• ... järsku langes raudne eesriie ja vabadus tuli neile, kelle teadvus ei olnud vaba, ei olnud vabadusega harjunud, oli seda küll aga ihaldanud. Kirjanduses ei kohta aga kuuma teemat — mõtisklusi vabaduse hinna üle, ühe või teise rahvuse enesetunnet, inimest varakapitalistliku turumajanduse liistul. Arusaadavalt tendentslikult ja sageli suurenisti müstifitseeritud kujul räägivad kõigest sellest poliitikud ja ajakirjanikud, mitte aga kirjanikud.
    • Pärt Lias, "Möödunud tulevik", Keel ja Kirjandus nr 8 1993
  • Kõigist tundmusist koledaim on see, kui sa usu oma rahvusesse ja isamaasse kaotad.
  • Keele ja rahvuse üle tollal pead veel ei murtud, olulisemaks loeti kuuluvust kindla valitseja alla, kuid ka kogukondlikku eripära. Nõnda ei pidanud montbéliardlased end ei prantslasteks, sakslasteks ega šveitslasteks. Nad olid nemad ise – montbéliardlased ja just sellest tuleneski nende väärtus, nende originaalsus. Prantsusmaalt olid nad saanud oma selge ja täpse keele, neil oli tänu luterlikule usutunnistusele suur huvi hariduse vastu. Üldiselt peeti montbéliardlasi pigem vastupidavaks kui säravaks, nende töödes oli rohkem südametunnistuse häält kui graatsiat, stiilis rohkem jõulisust kui elegantsi, rohkem hinnanguid kui ettekujutust.
    • Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 29