodika, 1996, lk 98-99

Proosa

muuda
  • Ma tänasin teda [Annat] ja ütlesin, et mul oleks tõepoolest vaja mõnd oma rõivatükki, nimelt kaht pikka ööhamet, millest üks on siiditikandiga ääristatud ja teine valgest nupsulisest riidest, pihikut, midagi pea katmiseks, kammi ja kõige enam mu väikest elevandiluust lõhnapudelit, mida mul on väga vaja.
Ta ütles, et ajab kõik kibekähku korda, mida ta ka tegi. Ta läks kohe ja kandis asjast ette, ja kui kell oli kuus, tõi lossifoogt kõik nimetatud asjad kohale, välja arvatud lõhnapudelikese, mis oli kaotsi läinud, nagu mulle öeldi. Selle asemel anti mulle plekktoos väga viletsa palsamiga.


  • Kõik päevad, kuni kestis suvi, istusid nad seal, vanaisa ja Stina Maria. Vanaisa selleks, et soojendada päikesepaistel oma külmetavaid jalgu, Stina Maria aga selleks, et ehitada kivide vahele mänguonni ja kuulata vanaisa jutustusi asjadest, mida ainult vanad inimesed teavad. Metshaldjast, kes soeb oma juukseid kuldse kammiga ja on ise selja poolt õõnes, murueide tütardest, kellele ei tohi ligi minna, kui ei taha saada endale nõgesepõlevikku ja muud häda külge, mustavas jõevees hullavast näkist ja metsapimeduses ringi tatsavast metsavaimust ning maa-alustest, kes elavad sügaval maapõues ja keda ei tohi nimepidi nimetada.



  • Mulle meeldivad katkised kammid. Nad on vanad ja hambutud. Ma tõmban nendega liiva sisse ringe. Kui tahan end kammida, veavad nad mulle juustesse kolm lahku, aga juukseid siledaks ei tee. Täna sain endale uue kammi. Katan selle siidpaberiga ja hakkan kammipilli mängima. Mu huuled lähevad tuimaks, kuid see meeldib mulle.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 12


  • Unenägu ja järelehüüe üheskoos tekitasid minus veendumuse, et vanaema on sisenenud mingisse teise elementi, mille kohal hõljub meie elu, kaalutu, kombitamatu, hajumatu ja hävimatu nagu veepeegeldus. Mu vanaema oli laskunud sügavustesse, eristamatusse minevikku, ja tema kamm ei kiiranud inimkäe soojust rohkem kui Trooja Helena oma.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel