Marek Tamm
Eesti ajaloolane
Marek Tamm (sündinud 4. novembril 1973) on eesti ajaloolane (medievist), kultuuriteadlane, kirjastaja, toimetaja ja humanitaarteaduste populariseerija.
Artiklid
muuda- 1992. aasta 6. märtsi Sirbis avaldas Ülo Mattheus artikli, kus võttis jutuks Jaan Kaplinski luule. Kurtes ühe luuletuse segase sisu ja vastuolulise struktuuri üle, otsis kriitik oma tõlgendusele tuge Kaplinski ühiskondlik-poliitilistest seisukohtadest. Alles nüüd, olles paljastanud luuletaja moraalsed libastumised, ränga ülekohtu Eesti rahva ees, paistis talle, et on luuletuse ära seletanud. See Mattheuse kirjatöö ajendas Hasso Krulli avaldama ajalehes Eesti Elu (30. III 1992) artikli, millele ta pani pealkirjaks "Nüansimeele kriis".
- Milleks seda vana vaidlust meelde tuletada? Sest Mattheus on tagasi! Lugedes viimasest Sirbist tema arvustust Andrei Hvostovi jutukogule "Võõrad lood", lõi mulle uuesti näkku seesama ignorantsus kõige puhtkirjandusliku vastu, seesama täielik nüansimeele puudumine. Mattheuse arvustus on võigas kirvetöö Hvostovi novellikogu kallal, mida ta loeb kordamööda kui parteiprogrammi ja ajaloouurimust.
- Naljakas? Või siiski piinlik? Jah, väga piinlik. Seda piinlikum, et kuueteistkümne aastaga ei ole Mattheus midagi õppinud. Kõik see, mida Hasso Krull kirjutas 1992. aasta märtsis, kehtib ka praegu sõna-sõnalt. Või on siiski lootust? Kordame igaks juhuks üle. Kirjanduskriitika ei ole poliitilise hinnangu andmine. Ilukirjandusteos ei ole valimisprogramm. Tegelane ei ole sama, mis autor. Novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi.
- Marek Tamm, "Nüansimeele kriis: Ülo Mattheuse juhtum". Sirp, 8. august 2008
- Ajalugu huvitub üldjuhul erilisest, sellest, mis aegade voos esile tuleb või tähtis tundub. Kummati on minevik põhilises argine, enamasti ei juhtu midagi või siis õige vähe. Ajaloolane on argise ees suuresti abitu, sest esiteks ei jäta igapäevaelu kuigivõrd jälgi, seega on seda raske uurida, ja teiseks on argistest asjadest keeruline punuda haaravaid lugusid, mis lugejaid köidaks või lubaks ajalugu põnevana paista.
- Marek Tamm, "Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust" Postimees, 5. juuni 2020
Intervjuud
muuda- Need kaks sõna võtavad kokku monumendi kaks peamist tähendust: laias laastus püstitatakse neid kas võitude tähistamiseks – ausammas – või kaotuste leinamiseks – mälestusmärk. Harilikult nende kahe monumenditüübi vahel ülekannet ei toimu, kuigi teoreetiliselt pole see võimatu ja leiab näiteid monumentidest, kus leinamotiiv põimub kangelase motiiviga. Näiteks esimese maailmasõja ohvritele pühendatud tundmatu sõduri hauamonument.
- Monumentide puhul on oluline silmas pidada, et neid ei püstitata mitte surnutele, vaid elavatele. Mastaapsemad monumendid on harilikult avaliku ajaloopoliitika töövahendid, millega püütakse põlistada seda, kuidas valitsev režiim ennast parasjagu mäletab ja mõistab. See tähendab, et iga režiimimuutus või -nihe mängib monumentide tähendusi ümber ja muudab nad n-ö elavateks objektideks.
- Kuna Eesti ajalugu on olnud pikalt ja pidevalt võõrvõimude kujundada, siis ei ole üllatuslik, et meie mälumaastik on mitu korda üle ja ümber kirjutatud, moodustades omalaadi hiiglasliku palimpsesti. Võib isegi üldistada, et meie senine ajalooline kogemus on õpetanud, et on vähe midagi hapramat ja ajutisemat kui järjekordne monument.
- Ma ei tea täpselt Konstantin Pätsi mälestusmärgi rajamise tagamaid, kuid on jäänud mulje, et see on rohkem rohujuuretasandi, Pätsi muuseumi initsiatiiv, mitte riiklik algatus. Ei usu, et selle ühe monumendi pealt peaks tegema ühiskonna kohta väga julgeid üldistusi, kuigi selge on, et Pätsi praegune tähendus Eesti ühiskonnas on kaunis vastuoluline. Seega tekitab ka mälestusmärk vastuokslikke tundeid.
- Tunnistan ausalt, ma ise ei pea üldse vajalikuks poliitikutele monumente püstitada. Kui neid teha, siis pigem loome- ja teadusinimestele. Kindlasti ei pea ma mõistlikuks velmata vanu vaidlusi, kas parem on Päts või Tõnisson. Neil mõlemal on Eesti ajaloos oluline roll. Mulle tundub, et Eesti uuem ajalugu ongi suuresti kujunenud antagonistlike liidrite dünaamikas, olgu nendeks Jakobson ja Hurt, Päts ja Tõnisson või – kui on sobilik võrrelda – Savisaar ja Laar. Meenutamist ja uurimist vajavad nad kõik, ent mitte tingimata monumentaalses vormis.
- Näiteks väiksemad koloniaalriigid nagu Belgia või Holland suutsid väga pikka aega hoida elus müüti, et nende koloniaalvõim oli võrdlemisi leebe ja edumeelne, seega pole neil põhjust oma mineviku pärast muretseda. Uuemad uurimused on toonud päevavalgele palju jõhkrat teavet mõlema riigi kuritegudest oma kolooniates, rassilisest vägivallast, halastamatust ekspluateerimisest, paljudest hukkunutest jne. Nüüd on see erialane informatsioon jõudnud ühiskonda ja leidnud seal elavat vastukaja, mille tulemus on koloniaalmineviku ümberhindamine. Võitlus monumentidega on kõigest üks selle ümberhindamise sümptom, mis on jõudnud kõige kiiremini rahvusvahelisse meediasse.
- Kuid koloniaalset minevikku põlistanud monumentide vastu on mässatud varemgi, viimati näiteks 2015. aastal Lõuna-Aafrikas ja Inglismaal, kus nõuti Cecil Rhodesi, Aafrikas tegutsenud Briti ärimehe ja kolonialisti kujude eemaldamist. Võib arvata, et see koloniaalse minevikuga arveteklaarimine kestab veel aastaid.
- Tegelikult on pilt vastupidi, enamik monumente võetakse maha nii, et keegi eriti ei märkagi. Tähelepanu pälvivad vaid üksikud juhtumid ja enamasti on põhjus mujal kui monumendis endas. Austria kirjanik Robert Musil märkis kunagi teravmeelselt, et ei ole midagi nähtamatumat kui monument. Tõepoolest, kas me näiteks teame, et Eesti avalikus ruumis on endiselt püsti üle poolesaja nõukogude sõjamonumendi?
- Marek Tamm, intervjuu: Indrek Tark, "Ajaloolane Marek Tamm: poliitikutele polegi vaja monumente püstitada" EPL, 01.07.2020