Kirjanduskriitika

Kirjanduskriitika on (ilu)kirjandust analüüsiv, tõlgendav ja hindav kirjandusteaduse haru, samuti kirjandust käsitlevad arvustused, mis tänapäeval ilmuvad peamiselt ajakirjanduses.

LuuleRedigeeri

Kui endal jääb ikka
    vesiseks värss,
siis milleks veel aega
    raisata:
löö võõraste künade
    alla kärss
ja püüa neid ümber
    paisata!

  • Kalju Kangur, "Kirjanduslikule harjasloomale" kogus "Vale mees vaadis". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 56

ProosaRedigeeri

  • Mistarvis arvustajaid! Maha arvustajad, kes ei oska piiri pidada ei kiituses ega laituses. Meie joome mõistlikkudena inimestena ning kui tunneme geniaalset vaimu lendavat pää kohal, võtame sule kätte ning pistame paberisse. Aga mis meie kirjutame, seda pole tarvis sugugi kohe teise nina alla pista.
  • Toimetus on see kosjakontor, kus teoseid ning arvustajaid tundev insener suudab omavahel kokku viia nii teineteist kui ka kolmandaid osapooli viljastavaid paare.
  • [E]i ole olemas ka täiuslikku arvustust – sest vastandlikke ja praktikas teineteist välistavaid kvaliteete, mida potentsiaalne "tarbija" neilt üheaegselt ootab ning eeldab, on lihtsalt liiga palju.
    • Alvar Loog, "Kriitik(a) peab. Kriitik(a) võib. Kriitik(a) ei või. Kriitik(a) võiks. Jne." Küsitlus. – Sirp, 26.11.2010, lk 6–8; lk 7
  • Ma näen toimetajatel kohustust tellida kriitikuilt süvakäsitlusi, mis süvendavad usaldust unustatute suhtes ning kahtlusi kangelaste suhtes. Kangelaste kiitmise ning unustatutest vaikimisega saavad kriitikud omapäi ka hakkama.
    • Berk Vaher, "Kriitik(a) arenguvestluse järel" Sirp, 03.12.2010, lk 6–7; lk 7
  • Usaldusväärseks teevad kriitiku ikka vanad tuttavad omadused: oskus eristada olulist ebaolulisest, üldistusvõime, arukus, taktitunne.
    • Kärt Hellerma, "Kirjanduskriitikuna poksiringis" Sirp, 10.12.2010, lk 9
  • 2019. aastal sai Ants Orase nimelise kriitikaauhinna Tiit Hennoste. Ta eristab oma võidukõnes (2019) avatud ja suletud kriitikat, lisades, et üks ei ole tingimata teisest parem. Ent läänelikus tajumaailmas seostub avatus tavaliselt positiivsete nähtustega, samal ajal kui suletus viipab lukustatusele, piiratusele, vangistusele. "Suletud kriitika" alustab teooriast ja läheb selle abil teose kallale. "Avatud kriitika" alustab ilma hüpoteesita ja vaatab, kuhu protsess viib. Paradoksaalselt on Hennoste sõnutsi kriitika alati siiski "sügavalt isiklik ja emotsionaalne tegu", seega avatud protsessi kui autentse ja apoliitilise jutlustamine on minu meelest kummastav. Meil kõigil on oma tõekspidamised ja vaated, mis leiavad tahes-tahtmata hääle arvustuses, isegi kui need on nõnda loomulikustatud, et ei tundu teps mitte poliitilistena.
  • Feministlikus kontekstis on n-ö avatud kriitika eelistamine problemaatiline. End feministlikuna positsioneeriv Eesti kriitik saab niimoodi uurida vaid neid tekste, kus feminism on kuidagi tematiseeritud ja keskne: kus kriitik asub teele ja kohtab protsessi käigus feministlikke mõttekäike. Näiteks tundub sellises survekliimas Virginia Woolfi, Leïla Slimani, Kadri Kõusaare ja Chimamanda Ngozi Adichie tekstide analüüsimine feministlikust perspektiivist aktsepteeritav. Ene Mihkelsoni, Jaan Kaplinski, Mihkel Muti ja Haruki Murakami loomingu feministlik eritlus aga näib pingutatud, pealesurutud ja kohatu.
Kui aga ikkagi kangekaelselt feministlikku raami kasutada, võib eesti kultuuriarvustuse skeenest kostuda sügavale lõikav – ehkki tihti sosistatud – solvang: ta surus oma (imporditud) teooria tekstile peale, nii nagu eesti naised suruvad läänest smugeldatud feministlikud loosungid eesti meestele peale, kahjustades nende enesehinnangut.
  • Küll aga tahan ma rõhutada, et ehkki kirjanikul on täielik õigus toota igasuguseid tekste, on kirjanduskriitikul enam kui õigus teoses peituvatele seksistlikele või muud moodi kohatutele mustritele viidata.
  • Seega, kirjandusteos ei pea olema "realistlik" (realistlik kellele, mis kontekstis ja kelle hüvanguks nagunii?). Keegi ei pea midagi vähem või rohkem kirjutama, küll aga arvan ma, et seksismi detektor on hea kriitiku tööriistakastis absoluutselt oluline. Ja tasahilju – tilk tilga haaval – lõppeb ära nende kaasaegsete autorite ülistamine, kelle kontuurid on alandavad, kitsad ja kurjad.
  • Siiski on feministlik kriitika ajaliselt väga pikk, aeglane ja tihti ka väga vaikne projekt, mille eesmärk on iseenese järkjärguline kustutamine, mis saab juhtuda siis, kui kaovad süüdistused mitte-autentsuses ja möödalugemises. Kui need vastandumised hajuvad, siis kaob ka vajadus terava feministliku kriitika järele. Eestis on sellise staadiumini jõudmiseks vaja veel üsnagi palju tööd teha.


Võibolla ei ole see tegelikult midagi uut. Tähendab, et me võibolla ei olegi olnud teab mis rikkad nüansitundlikkuse poolest, et peenemad ja vaevalisemalt tabatavad varjundid ongi meie kriitilisele mõttele kättesaamatuks jäänud. Võib-olla kirjanduskriitika polegi ala, kus üldse saaks ilmsiks tulla tugevam, intensiivsem varjundipeenuste taju. Imepisisused, tibatillemused, õrnemad erinevused peavad seal jääma kas märkamata või märkimata. Konteksti loomise, hinnangute andmise nõue ei luba. Siis võib seda paotumust varjata filoloogilise analüüsiga. Viimane toob aga üht-teist peenemast, kiulisemast, ebemelisemast alati ikkagi nähtavale.
Kas ma siis igatsen taga, kahetsen filoloogilise analüüsi vähenemise pärast kriitikas? Mitte seda. Nagu öeldud, keeleomane lähenemine võib nüansitundetust teinekord ka lihtsalt varjata. See, mis ebamugavust tekitab, on ikka sellesama nüansimeele enese vähenemine või soikujäämine.
  • Võib ju öelda, et poliitilises sfääris ei ole need alati päris arvestatavad teod, aga kirjanduskriitika ei pea ju ometi tegelema kirjaniku pihtimuslikku laadi teostele poliitilise hinnangu andmisega? Tundub, et nüansimeel algab siin kõigepealt kainest ja korrektsest eristusvõimest. Järgnema peaks juba sisulisem ja nõtkem varjundite nägemise võime.
    • Hasso Krull, "Nüansimeele kriis". Eesti Elu 30. märts 1992, raamatus "Katkestuse kultuur" (Vagabund 1996), lk 152-153. Nüansimeele kriisi mõistet on hiljem kasutanud nt Marek Tamm ja Aare Pilv.

VälislingidRedigeeri