Tiit Hennoste

eesti keele- ja kirjandusteadlane

Tiit Hennoste (sündinud 12. augustil 1953) on eesti keele- ja kirjandusteadlane, õppejõud ja meediakriitik.

Kirjutised

muuda
  • Ma ei hinda just kõrgelt keskmise eesti ärimehe ajutegevust, mis reklaami vaadates on lihtsalt öeldes puudulik.
    • Tiit Hennoste, Tartu ja Helsingi ülikooli õppejõud. Eesti Ekspress, 5. aprill 1996
  • Mulle tundub absurdne, kui peaministrite kukutaja Tammer laseb raskekahurist tuvisid.
    • Meediateoreetik Tiit Hennoste kirjutavate ajakirjanike televisiooni minekust. Eesti Ekspress 6. november 1998
  • Ma arvan, et iga eesti kapitalist teab, et nende kaunid päevad lõpevad siis, kui ärkavad Eesti ametiühingud.
  • Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus.
  • Kui pead lugema hordide kaupa pealkirju, mis ajavad lihtsalt naerma, siis pole ju vigagi. Kui pead lugema hordide kaupa pealkirju, millel pole suuremat pistmist lugude sisuga, siis ei usu enam seda, mis leht kirjutab. Noh, see on lehe enda asi, tahab ta olla usaldusväärne või mitte. Kui loed hordide kaupa pealkirju, kus on ühendatud need kaks omadust ja lisatud otsa metafoorid, millest mitte midagi aru ei saa, siis ei usu enam peatoimetaja juttu sellest, et nende lehes on toimetajad tegelikult ikka veel palgal. Majanduskriisi aeg ikkagi. Kui aga neile lisaks loed hordide kaupa pealkirju, mille verbide loendi moodustavad piitsutama, nüpeldama, hambaid näitama, küttima, nottima jms, siis ei ole see enam ajalehe, tema toimetajate või suvalise lugeja asi. See on selge sõnum ühiskonnale, milliseid väärtusi need lehed kuulutavad.
  • Ta [Cornelius Hasselblatt] küsib tihti tavalisi küsimusi. Mida kirjanik tahab meile öelda? Milline roll on tegelasel X ja Y raamatus Z? Kuidas autor iseloomustab tegelast/aega jne? Sealjuures esitab ta oma küsimuse tihti ka otsesõnu tekstis ning püsib vastates rangelt ja hoolega teemas. See ei ole kohalikus eesti kirjandusuurimises just tavaline. Tavalisem on vastata ilma küsimata ja liikuda tekstis otsekui teatud putuktoiduline udus.
  • Eesti manifestieripära on aga iseäranis suur, sest kui üldiselt seotakse manifesti avangardiga, siis eestlased panid pärast veel edasi: eluläheduslased kirjutasid, rahvusläheduslased kirjutasid, 1960. aastate noored kirjutasid, vähem ka väliseestlased. Meil on kogu aeg olnud kui mitte pärismanifestid, siis manifestaalsed luuletused, väga selgelt manifesti rollis. Ma ei tea, miks eestlased on sellised.
  • Avangardistid olid muidugi huligaanid ja provokaatorid, aga sügaval nende sees on moralistlik iva. Avangardistid ei kavatsenud maailmast teha peldikut. See, kas välja tuli peldik või mitte, on iseküsimus.
  • Humanitaarteaduse keel on kirjakeel nagu teaduses ikka. Ka humanitaaria loob uusi inspireerivaid sõnu, mõisteid ja metafoore. Aga tema vastuhaku tuum on võimu keele salavedrude ja manipulatsiooni paljastamine, et tuua valguse kätte näiteks see, kes on see meie, kes pole kunagi nii hästi elanud, ja milles seisneb see hea elamine.
  • Aga vastuhaku kõrval on alati olemas ka mugandumine võimukeelega. /---/ See võib väljenduda irvitamises feminismi keelelise korrektsuse ideaalide üle ja suhtumises võru kirjakeelde kui ohtlikku separatismi. Mugandumise serv on aga loobumine oma keelest ja selle asendamine võimu pakutava keelega.
  • Kirjanduse keelelise mugandumise tuum on kirjakeelsus ja normimeelsus, keelelise uuenduse ja ebakorrektsuse vältimine. Humanitaaria mugandumine on vabatahtlik võimukeelsus, mis tähendab siin ja praegu eesti keele asendamist inglise keelega.
  • Inglise keel ei ole teaduse neutraalne lingua franca. Inglise keel on teadusliku võimu keel, mida kannavad teaduslikku võimu omavad ühiskonnad. Eesti teaduskeele asendamine inglise keelega ei teeni inimkonda kui tervikut, vaid teaduslikku kolonialismi.
  • Kirjanduse mugandumine võimuga on keelelistest uuendustest loobumine, humanitaaria mugandumine aga oma kirjakeelest loobumine. Mugandumine on kerge. Vastuhakk ja selle tuumaks olev loomine nõuab alati vaimset ja eetilist pingutust.
  • Eesti keel on olnud võimu keel väga lühikest aega. Aga ta on olnud aastasadu loova vaimu keel, rahvalaulust tänase kirjanduse ja humanitaariani. Kui eesti keelt ei kasutata enam võimu keelena, ei juhtu mu arvates suuremat midagi. Kui seda ei kasutata vaimu keelena, siis jääb eestluse loomine seisma ja eestlase saatuseks saab vaimne surm selle sügavamas mõttes.
  • Käib pidev räuskamine ja sõim. /---/ Pole enam mõtet arutada, kes alustas või kes ikkagi pakub räigemat teksti. Olemuslik on see, kes määrab valitseva keele. Ja siin ei ole keskne veelahe konservatiivide ja liberaalide, rahvuslaste ja globalistide vahel. Keskne on piir keeleliste radikaalide ja keeleliste normaalide vahel.

Tiit Hennoste ja tema (aja)kirjanduslik masin. Vestlus Kajar Pruuliga

muuda

Vestlus toimus Tartus 30.09.1998, katked (Berit Selbergi transkriptsioon salvestisest) on ilmunud raamatus "Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk"

  • Ülikooli tulin õieti korraks juba 1970ndate algul, aga ei saanud algul ausalt öelda sisse. Sellel oli ilmselt üks üsna nadi ja naljakas põhjus. Nimelt sain keskkoolist kaasa iseloomustuse, mille kohta üks mu sõber ütles, et see on selline, et kui hästi palud, võetakse mõnda kehvemasse vanglasse vastu.
  • Hilist Unti on väga huvitav analüüsida ja väga igav lugeda.
  • [Kajar Pruul:] Aga viimased paar aastat ma tunnen, et mul pole eesti päevalehtedest enam mitte midagi lugeda. Ütle, mis mul viga on?
[TH:] Tule jumal appi, kõigi ees... Räägime sellest pärast. Aga ega minul ei ole ka sealt eriti midagi lugeda.

Intervjuud

muuda
  • Internet ja eriti sotsiaalmeedia on tõestanud, et sõna suudab inimese hävitada. Muidugi, inimesi on sajandeid erinevatest kogukondadest välja visatud. Aga varem pidi selleks ikka palju rohkem vaeva nägema, et kedagi välja heita. Praegu piisab ühest sõnast, ühest lausest, et inimene tühistada ja hävitada. Nii suurt sõna jõudu ei ole minu arvates kunagi olnud.
  • Varem ei kirjutanud inimesed pärast gümnaasiumi lõppu peale allkirja suurt midagi. Nüüd aga kirjutavad kogu aeg, hommikust õhtuni.
  • Varem kestis kahe inimese vaheline kirjalik dialoog võib-olla kaks nädalat. Saatsin onule Ameerikasse kirja, siis jõudis see nädala pärast sinna ja kahe nädala pärast mulle tagasi. Ja ega ta ei kirjutanud sinna ainult "jah", ta kirjutas ikka pikemalt. Praegu aga on kirjalikud dialoogid teadupärast hoopis teistsugused.
  • 30 aastat tagasi, laulva revolutsiooni ajal, oli tõepoolest suulisel sõnal meeletu jõud. Kui me mõtleme kõikidele nendele öölaulupidudele ja kõikvõimalikele kõnedele, mis seal peeti, siis kõige rohkem ehk ongi meelde jäänud Heinz Valgu kuulus "ükskord me võidame niikuinii". Nii sai Valgust, kes oli tegelikult karikaturist, järsku suur kõnemees, kelle kõnel on siiamaani mõju.
Ja kergesti tuleb meelde ka Lennart Meri, kes hakkas viskama kauneid kilde sitast, mis on meie tuleviku väetis ja eesti Nokiast, mida siiamaani taga otsitakse.
Kui ma võrdlen Eestit või ka laiemalt Euroopat Ameerika Ühendriikidega, siis seal on see avaliku kõne võim oluliselt rohkem säilinud. Alates sellest, et Ameerika president peab olema kõneleja. Kui Barack Obama räägib, on see tase.
  • Kuigi kõne on alati mingil määral etendus, ei tohi see muutuda primaarseks. Esmane on ikkagi sõnum. Ma ei ole enne ega pärast mitte kunagi midagi sellist näinud. See näitab taset, see näitab ettevalmistuse jõudu.
  • Üldiselt on poliitilise kõne eesmärk veenda inimest midagi tegema. Et ta näiteks hääletaks minu poolt või käituks nii, nagu just nii, nagu mul vaja on.
  • Kui ma ennist ütlesin, et poliitikute kõned ei ole minu meelest suuremad asjad, siis ma usun – ma ei ole küll kohtus käinud teab mis ajast –, et kohtus peetakse väga häid kõnesid. Kui need inimesed kirjutavad, siis ma näen, et nende tase on absoluutne.
Kui endine peaprokurör Lavly Perling tuleb poliitikasse ja läheb telestuudiosse, siis ma näen, et ta on oma kõneoskusega poliitikutest tükk maad üle. Aga kohtukõne on ka hoopis teistmoodi: seal tuleb mõjutada vaid mõnda inimest. Lõpuks on kohtunik see, kes peab otsustama, kas kohtualune on süüdi või süütu.
  • Kui ma läheksin matusele, kus ma ei ole samuti kaua aega käinud, siis ma kardan, et seal on kõik nii nagu vanasti. Et endiselt valitsevad koledad kõned: üldsõnalised, pisaraid välja kiskuvad ja täis luuletusi. Seal ei aita ilmselt ei ussi- ega püssirohi.
  • Ning taaskord: kui ma lähen suurele konverentsile, siis ma näen, et ameeriklased on teistest peajagu üle. Neil ei ole tihti midagi öelda, aga see-eest ütlevad nad seda väga hästi. Ja nad on alati väga hästi oma teksti ette valmistanud. Eurooplased koperdavad ja loperdavad, ei saa hakkama.
  • Aga mis on kõne? Mis on hea kõne? Esmalt tasub vahet teha. Üks asi on kõnevõistlus, seal hinnatakse kunsti ja reeglite valdamist. Teine asi on elu, seal hinnatakse seda, kas kõne täidab oma eesmärgi.
Kõne on alati dialoog, dialoog adressaadiga. Kõne ei ole lihtsalt rääkimine kellegi juuresolekul või patroneeriv õpetamine ülevalt alla. Kõnelemist õpetades on mul lähtekohaks "püha" kolmik: esiteks teema, teiseks tees ja kolmandaks eesmärk. Ja ei saa ainult ühe asjaga läbi. Ei saa ka kahega läbi, kõik kolm peavad olemas olema.
Teema on see, millest räägitakse. Inimene, kes rääkima läheb, peab teemat valdama. Enesekindlus on kõige suurem mõju allikas. Kui näeme, et inimene on enesekindel, siis see mõjub, isegi kui ta räägib lollusi. Aga enesekindlus tuleb teadmistest. Ja teadmised ei ole eriti selline asi, millega saaks ära petta. See pettus tuleb väga kergesti välja, kui inimene takerdub või miskipärast järsku närvi läheb. Ja kui teema pole selgelt läbi mõeldud, siis valgub kõne lihtsalt laiali.
Tees on see, mida kõneleja väidab. See on vastus probleemile, omapoolne lahendus. Heal kõnel on üks ja ainult üks tees. Muidu on tulemuseks samuti laialivalguv jututamine.
Eesmärk on see, mida peab kuulaja, kõne adressaat pärast kõnet tegema. Kas ta peab minu vaated omaks võtma? Kas keegi peab minu poolt hääletama? Üldiselt kehtib põhimõte, et eesmärki kõnes välja ei öelda. Võib, aga see tekitab pigem trotsi.
  • Publik ei ole tühi kott, ta ei ole tühjade kastide hunnik, kuhu laduda banaane. Publikul on omad mõtted, omad arusaamad. Ja kõige olulisem on alustada ühisest. Tuleb mõelda võimalikult paljudele inimestele, nende teadmistele ja arusaamadele ja sellest pihta hakata.
Selle unustamine pole ainult kõne probleem: ajalehtedest leiame seda eriti palju. Alustatakse konfliktist ja pärast imestatakse, miks ühisosa ei leita. Kui konfliktist alustada, ei saagi pärast kokku saada. Põhimõtteliselt ei saa.
  • Ja teine tähtis asi on lõpp. Lõpp jääb meelde. Juhan Smuul on öelnud "Kihnu Jõnnu" tegemisel ilusa lause: "Lõpu viisin üles nagu koera saba." Lõpus peab jääma hea meeleolu. Inimesele peab jääma tunne, et ta tahab kõneleja öeldust edasi rääkida.
Minu jaoks on kõne ja igasugune tekst hea siis, kui ma leian hea lõpu. Muu on käte osavus: kuidas sätin argumente, kuidas toon näiteid jne.
  • Siiski, kõnes, heas kõnes on kaks asja. Esiteks mõni nali, näiteks kaks nalja poole tunni kohta. Ja teiseks, vähemalt üks lause, mis inimeste pähe tiksuma jääb. See ei pea tulema lõpus. See võib olla ka kuskil keskel, markeeritud ilusa retoorilise pausiga, aga selle juurde peab lõpus tagasi tulema.
Need on need laused, mida kõik mäletavad. Nad ei pruugi mäletada täpseid sõnu, aga nad mäletavad mõtet: "ära küsi, mida Ameerika saab teha sinu jaoks, küsi, mida sina saad teha Ameerika heaks", "mul on üks unistus" jne. Need laused hakkavad pärast seda elama oma elu. Ja kui selline lause on olemas, siis on esinemine korda läinud, isegi kui kõne ise ei olegi suurem asi.
  • Kõne on suuline tekst. Ja suulisel keelel on omad nõudmised. Kolm asja: küsimused ja vastused, kordused ja lühikesed laused. Kõik muu on andeks antav, aga kui neid ei ole, siis läheb kõne keele poolest viltu. Suulises tekstis ongi lühikesed ja lihtsad laused, sest inimese töömälu võtab vastu neli kuni viis sõna korraga.
  • Samuti tähendab suuline suhtlus väga tihti küsimusi-vastuseid. Obama armastas seda stiili. Kui ma tahan kõnes dialoogi luua, siis ma esitan küsimuse. Kuulaja saab mõelda, kuidas sellele vastata ja seejärel ma vastan. Või ma jätangi vastuse andmata ning vihjan, et nüüd mõelge ise, kuidas sellega siis on.
  • Ja sama tähtis on see, et kõnelda tuleb peast. Sõjaeelse vabariigi ajal loeti kõnesid paberilt. Nõukogude ajal ka. Kõik oli paberil, kõik pidi olema kinnitatud. Aga sellisel juhul kaob kontakt publikuga. Ja kui kontakti ei ole, siis ei ole see enam dialoog, see ei ole vestlus. Siis on see lihtsalt monoloog ja kuulaja kehitab selle peale lihtsalt õlgu.
  • Kõne on praktiline asi ja seda saab õppida ainult praktikas. Ainult nii, et räägin ja kõnelen, analüüsin ja räägin, kõnelen ja analüüsin. On muidugi inimesi, kes on loomupäraselt andekamad, aga see ei ole oskus, mida ei saa ära õppida.
Ja teine oluline aspekt on suhtumine. Kui ma mõtlen, millised on halvad kõned, siis üks asi on laialivalgumine, aga teine on ülbus ja patroneerimine, süüdistamine. Seal ei peeta dialoogi, vaid astutakse kõrgele ja vaadatakse ülevalt alla. Ja mõnikord ka sülitatakse kuulaja peale.
  • Ma arvan, et tegelikult on vähe kõnelemise võimalusi. Pean siin silmas nimelt pikkade kõnede võimalusi, mitte pisikesi sutsakaid.
Kohtutes peetakse igapäevaselt kõnesid. Iga nädal avatakse kõikvõimalikke näituseid, on sünnipäevad, on juubelid. Aga minu jaoks on siin oluline vahe kõne pikkuse ja publiku osas. Terve hulk neist ei ole minu arvatest päris kõned, vaid pigem ettekanded.
Näiteks tutvustab asutuse juht uut plaani. Sel puhul ei peeta enam silmas seda, et ma peaksin kedagi veenma selle plaani õigsuses ning see on juba hoopis teistmoodi maailm. Need kõned on tavaliselt ka väga lühikesed, sellised sisse- ja väljajuhatused, kolm minutit. Ja riigikogus on kõne pikkus lausa ette antud. Seega ma ei ole kindel, et meil on jätkuvalt palju kõne pidamise võimalusi. Mõned on. Aga vähe.


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel