Idee

vaimne pilt või arusaam
(Ümber suunatud leheküljelt Mõtted)

Idee või mõte on mõtlemise objekt - miski, millest ja mida mõeldakse. Ideeks nimetatakse kõnekeeles sageli eelkõige uudset mõtet, see võib aga tähendada ka mõiste tähenduse kujutust mõistuses (nt tooli, hobuse või kolmnurga idee). Mõttesse suhtumises valitseb kaks koolkonda: kui mõtteid esineb harva, soovitatakse need kohe üles kirjutada, ent kui neid tuleb ette sageli, soovitatakse heita pikali ja oodata, kuni mõte üle läheb.

Proosa

muuda
  • Iga suur idee, mis nagu evangeelium ilmale tuleb, on tõrksale pedantsele rahvale pahanduseks, ja mitmekülgselt, aga pealiskaudselt haritute silmis narrus. (lk 33)
  • Idee on üks ja igavene; et me kasutame ka mitmust, see on kurjast. Kõik, mida me tajume ja millest kõnelda oskame, on vaid idee manifestatsioonid; välja ütleme mõisteid ja sedavõrd on ka idee ise mõiste. (lk 62)


  • Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui mõte, mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis unega, mille unenäoks on see mõte. Mõtte mõjul kaotab aeg mõõdu ja ruum distantsi. Lahkutakse ühest kohast ja saabutakse teise, see ongi kõik.
  • Niiviisi lebades, tardunud pilk juhitud läbi akna, pole d'Artagnan enam sõjamees, d'Artagnan pole enam paleeohvitser, vaid lihtsalt väikekodanlane, kes kuidagi oleskleb lõunasöögist õhtusöögini ja õhtusöögist magamaminekutunnini. Ta on üks neist tublidest luustunud ajudest, kus ei leidu paigakest ainsagi mõttekese jaoks, sest mateeria luurab nii tigedalt arukuse väravatel ja valvab, et salakaubana mõttevarjugi koljusse ei toodaks.


  • Mõtted, mis tulevad hulgakaupa, on pööbel. Head mõtted ilmuvad väikese seltskonnaga. Jumalik mõte tuleb üksipäini. (lk 31)
  • Tule välja ühe hea mõttega ja sulle antakse laenuks kakskümmend. (lk 33)


  • Kortsutame kulmu, sest püüame pintsettidega kinni hoida suurt mõtet, mis meie eest põgeneb. (lk 22)
  • Karakullmütsi all varjavad end vallatud mõtted. (lk 24)
  • Lendu tõusnud kübar põgeneb ühes kõigi mõtetega selle eest, kes tema kannul jookseb. (lk 26)
  • Kui meie ülemine naaber oma tolmuimeja tööle paneb, neelab see kõik meie mõtted. (lk 30)
  • Aju on muserdatud mõtete pakk, mida kanname peas. (lk 33)
  • Tindipott, mis kukub ümber, valab meie mõtetele sousti. (lk 38)


  • Mõte on leitud, taasleitud asi. Ja see, kes teda otsib, on aus leidja, talle see kuulubki, isegi siis, kui enne teda on selle juba leidnud keegi teine. (lk 52)
  • Mõte on ehtne vaid siis, kui sellega kaasneb tunne, nagu tabaks iseennast loomevarguselt. (lk 53)
  • On olemas üks idee, mis kunagi vallandab veel tõelise maailmasõja: Et Jumal ei loonudki inimest tarbijaks ja tootjaks. Et toiduained ei ole elu eesmärgiks. Et kõht ei tohi peal üle pea kasvada. Et elamise põhjenduseks ei olegi ainult huvi võimalikult hästi teenida. Et inimene elab ajalikku elu selleks, et tal oleks aega ja et ta süda oleks õige koha peal. (lk 76, aforism aastast 1915)



  • Tom oli pakkunud Dickie'le sõprust, seltsi ja lugupidamist — kõike, mis tal oli pakkuda, aga Dickie oli vastanud tänamatuse ja koguni vaenulikkusega. Dickie tahtis temast lihtsalt lahti saada. Kui ta reisil tappa, mõtles Tom, võib öelda, et juhtus õnnetus. Võib... Korraga tuli Tomile oivaline mõte: ta hakkab ise Dickie Greenleafiks! Siis võib ta teha kõike, mida tegi Dickie. Kõigepealt läheb ta tagasi Mongibellosse, võtab Dic­kie asjad, luiskab Marge'i suu-silmad täis, seab end sisse mõnes Rooma või Pariisi apartemendis, saab iga kuu Dickie tšeki ja võltsib Dickie allkirja. Ta poeb Dickie nahka! Greenleafi-papa hakkab tema pilli järgi tantsima. Ohutunne õhutas Tomi üksnes takka. Ta hakkas aru pidama, kuidas plaan teoks teha. (lk 69-70)
  • Rõivaid vahetades tuli Tomile hiilgav mõte: tal peaks olema ümbrik, millele oleks kirjutatud, et seda ei tohi mitme kuu jooksul avada. Ümbrikus oleks Dickie allkirjaga testament, mis pärandaks kogu Dickie raha ja sissetuleku temale. Oli see vast mõte! (lk 139)


  • Pane oma mõtted ritta, siis näed, et ega neid nii palju ei olegi.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 54


  • Mõtted kargavad inimeselt inimesele nagu kirbud. Aga igaüht nad ei hammusta. (lk 8)
  • Mõtete hulka tuleb sedavõrd suurendada, et nende jaoks ei jätkuks valvureid. (lk 9)
  • Mõned mõtted tulevad pähe konvoi saatel. (lk 57)


  • Iga revolutsiooniline idee - teaduses, poliitikas, kunstis, või kus tahes - kutsub esile kolmeastmelise reaktsiooni. Neid astmeid on võimalik väljendada kolme fraasiga:
1. "See on võimatu - ärge raisake mu aega."
2. "See on võimalik, aga ei tasu ettevõtmist."
3. "Ma olen kogu aeg rääkinud, et see oli hea mõte."
  • Clarke'i revolutsiooniliste ideede seadus, raamatust Arthur Bloch. "Murphy seaduste täielik kogu", tlk Toomas Niit, 1999




  • Mida muud on lõppeks mõte, mida muud on unenägemine, kui mitte ujumine ja vool ja kujutluspildid, mis näivad elavad.


  • Ilma keeleta ei saa funktsioneerida ükski ühiskondlik institutsioon. Keele kaudu toimub tegelikkuse struktureerimine ja klassifitseerimine. Iga keel aga toimib erisuguselt, sest sõnavara kaudu tunnetatakse tegelikkust üksnes sellele keelele omasel moel. Seetõttu ei tohiks õigusloomes olla sugugi ükskõik, millises keeles mõtted esialgselt sõnastatud on. Ükski mõte ei ole täpsem kui see keeleüksus, mille kaudu teda väljendatakse.


  • Me ei saa edasi anda oma mõtteid. Me saame neid üksnes mingis keeles kirja panna, väljendada ennast sõna, muusika või tantsu abil. Võimalik, et see ülesanne ongi oma olemuselt lahendamatu, võimalik, et kultuuri saabki salvestada üksnes kultuuri enese abil. Selle suure ülesande lahendus peab seisnema idees, kuidas oma olemuselt multikeelset fenomeni (mõtlemine, kultuur) võimalikult väikeste kadudega edasi anda.
  • Meie kultuuris pole kombeks viljeleda mitte ajurünnakut (kes sellise lolluse üldse välja mõtles?), vaid tunduvalt iidsemat maagilise koega mõtluspraktikat. Ideed sünnivad suitsusaunas, lõkke ääres tulle vahtides, vanas kuivkäimlas istudes, seeni korjates. Me oleme mingi ime läbi kuidagiviisi suutnud säilitada oma paleoliitilised metsamaastikud ja neoliitilised suvekodud koos potipõllunduse ja arhailiste töövõtetega, praktiseerides samal ajal ka Tallinna ja Tartu angloameerikalikku elustiili. Nii asub Eestis üksteise otsas justkui kolm erinevat maailma, mille vahel me lendame ringi nagu muistsed šamaanid. Paralleelmaailmadest me õngitseme ideid, pärisilmas viime neid ellu. See pärismaailm on samuti tegelikult perifeerse teadvuse produkt, salailma hologramm - seda ei tohiks unustada.
    • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 141


  • Empiiriliselt ei ole siiski võimalik ignoreerida näiteks Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõiguse imperatiivi kui sügavalt väärtuspõhist välispoliitilist doktriini, mille edukaks viljaks võime lugeda ka Eesti riiki. Tõepoolest, kas ei ole mitte rahvaste enesemääramisõigus see põhilisim Eesti riiki (ja tema olemise mõtet riigina) kandev idee – mõte, millest lähtub ka eestlaste vaistlik sümpaatia Tiibeti suhtes?
  • Jätkuks hiljuti ajakirja Looming veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas ellujäämise eesmärk iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof Ilmar Tammelo – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud maailmavaadet, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele eluõigusele paljurahvuselise Hiina sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma saatusest suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.


  • Ideed on tunded, millele on antud mõtte õigustus.
  • Mõtted on ainult kest, on tõuk. Arusaamine on liblikas. Teda ei püüa, või kui, siis vigaselt, surnult, värv maas. Oma täiuses on ta tabamatu ja vaba.
    • Tõnu Õnnepalu, "Viimane sõna", 2021, lk 16-17


  • Pea meeles ilu, mis on olemas, ja tõde, mida pole. Pane tähele, et mõte tõest on sama võimas kui mõte ilust. (lk 2205)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


Võimaluste arv, mida sellistest vahenditest saaks kombineerida, on pea lõputu. Nende hulgast realiseerimisse jõuab tegelikult väike osa. Võimaluste ehk prügi mõttes kaasas kandmine on kohati lausa koormav. Ideid langeb pidevalt ära, üksikud jõuavad tulemuseni.


  • Ma olen selline inimene, et ei suuda teha asju, mis mind üldse ei huvita, Ma kirjutan telefonimärkmetesse kogu aeg väga palju ideid üles, aga kui need mind hiljem ei kõneta või need mulle mõistmatuks jäävad, siis sinna need jäävadki.
Aga mõnikord saan ma mingi sisendi ja mul lihtsalt hakkab silme ees idee mängima nagu film. Ma olen üpriski hea visualiseerida ja mul käib terve video tavaliselt silme eest läbi. Ma pean kohe tegema hakkama, nagu see mul peas käis, või sellest ei tule midagi välja. Kui mul palutakse teha midagi konkreetset, siis mul ei tule asjad nii hästi välja.

Luule

muuda

ja sul on nagu vaikuse ees häbi
kui tähetolm su kohal lõõskab viivu
ja sirtsud saevad kandlekeele läbi

ja korraks pääseb mõte endast lahti
ja hoides nokas hubisevat tahti
maast üles kerkib lakerdavi tiivu

  • Jaan Kaplinski, "* Suur vari tõuseb mööda tahmast seina", rmt: Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 105


Sa olid vist teisiti mõeldud.
Kus su mõtted on? Hammaste taga.
Või jumala taskus.

...
Jumal vaatab leige rahuga alla:
"Jah kukkus vähe teisiti välja."

Kui ta teaks mis tal taskus on ta
ehk ehmataks

  • Ilona Laaman, "Mu väike sõbranna", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 5

Vanasõnad

muuda
  • Igaühel (mehel) ise mõtted.
  • Kuidas mõtted, nõnda teod.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel