Vikitsitaadid

Tiit Hennoste

eesti keele- ja kirjandusteadlane

Tiit Hennoste (sündinud 12. augustil 1953) on eesti keele- ja kirjandusteadlane, õppejõud ja meediakriitik.

  • Ma ei hinda just kõrgelt keskmise eesti ärimehe ajutegevust, mis reklaami vaadates on lihtsalt öeldes puudulik.
    • Tiit Hennoste, Tartu ja Helsingi ülikooli õppejõud. Eesti Ekspress, 5. aprill 1996
  • Mulle tundub absurdne, kui peaministrite kukutaja Tammer laseb raskekahurist tuvisid.
    • Meediateoreetik Tiit Hennoste kirjutavate ajakirjanike televisiooni minekust. Eesti Ekspress 6. november 1998
  • Ma arvan, et iga eesti kapitalist teab, et nende kaunid päevad lõpevad siis, kui ärkavad Eesti ametiühingud.
  • Vaikusel on palju olemisviise ja palju rolle, alates vaikusekohtadest (raamatukogu), rituaalidest (leinaminut), üle sotsiaalse staatuse märgi (laps räägib siis...), kuni keelelise ehk suhtleva vaikuseni välja. Keelest ei saa põhimõtteliselt rääkida ilma vaikuseta. Luule on mu jaoks alati kooslus keelest/häälest ja vaikusest. Vaikus (NB! mitte üksnes paus, vaid ka nt vaikus, mida väljendab tühi paberipind kirjapandud luuletuse ümber) on luule olemuslik omadus.
  • Kui pead lugema hordide kaupa pealkirju, mis ajavad lihtsalt naerma, siis pole ju vigagi. Kui pead lugema hordide kaupa pealkirju, millel pole suuremat pistmist lugude sisuga, siis ei usu enam seda, mis leht kirjutab. Noh, see on lehe enda asi, tahab ta olla usaldusväärne või mitte. Kui loed hordide kaupa pealkirju, kus on ühendatud need kaks omadust ja lisatud otsa metafoorid, millest mitte midagi aru ei saa, siis ei usu enam peatoimetaja juttu sellest, et nende lehes on toimetajad tegelikult ikka veel palgal. Majanduskriisi aeg ikkagi. Kui aga neile lisaks loed hordide kaupa pealkirju, mille verbide loendi moodustavad piitsutama, nüpeldama, hambaid näitama, küttima, nottima jms, siis ei ole see enam ajalehe, tema toimetajate või suvalise lugeja asi. See on selge sõnum ühiskonnale, milliseid väärtusi need lehed kuulutavad.
  • Ta [Cornelius Hasselblatt] küsib tihti tavalisi küsimusi. Mida kirjanik tahab meile öelda? Milline roll on tegelasel X ja Y raamatus Z? Kuidas autor iseloomustab tegelast/aega jne? Sealjuures esitab ta oma küsimuse tihti ka otsesõnu tekstis ning püsib vastates rangelt ja hoolega teemas. See ei ole kohalikus eesti kirjandusuurimises just tavaline. Tavalisem on vastata ilma küsimata ja liikuda tekstis otsekui teatud putuktoiduline udus.
  • Eesti manifestieripära on aga iseäranis suur, sest kui üldiselt seotakse manifesti avangardiga, siis eestlased panid pärast veel edasi: eluläheduslased kirjutasid, rahvusläheduslased kirjutasid, 1960. aastate noored kirjutasid, vähem ka väliseestlased. Meil on kogu aeg olnud kui mitte pärismanifestid, siis manifestaalsed luuletused, väga selgelt manifesti rollis. Ma ei tea, miks eestlased on sellised.
  • Avangardistid olid muidugi huligaanid ja provokaatorid, aga sügaval nende sees on moralistlik iva. Avangardistid ei kavatsenud maailmast teha peldikut. See, kas välja tuli peldik või mitte, on iseküsimus.
  • Humanitaarteaduse keel on kirjakeel nagu teaduses ikka. Ka humanitaaria loob uusi inspireerivaid sõnu, mõisteid ja metafoore. Aga tema vastuhaku tuum on võimu keele salavedrude ja manipulatsiooni paljastamine, et tuua valguse kätte näiteks see, kes on see meie, kes pole kunagi nii hästi elanud, ja milles seisneb see hea elamine.
  • Aga vastuhaku kõrval on alati olemas ka mugandumine võimukeelega. /---/ See võib väljenduda irvitamises feminismi keelelise korrektsuse ideaalide üle ja suhtumises võru kirjakeelde kui ohtlikku separatismi. Mugandumise serv on aga loobumine oma keelest ja selle asendamine võimu pakutava keelega.
  • Kirjanduse keelelise mugandumise tuum on kirjakeelsus ja normimeelsus, keelelise uuenduse ja ebakorrektsuse vältimine. Humanitaaria mugandumine on vabatahtlik võimukeelsus, mis tähendab siin ja praegu eesti keele asendamist inglise keelega.
  • Inglise keel ei ole teaduse neutraalne lingua franca. Inglise keel on teadusliku võimu keel, mida kannavad teaduslikku võimu omavad ühiskonnad. Eesti teaduskeele asendamine inglise keelega ei teeni inimkonda kui tervikut, vaid teaduslikku kolonialismi.
  • Kirjanduse mugandumine võimuga on keelelistest uuendustest loobumine, humanitaaria mugandumine aga oma kirjakeelest loobumine. Mugandumine on kerge. Vastuhakk ja selle tuumaks olev loomine nõuab alati vaimset ja eetilist pingutust.
  • Eesti keel on olnud võimu keel väga lühikest aega. Aga ta on olnud aastasadu loova vaimu keel, rahvalaulust tänase kirjanduse ja humanitaariani. Kui eesti keelt ei kasutata enam võimu keelena, ei juhtu mu arvates suuremat midagi. Kui seda ei kasutata vaimu keelena, siis jääb eestluse loomine seisma ja eestlase saatuseks saab vaimne surm selle sügavamas mõttes.
  • Käib pidev räuskamine ja sõim. /---/ Pole enam mõtet arutada, kes alustas või kes ikkagi pakub räigemat teksti. Olemuslik on see, kes määrab valitseva keele. Ja siin ei ole keskne veelahe konservatiivide ja liberaalide, rahvuslaste ja globalistide vahel. Keskne on piir keeleliste radikaalide ja keeleliste normaalide vahel.

Tiit Hennoste ja tema (aja)kirjanduslik masin. Vestlus Kajar Pruuliga muuda

Vestlus toimus Tartus 30.09.1998, katked (Berit Selbergi transkriptsioon salvestisest) on ilmunud raamatus "Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk"

  • Ülikooli tulin õieti korraks juba 1970ndate algul, aga ei saanud algul ausalt öelda sisse. Sellel oli ilmselt üks üsna nadi ja naljakas põhjus. Nimelt sain keskkoolist kaasa iseloomustuse, mille kohta üks mu sõber ütles, et see on selline, et kui hästi palud, võetakse mõnda kehvemasse vanglasse vastu.
  • Hilist Unti on väga huvitav analüüsida ja väga igav lugeda.
  • [Kajar Pruul:] Aga viimased paar aastat ma tunnen, et mul pole eesti päevalehtedest enam mitte midagi lugeda. Ütle, mis mul viga on?
[TH:] Tule jumal appi, kõigi ees... Räägime sellest pärast. Aga ega minul ei ole ka sealt eriti midagi lugeda.

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tiit_Hennoste&oldid=108813"