Kustukumm

ProosaRedigeeri


  • Mul on lapsest saati alati kustukumm peos olnud. Ükski mõnuaine pole mus iial sellist kirge tekitanud nagu kustutuskummid. Ma hakkasin neid mingil hetkel sõpradelt varastama – võtsin ja pistsin vaikselt taskusse. Ükskord tabas Håkon mu teolt ja ütles: "Oot, oot, anna tagasi!" Ma vastasin: "Aga mul ei ole veel sellist kustukummi!" Need on mul kindla süsteemi järgi ära paigutatud: üks on padja all, üks saksofonikotis ja harjutusruumis on kaks kohta, kus need seisavad. Juhuks kui on vaja neid mudida ja mõelda.


LuuleRedigeeri

Koolikotis pliiatsid ja kumm on,
kummiga saab kustutada vead.
Korralikul lapsel taskus kamm on,
kammiga ta kammib oma pead.

  • Ott Arder, "Koolitee". Rmt: "Päev laulab. Tähtpäevaluulet koolile ja kodule". - Tallinn: PERIOODIKA, 1996. - Lk. 98-99