Kirjutamine

Kirjutamine on inimkommunikatsiooni vahend, mis hõlmab keelelise sisu esitamist sümbolite abil, see on kõne esitamine kestvas, ajas ning ruumis edasiantavas vormis.

Rosetta kivi (196 e.m.a), millel on sama seadustekst esitatud egiptuse keele kahes erinevas kirjas ning vanakreeka keeles. Rosetta kivi dešifreerimisest algas hieroglüüfkirja dešifreerimine.

Piibel

• Aga Pilaatus kirjutas ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: "Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas."

20 Seda silti luges palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna lähedal, ning silt oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles.

21 Juutide ülempreestrid ütlesid siis Pilaatusele: "Ära kirjuta "Juutide kuningas", vaid "Tema ütles: Olen juutide kuningas.""

22 Pilaatus vastas: "Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud."

• Johannese evangeelium, 19. peatükk, salmid 19-22

Proosa

• Keel ja kiri on kaks erinevat märgisüsteemi; kirja olemasolu ainsaks põhjuseks on keele representeerimine; keeleteaduse objekt ei ole määratletud kui kirjutatud sõna ja kõneldud sõna kombinatsioon; vaid sõna moodustab keeleteaduse objekti. Kirjutatud sõna kujutab kõneldud sõna, kuid seguneb tollega nii lähedalt, et haarab endale lõpuks põhirolli; häälelise märgi representatsioonile antakse sama tähtis või veelgi tähtsam roll kui sellele häälelisele märgile enesele. See oleks sama hea kui arvata, et kellegi [välimuse] tundmaõppimiseks on parem vaadata tema fotot kui nägu.
  • Ferdinand de Saussure, "Üldkeeleteaduse kursus", § 2. Tõlkinud Tiit Kuuskmäe. Varrak, 2017, lk 60

• Kirjutamine on algusest peale mõeldud selleks, et keelt inimese juurest ära viia, et teda maha jätta või üle anda, et keelt inimesest sõltumata minevikust tulevikku talletada.
• Kirjutamisest ei saa irrutada salvestamist, kiri on igal juhul konteiner, ükskõik siis, kas kaheks tunniks või aastatuhandeks, mari, mida ei panda mitte suhu, vaid purki.
  • Jaan Undusk, "Maagiline müstiline keel". Virgela, 1998, lk 65-66

• Keel oli maagilise mõtlemise tööriist. Kiri muutis keele ajapikku pelgaks kommunikatsioonivahendiks, võimu atribuudiks. Keele "mudeliks" sai kiri. /---/ Kirja levitatav keeletaju tõi kaasa totaalse muutuse - maagilise sõna kadu hävitas inimese osaduse ja andis asemele tõlgenduse. Inimene tunneb ennast hästi seal, kus asjadel on õige tähendus. Kunst ja religioon osutusid samuti äkki inimese juurest äraviiduks, täpselt samuti nagu kiri lahutas nõiduslikul viisil sõnad kõnelejast. /---/ Küsimus osadusest asendus vähehaaval küsimusega kohast süsteemis. Juba sumerid olid sunnitud tunnistama, et kirjast sai lühikese ajaga maksukoguja käepikendus.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika". Grenader, 2008, lk 11

• Kõik kirjad on mõnes mõttes hauakirjad, põrmu ülistus - selline on lihtsalt kirja olemus.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 224

• Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul.
• Kiri sünnib keha liikumisest. Kirjutamine on somaatiline praktika. Kui me seda usume, oleme ehk taibanud midagi olulist ka oma esivanemate kultuurist. Rituaalid, loitsud ja maagilised märgid olid muistsed kirjasüsteemid, mida kirjutati sõrmede ja nähtamatu tindiga.
  • Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014

• Waltarigi ütleb "Sinuhes", et kirjutamine on lohutus. Aga lõppude lõpuks on seda kogu kultuur. Kirjutamise, kultuuri kaudu me lunastame end igavikule.
  • Rein Veidemann, "Mika Waltari eksistentsialism – Eesti poolt vaadatuna" Postimees, 4. aprill 2010

• Kirjasõna talletamine kehavälistele mälukandjatele teeb võimalikuks teoreetilise pilgu, kirjalikest tekstidest informeeritud mõtteviisi, millel rajaneb teadus, akadeemiline ja kirjanduslik traditsioon.
  • Tõnu Viik, Kes täidab mõtlemise ülesande? Filosoofiast XXI sajandil. Intervjuu Joonas Hellermale. Sirp, 15. november 2019

• Kui tuli romaanivõistluse teade, võtsin ette enda sees pulbitsevad probleemid. Kui mind miski häirib, siis on kirjutamine minu viis end väljendada. Mõni moderntantsija viskub toa keskele ja teeb kava, mina panen kirja.
  • Susan Luitsalu, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Vastused kõikidele küsimustele" Sirp, 11.09.2020

• "Omaenda surmast ei saa kirjutada."

Seda ütles mulle psühhiaater, ja ma olen temaga nõus, sest surnust peast kirjutada ei saa. Aga endamisi ma mõtlen, et võin kirjutada ükskõik millest, isegi sellest, mis on võimatu ja mis pole tõsi.

Enamasti ma rahuldun mõttes kirjutamisega. Nii on kergem. Peas kulgeb kõik raskusteta. Niipea aga, kui hakkad mõtteid paberile panema, nad muutuvad, moonduvad, ja kõik muutub valeks. Sõnade pärast.

Kirjutan igal pool, kus ma olen. Kirjutan bussi peale kõndides, bussis, meeste riietusruumis, oma masina ees.

Ainus viga on selles, et ma ei kirjuta seda, mida peaksin kirjutama, ma kirjutan ükskõik mida, asju, millest keegi aru ei saa ja millest ma isegi aru ei saa. Õhtul, kui ma seda paberile ümber panen, mida ma päeva jooksul peas kirjutasin, küsin ma endalt, miks ma seda kõike kirjutasin. Kelle jaoks ja milleks? (lk 8-9)

• Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001

• Kirjutatud sõnal on suur jõud, isegi kui seda tegelikult ei ole, ja iseäranis suurem jõud siis, kui sellega sõidab kaasas vankritäis kulda.
  • Indrek Hargla, "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium". Pärnamäe: Raudhammas, 2019, lk 308

• Kuidas uskuda neid, kes väidavad, et kirjutavad vaid endale? Sõnadel on alati siht, need otsivad teise pilku.
  • David Foenkinos, "Henri Picki müsteerium". Tõlkinud Pille Kruus. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 114