Unustus, ma ütleksin koguni, ajalooline eksimus on rahvuse sünni olulisemaid tegureid, ja seepärast on edukad ajaloouuringud sageli rahvustundele ohtlikud. Ajaloolised uuringud toovad tõepoolest päevavalgele vägivallategusid, mis on aset leidnud kõigi poliitiliste formatsioonide algusfaasis, isegi nende formatsioonide algusfaasis, mis on hiljem kandnud kõige paremat vilja. Ühtsus sünnib alati jõhkralt; Põhja- ja Lõuna-Prantsusmaa ühinemine oli peaaegu sajandi pikkuse hävitustöö ja terrori tulemus. Prantsusmaa kuningas, kes on, kui ma söandan nii öelda, ilmaliku vormija ideaalesindaja; Prantsusmaa kuningas, kes rajas kõige täiuslikuma rahvusliku ühtsuse, mis iial olnud; seesama Prantsusmaa kuningas kaotas oma hea maine, kui teda asuti liiga üksikasjalikult uurima; rahvus, mille ta oli vorminud, põlgas ta ära, ja tänapäeval teavad ainult haritud inimesed, kes ta oli ja mis ta tegi.
Kõige üldisemas plaanis on rahvus kujund, kujutlus, mis haarab mingit osa inimkonna liikmeist ja ühendab nad omaette tervikuks. Rahvuse liikmele on antud võimalus ühelt poolt individualiseeruda mõõtmatust kirevast inimkonnast, teiselt poolt identifitseeruda ühe konkreetse ja tuttavliku osaga sellestsamast inimmerest. Kohtame kahte märksõna — individualiteet ja identiteet —, mis on teatavasti üldtunnustatud vaimse, loova persooni eeldused. Rahvuses, rahvustundes peitub loovuse alge. Kui see kujutlus või tunne on liiga nõrk, intensiivsusetu, siis muutub ka inimene marginaalseks või ahtraks. (Tõsi, räägitakse ka nendest, kes on võidelnud inimkonna õnne nimel, pühendanud end kõigile rahvastele, aga millegipärast nimetatakse neid sealsamas mõne kindla rahvuse suurteks poegadeks!) Muidugi võidakse küsida, miks ei ole siis maailmas niisama palju kunstiteoste autoreid, kui on rahvuste liikmeid. Ent rahvuslik loovus on palju laiem mõiste ja hõlmab kõiki eluavaldusi. Tugeva loodusliku individualiteedi ja identiteediga inimene on ühtviisi loov nii lõuendi ees kui ka sepikojas ja põllulapil. Rahvusesse kuulumine annab kõigile tema tegudele vaimse motivatsiooni.
Toomas Haug, "Sajandipikkune palve". Vikerkaar 2/1988, lk 85-86
[Rahvuse juhtnarratiiv] on midagi enamat kui jutustatudlugu, see on etendatudkultus. Minevikupilti, isegi kui see on narratiivse mustri vormis, kantakse edasi ja kinnistatakse rituaalsetes toimingutes.
... järsku langes raudne eesriie ja vabadus tuli neile, kelle teadvus ei olnud vaba, ei olnud vabadusega harjunud, oli seda küll aga ihaldanud. Kirjanduses ei kohta aga kuuma teemat — mõtisklusi vabaduse hinna üle, ühe või teise rahvuse enesetunnet, inimest varakapitalistliku turumajanduse liistul. Arusaadavalt tendentslikult ja sageli suurenisti müstifitseeritud kujul räägivad kõigest sellest poliitikud ja ajakirjanikud, mitte aga kirjanikud.
Pärt Lias, "Möödunud tulevik", Keel ja Kirjandus nr 8 1993
Olen inimestele öelnud: tunnistage, et teil on depressioon, minge arsti juurde, ja jälgige, et see kunagi tagasi ei tuleks. See haigus ei ole ise ravitav, see ei lähe üle. Kui te näete mõnda tuima ja lolli inimest, siis tal võivad olla kõik hädad, sealhulgas krooniline alkoholism, kuid depressiooni tal pole. Kas Vargamäe Andresel oli depressioon ja ta lihtsalt ei märganud seda? Aga Krõõdal? See, et Oru Pearu oli asteeniline psühhootik, on täiesti selge. Meile kui rahvusele oleks see väga huvitav ja vajalik teadmine, kui tahame ellu jääda.
Keele ja rahvuse üle tollal pead veel ei murtud, olulisemaks loeti kuuluvust kindla valitseja alla, kuid ka kogukondlikku eripära. Nõnda ei pidanud montbéliardlased end ei prantslasteks, sakslasteks ega šveitslasteks. Nad olid nemad ise – montbéliardlased ja just sellest tuleneski nende väärtus, nende originaalsus. Prantsusmaalt olid nad saanud oma selge ja täpse keele, neil oli tänu luterlikule usutunnistusele suur huvi hariduse vastu. Üldiselt peeti montbéliardlasi pigem vastupidavaks kui säravaks, nende töödes oli rohkem südametunnistuse häält kui graatsiat, stiilis rohkem jõulisust kui elegantsi, rohkem hinnanguid kui ettekujutust.
Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 29
