Vikitsitaadid

Maria Faust

Eesti saksofonist ja helilooja

Maria Faust (sündinud 18. aprillil 1979 Kuressaares) on eesti saksofonist, koorijuht ja helilooja. Ta on mänginud mitmes ansamblis, nt Shitney ja Sacrum Facere.

Maria Faust (2016)

Intervjuud

muuda
  • See muusika ei ole enam minu oma. Ma olen ta juba lahti lasknud. Nii kui bänd tuleb peale ja ma juba salvestan, saab ta kollektiivsuseks.
  • Eelmine Sacrum Facere plaat käsitles traditsioone. Mina kui kõrvaltvaataja filtreerisin Eesti traditsioone. Olen küll sünnipäraselt eestlane, kuid mitte oma juurtelt ega DNA-lt. Traditsioonide ja uskumuste juurest jõudsin naise kohani külaühiskonnas ning uurisin, kuidas see on muutunud. Kuidas saksa pietism naise olemust ja rolli muutis ning kuidas me selle all siiani ägiseme.
"ORGAN" ongi otsene vihje. Ühtelt poolt on kirik, ekstaas ja usk minu jaoks paradoksaalsed nähtused. Sinna juurde naine ja naine kui organ. Kiriku kese on orel kui jumala kiitmise masin. Organid jällegi on universumi ja inimeksistentsi aluseks, mitte jumala kiitmise, vaid inimese kiitmise masinad.
Kasutasin väga palju erinevaid sümboleid. Eks vanusega hakkab käppa saama see, mida öelda tahan. Mingis mõttes on see ka selline elu üle rõõmustav tantsupidu. Saadan oma organi pensionile. Minust saab nüüd isik, mitte lihtsalt naine, mitte mingi seksuaal- või traditsiooniobjekt. Selle asemel, et kurvastada, leian hoopis, et mul on algamas uus eluetapp. Nii et on tõesti mitu tasandit.
  • [Plaadi kaanepildist:] See pilt on iseenesest toonud juba palju vastakat vastukaja ja seda peetakse albumi nõrgimaks küljeks. Ma ise leian, et juba see, et sellest räägitakse, on hea. Miks ma näen seal välja selliselt, nagu ma tegelikult üldse ei näe? Sest ma seisin ühes poosis 46 minutit ja selliseks ma jäin.
Muidugi räägib pakend visuaalselt kaasa, aga tegelikult loodan ikka, et muusika teeb seda rohkem.
  • Nagu öeldud, ei ole minu muusika minu oma. Kontserdisaalis on see publiku oma. Tema kujundab selle, tema on muusikalises kommunikatsioonis keti viimane lüli.
  • Me kõik valetame üksteisele ja iseendale, alates imikutest ning lõpetades suurte inimestega. Valetamine on üks ellujäämise mehhanisme tegelikult. Millal ma viimati endale valetasin? Noh, ma valetan endale hommikust saadik. On mul siis vaja midagi jälle suhu pista või veiniklaas haarata. Mida tahes. Need võivad olla väiksed asjad, aga võivad olla ka suured.
  • Mind huvitab eelkõige kollektiivne ja füüsiline mälu, kehamälu. Minu enda mälu on ju niivõrd lühike ja ma ei tea, palju üldse minus mind on. Sellega ma kogu aeg maadlengi ja mõtlen ning arutlen asja üle, et kas inimesel on hing, ja see ajab inimese täiesti hingest välja. Selles mõttes, et inimesed on selle küsimuse peale väga vihaseks saanud.
  • Suur osa maailmast peab naist roojaseks. Eks meil on terve hunnik inimesi, kes arvavad, et naine on nõrgem, naine pole võimekas, naine on emotsionaalselt ebastabiilne ja nii edasi. Nad ei saa kunagi aru sellest, et emotsionaalset ebastabiilsust ei pea mõistma tingimata negatiivses mõttes. See on ju väga tark pool! Emotsioon on intellektuaalsuse üks osa. Kui sul seda ei ole, siis põhimõtteliselt oled sa lollakas.
  • Õpetan ka koolis emotsioonide kaardistamist muusikaliste kujundite abil. See on väga huvitav ala ja minu teada pole seda konservatooriumites üldse varem õpetatud. Tegelikult mõtlesingi ma selle ise välja. Eks need tulemused siis paista, aga mulle tundub, et see on täiesti võimalik.
  • Me ju tunnetame maailma mitte ainult teksti või visuaalide kaudu. Meil on ka lõhnad. Kuidas lõhnab näiteks kurbus? Kurb muusika ei pruugi ka olla alati minoorne. Võib hoopis olla rütmikombinatsioon või mida tahes. Igaühel on oma eri keel. Loodaks ikkagi, et ma ei oleks publikule mingi karjane. Publik peaks olema see, kes tekitab ise oma seosed. See ei ole nii raske.
  • [A]rvan siiamaani, et kirik pole tehtud jumalale. Kirik on tehtud inimestele. Eks inimesed ise võivad muudmoodi arvata. Inimene ise sobib kirikusse hästi.
  • Ma ei leia, et minu muusika sobib kuhugi sellisesse saali, kus seinad on mistraga üle tõmmatud.
  • Kooslust Sacrum Facere, mis kuue aasta eest tekkis, hoian ma puhtalt oma mälu jaoks. Puhtalt Eestile ja puhtalt iseenda mälu jaoks. Minu jaoks on töö Sacrum Facerega sakraalsem kui see, mida tavaliselt teen. Aga ma ei saa ju ainult sakraalset muusikat teha, ma tahan teisi asju ka. Ei kujutaks ette, kui peaks ainult ühte asja tegema. Võimatu! Ma tüdineks ära.
  • Trummi kasutangi harva. Üritaks alati nii, et mingi grupp jääb instrumenteerimiselt välja. See on minu trikk. On raske, aga huvitav. Kõlapilt on läbi mõeldud.
  • Tegelikult oli esimene, kes mõtte orelist käima lükkas, Anne Erm. Ega ma ise poleks julgenud seda teha. Oreli ümber on ikka mingi paatos, see on pillide kuningas. Taanis näiteks ei pääse ma üldse orelite ligi. Küsitakse, et millise kooli te olete lõpetanud. Näitan, et mul on doktorikraad, aga mitte orelil, ja nad saadavad mu kohe pikalt. Tegemist on suuresti territoriaalse küsimusega, kirikuõpetaja on ülemus, aga kõige suurem boss tundub olevat organist! Sallid ja mütsikesed, mingi kohvrike alati. Sellised ajatud mehed kõnnivad ringi. Ei saa aru, milline on nende iga või seksuaalne sättumus, nad on lihtsalt organistid. Ma ei saanud sellele ligi ja arvasin, et ju on eriline asi. Tegelikult on orel lihtsalt pill.
"ORGANI" põhlmissioon on näidata, et katedraali orelit saab täiesti kasutada ka uues populaarmuusikas, improvisatsioonis ja džässis.
  • Maria Faust, intervjuu: Margus Haav, "Ma ei ole publikule karjane", Postimees, 31. august 2020, lk 18


  • Mu vanaemal oli vana juuksehari, millega üritasin viiulit mängida – piid tekitasid helisid. Hakkasin õhtuti ise joonitud klaviatuuriga oma pakse näppe treenima.
  • [Algne vaimustus klaverimängust Kalle Randalu Mozarti-esituse tõttu televisioonis:] Tal olid ilusad punakasblondid lokid ja kenad paksud sõrmed, mis suutsid nii uskumatult elegantselt mängida! See oli täiesti hullumiseni äratundmine, et ka minu tee on muusika.
  • Ema ja vanaema ütlesid, et muusik ei teeni, lüpsjad teenivad. Aga lüpsjad pidid hommikul kella neljast üles tõusma ja mul oli juba lapsena selge, et olen õhtuinimene. Küsisin endalt: raha ja lüpsmine või muusika ja vähem söömine? Viimane ei tundunud probleem.
  • [Konkursil "Kaks takti ette" 1997. aastal 20 parima sekka jõudmisest:] See oli mu viimane laulmine. Tundsin, et hääl ei ole minu instrument ja mulle ei sobi poplaulja elustiil. Ma ei taha olla ainult esineja, solist. Saksofoniga saan ma olla harmooniapill - saan teha palju asju korraga. Ma ei suuda end laulmisega piisavalt väljendada. Sama tundsin ma klaveri puhul. Nii, kui ma saksofoni kätte võtsin, oli see lihtsam. Saksofon on minu kodu ja kindlus.
  • [Tööst Uno Loobi soojendusbändis:] Kartsin kohutavalt, et pean terve elu bossanoovasid mängima. Istusin justkui mustas augus ja taipasin, et kui niimoodi edasi lähen, ei saa ma kunagi oma ideid teostada. Teadsin, et suudan kõvasti tööd teha, ja sain aru, et siin pole selleks aega.
  • Kirjutan palad konkreetsetele inimestele ja jätan neile mingites osades vabad käed. Jätan ka alati vabaduse vigu teha, sest valedest nootidest kasvavad välja kõige lahedamad asjad.
  • [Alternatiivdžässist ja ostukeskuste muusikast:] Mind häiriks, kui ma oleks millessegi tohutu energia matnud ja inimene ei vaevu isegi kuulama! Minu muusikaga nii ei saa. Ma olen loodud kaost tekitama. Ma ei otsi rahu ja tasakaalu.
  • Ma ei tee mingit saladust, et see on igavene raske asi – kaks loomingulist inimest oma egodega. Kui mul on loomeperiood, ütleb mees, et olen üks vana bitch, ja küsib, kas ma koliks juba ära. Mul kõiguvad emotsioonid nii suurelt üles-alla. Tavainimene arvaks ilmselt, et olen skiso. Aga ta on nii hea muusik ja me klapime laval jube hästi! Meil on ühised ideed ja mõistame teineteist sõnatult.
  • Kui inimene pilli mängib, muutub ta nii palju ilusamaks. Seepärast olen vist ka muusikuga abielus.
  • Kanad on nii lahedad! Kui olin 12, oli mul üks koduloomaks. Sovhoosid ja kolhoosid suleti ja loteriiga anti vanu kanu ära. Mu onu võitis ka, aga tal polnud linnuga midagi peale hakata. Lunisin emalt 25 rubla. Tal polnud muidugi aimugi, millega tagasi tulen. Kana oli nii vana, et ei munenud enam. Ta oli mul justkui koera asemel, käis mul järel.
  • Mul on lapsest saati alati kustukumm peos olnud. Ükski mõnuaine pole mus iial sellist kirge tekitanud nagu kustutuskummid. Ma hakkasin neid mingil hetkel sõpradelt varastama – võtsin ja pistsin vaikselt taskusse. Ükskord tabas Håkon mu teolt ja ütles: "Oot, oot, anna tagasi!" Ma vastasin: "Aga mul ei ole veel sellist kustukummi!" Need on mul kindla süsteemi järgi ära paigutatud: üks on padja all, üks saksofonikotis ja harjutusruumis on kaks kohta, kus need seisavad. Juhuks kui on vaja neid mudida ja mõelda.
  • [Oma muusikalaagritest Saaremaal:] Minu eesmärk on avardada muusikalist haridust. Asju saab huvitavamalt teha, mitte lihtsalt lindi pealt maha, kellegi järgi. Pahatihti läheb loominguline inimene koolis krampi, et jumala eest mitte valesti mängida. See hakkab hiljem välja kostma. See laager suunab teistmoodi mõtlema. Vaba improvisatsiooni saab küll õppida muusikakõrgkoolides, aga muusikakooli tasandil seda pole. Samas oleks noortel seda rohkem vaja just varasemal perioodil.
  • Loomingulise inimese pidev kahtlemine on vist normaalne edasiviiv protsess, aga aeg-ajalt käib see ülim kriitikameel pisut närvidele.
  • Mulle meeldib soe ja ümar toon, ilma vibraatota.



  • [V]võtab aega, et sünniks bändi oma helikood. Peab jälgima, et muusika ei muutuks müraks. Pausi olulisusest muusikas teavad paljud, kuid rakendavad vähesed.
  • Olen jah feminist, mu looming on inspireeritud naistest. Mind paneb muretsema naisinstrumentalistide vähesus jazz-muusikas. Kopenhaageni rütmikonservatooriumis on väga vähe naistudengeid.
On sada põhjust, miks naisi jazzis nii vähe on. 16ne noormees ja samaealine neiu ei leia jämmidel ühist keelt. Nii hakkavad tüdrukud jam session'eid vältima, nad jäävad arengus maha ja vaid vähesed otsustavad saada profimuusikuks.
  • Ma ei kannata perfektsionismi, ei mõista neid, kes viimistlevad, valmistavad ette, harjutavad. Mina vajan action'it, nüüd, kohe ja ausalt.
  • Nii nagu on olemas tarbekunst, on olemas ka tarbemuusika. Sellega saab ära elada. Mul on kahjuks tundlik meel, ma ei suuda panna viis tundi järjest tantsuks, iga päev. See tapab loomingulisuse. Kuskilt jookseb piir, kui palju võib teha muusikat vaid raha pärast.


  • Saksofoni seostatakse džässiga ja tegelikult ma olengi pigem džässmuusik kui midagi muud. Džäss lihtsalt on nagu teisedki žanrid – tahab areneda, kulgeda, jaguneda, muunduda...
  • Vaba-impro ei ole nagunii nii väga vaba, kui nüüd päris diibiks minna. Seal on sama palju reegleid kui uues kontrapunktis. No okei, ma liialdan.
  • Mulle endale meeldib enda kohta öelda, et ma olen experimental saxophone player and composer. See sildistab mind kõige vähem ja ei anna absoluutselt mingit vastust küsimusele, kuidas mu plaadid tegelikult kõlavad. Ma olen tänapäeva kunstnik, lihtne filter ning minu raadiosageduseks on saksofon. Ma ei tunneta piire muusikastiilide vahel. Vaid vähesed stiilid on mulle vastuvõetamatud.
  • Shitney "Earth Core" on electro impro. See on puhas improvisatsioon ja minule koht ennast täiesti häbitult tunda. Ma kutsun seda post vocal stiiliks, sest enamasti laulan-räpin-ümisen plaadil mina, kes ma jätsin laulmisega hüvasti juba enne, kui alustasin.
  • Kindlasti jääb mu teiseks oluliseks pooleks komponeeritud akustiline muusika. Ma annan endale aru, et mitte kõik ei pruugi olla kõrge kunstilise väärtusega, aga ma siiski püüdlen sinnapoole, alateadlikult vähemalt. Ma ei ürita kellegi meele järele olla ja kiitust nuruda, aga ma sooviks, et loomingus oleks mingi lugu ja sügavam point. Kui üks minu kolleeg tahab väga hoolikalt valida igat nooti, siis minule loeb vaid tervik. Ses mõttes ei ole ma mingi planeerija. Olen intuitiivne looja.
  • [Ansamblist Shitney:] Meie sound on väga palju muutunud, eelkõige muidugi seepärast, et olen igasugu vidinaid soetanud, mis annavad mulle kui saksofonistile lisaks kaelale ka pea, kere ja tagumiku.
  • Mulle on Shitneyt väga vaja. See on kõige pungim ja vabam asi, mida teinud olen, ja see on ääretult lõbus. Mida valjem, seda parem. Mida rohkem saan räppida absurdsetest asjadest, nagu näiteks vajadusest ennast pesta – näiteks loos "Magnetosphere Shower" –, seda vabastavam.
  • Shitney oli mõeldud tegelikult vaid paariks kontserdiks, aga millegipärast äratas kamp üleerudeeritud keskealisi naisi huvi ja pärast kahte aastat rohkeid kontserte tekkis vajadus plaadi järele. Minu meelest on see perfektselt menstruaalne bänd, kus kõik on lubatud ja saab igasuguse süü PMSi – post/pre/present – kaela määrida.
  • Samas, see kvalifitseerub ikkagi vaba impro alla. Me ei lepi mitte kunagi mitte milleski kokku ja me pole ka elus proove teinud. Mis ma ikka proovin. Kui töötab, teeme uuesti, kui ei – mis siis sellest.
  • Pigem paelub mind tants ja seksuaalsus. Ma armastan tüsedaid biite. Mulle meeldib, kui bassikäik on rammus. Vastukaaluks meeldivad mulle kontrastid. Džäss ei ole kuiv, pingviinikostüümis džässipolitsei poolt surnuks ehmatatud noormees. Džäss svingib ja tal on tuhat nägu. Kuskil peene restorani tagatoas hiirvaikselt mängides on see tunnetatav kirg kuhugi kadunud. Ma ei ütle, et kogu džäss peab olema seksuaalne, aga ma ei kannata ebainimlikku, pliiats kannika vahel standardite nühkimist. Nagu robot. Paradoksina läheb see vaene pingviinikostüümis ehmatus pärast koju ja loeb mõnuga Charles Minguse autobiograafiat. Oi kui palju seal on kasutatud sõna pussy.
  • Minu looming tuhnib hetkel isiklikus kihilises mälus. Mul on juba pikka aega küsimus, et kui palju minust on ikka mina ja kui palju on minu isiksus hoopis kellegi teise isiksus. Lühi- ja lähimälu on üks asi, aga keha-, perekonna-, küla- , rahvuse-, kuuluvuse-, kultuuriline mälu? Neid kihte on tohutult.
  • Mu eelmine album "Sacrum Facere" tegeles rahvuse ja feminismi küsimusega. Tahtsin segaverelisena teada ja filtreerida, kui palju on mind mõjutanud Eesti folkloor ja fakt, et mind kasvatasid ja ümbritsesid vaid naised. Järgmine aste oli minu jaoks loomulik – religioon. Kirik kui kogu Lääne-Euroopa kultuuriloo sümbol. Minu perekond on seotud vene õige­usukirikuga. Vaid mõned generatsioonid lahutavad mind süvausklikust inimesest. Ma tunnetan seda.
Teine pool plaadist räägib Nõukogude režiimi mõjust minu elule. Kui kuramuse veider see kõik ikka oli. Ma ei saanud mingi hetk oma elus üldse aru, mis vahe on Leninil ja Jeesusel.
  • Ma ei ole sugugi vaid ekstravert. Minus on palju toredaid ja vähem toredaid inimesi koos ja mul on suur vajadus olla vaakumis ja vaikne. Tegelikult olen ma pigem melanhoolne inimene kui mingi luhvtikusti.
  • On väga oluline anda lähedastele aega leinata ja mitte ükski kontsert ei ole nii tähtis kui sisemine stabiilsus.
  • Muusikabisnises on pinge suur, seda teavad kõik. Sa pead olema kogu aeg über, fantastiline, produktiivne, happy, alla neelama igasuguste lollpeade nõudmisi ja nõuandeid.
  • Hingehädadele ei oska meist enamik mingit abi otsida. Ma joon end pigem korraks lemmikveinist täis ja oksendan järgmine päev, kui et lähen psühholoogi juurde, kes keskendub meeleldi kõigele ­muule kui minu isikule, ja taksomeeter muudkui tiksub. No fakk! Olen tüdinenud süütundest, et äkki ma pole ikka piisavalt geniaalne. Olen tüdinenud inimestest, kes mõistavad hukka, pidades end mingiteks oraakliteks, kes teavad seda päris õiget vastust päris õigele küsimusele.
  • Viha on tabu. Ei tohi olla vihane. Zen peab olema. Joo kitsepiima! Tee lingam-massaaži! Viha justkui polekski osa meie emotsioonipaletist. Mediteeri! Loe Tiibeti elu ja surma raamatut! Keera teine põsk! Lüpsa universumit! Ma ei ole sellega nõus. Kõik tunded võiksid olla võrdselt armastatud ja aktsepteeritud.
  • Sel ­aastal lindistan kindlasti ka oma Ameerika trioga ja Jazz ­Catastrophe tuleb uue asjaga välja. Olen juba praegu peaaegu pankrotis, ilmselt siis 2018 juba vangis. Nii et teeks need asjad parem linti 2017.
  • [M]a arvan, et plaate tuleks välja panna ikka ainult siis, kui on midagi uut öelda ja on näha, et toimunud on mingi lahe areng. Ma ei kannata bände, kes annavad iga aasta välja sama albumit. Tüütu. Kui vähegi võimalik, ma ka ei kirjuta muusikat. Idee peab peas olema küps ja mingi kõlakood välja töötatud.
  • Alati ei ole seda luksust, et saab keskenduda ja rahulikult asja kirjutada. Ma pean ju vabakutselisena ka mõtlema, kuidas üüri maksta. Mõnikord ma mõtlen, et kergem oleks töötada parkimistrahvide välja kirjutajana. Mupo? See sobiks mulle jube hästi. Saaks olla õues, saaks olla asjalik ja võib-olla isegi molli anda või saada. Oleks kindlasti huvitav elu ja õhtul jääks kiiresti magama.
  • [Taani muusikakriitikast:] Enamasti positiivne, aga ükskord juhtus küll selline kurioosne lugu, et minu debüütplaat "Bitchslap Boogie" valiti Taani aasta kõige halvemaks rock-albumiks ja seda Taani suurima muusika-ajakirja Gaffa poolt. See on mu kõige džässim plaat üldse. Praegu ajab hirmsasti naerma, aga ilmselt ma kaks ja pool pisarat ikka valasin. Lugu räägib enda eest. Üldiselt ma ei kirjuta oma muusikat kriitikutele.
  • [---] Eestis pole ikka sellist rassismi, mis on USAs. See, mis seal toimub, on kirjeldamatu. Meil on hirm ja vinguvad vanamehed, kes arvavad, et kuigi on läbitud vaid elukool, on just vanus see, mis teeb nad automaatselt kõiketeadjateks. "Olen mänginud bändis 40 aastat trummi ja ma tean, kuidas päästa ühiskond!" Loll ei tea, et ta on loll. Paha ei tea, et ta on paha. Me keegi ei tea, mis on tõde ja mis on õige, sest seda absoluutset asja ei ole olemas. Mind häirib, et n-ö rassismiga käib ikka ja jälle koos homofoobia, šovinism ja igasugu vandenõuteooriad.
  • Minule kui naissoost ­muusikule läheb hinge Eestis lokkav šovinism. Eesti muusikas on liiga vähe naisi. Ma pean silmas, kes päriselt on muusikud – jah, isegi lauljad on muusikud –, mitte lihtsalt ei tegele mingite ripsmetutikute ja Instagramiga.
Lastemuusikakoolid on tüdrukuid täis, aga kuhu nad hiljem kaovad? Instrumentaliste peaaegu ju polegi – ainult džässis, folgis ja klassikas. Isegi džässis võiks neid palju rohkem olla. Aga kus on nad rokis ja popis? Kitarristid, trummarid, klahvinaised, bassistid – ühe käe sõrmedel tuleb midagi ja tase pole just kiita. Miks see nii on? Kas tõesti naine on kehvem muusik või pole muusikabisnis ja võitlus hierarhias lihtsalt naismuusiku "loomuses"? Tahaks praegu kasutada väga vänget sõna.
  • Mul on noortest naisinstrumentalistidest vahel väga kahju. Milline kadalipp ja lõputu tõestamine neid ees ootab. Seksuaalne ahistamine võib minusugusele "vanale kalale" teha nalja ja ma täitsa rahus lasen oma taguotsa pärast kontserti patsutada. Patsuta, patsuta! Ka mulle on öeldud, et olen oma karjääri üles ehitanud, teades, millal on õige aeg seelik selga panna.
  • Kui kuulaja paneks peale ühe minu vabalt valitud plaadi teadmata, et see olen mina – Maria Faust. Mis sa arvad, kas ta kuuleks, et saksofoni mängib naine? Kas ta saaks aru, et komponist on naine? Kahtlen. Siin ei aita isegi selgeltnägijate tuleproovis karastunud meedia­staar.

Tema kohta

muuda


  • Orel on pretensioonikas pill ja Maria Fausti senise karjääri üks häid omadusi on see, et ta ei ole pretensioone peljanud ja on mõelnud ikka suurelt, mitte nagu päkapikk. Liigutud on ikka pigem edasi ja otsitud uusi kohti. Kartmatu ja ambitsioonikas on ka "Organ", mis tegutseb seal kusagil avangard-džässi ja nüüdisklassika kokkupuute- või äravahetamispunktis, kui sedalaadi žanriline määratlemine nii lihtne on ja kirjutab seda h-tähte Maria Fausti kui helilooja algustähena järjest suuremaks.
  • See muusika hoiaks nagu tagasi, tekitades ühtlasi sellist aeglast ja võimsat meloodilist paisu, mis on kuidagi vaikselt ja fataalselt suur.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Maria_Faust&oldid=74210"