Helen Keller

Helen Keller (27. juuni 1880 – 1. juuni 1968) oli Ühendriikide kirjanik ja ühiskonnategelane. Aasta ja seitsmekuuselt kaotas ta nägemise ja kuulmise, hiljem ka kõnevõime. Heleni kui pimekurdi õpetas teiste inimestega suhtlema Anne Sullivan.

Helen Keller (1904)

"Minu elu lugu"

Tsitaadid väljaandest: Helen Keller, "Minu elu lugu", tlk Astrid Reinla ja Liisi Ojamaa, Eesti Raamat, 1995.

• Autobiograafia kirjutamine on raske ülesanne. Kui püüan määratleda oma kõige varajasemaid muljeid, avastan, et aastate takka, mis minevikku ja olevikku seovad, on tegelikkus ja fantaasia üht nägu. (lk 7)
• Kujutlen, et mul on siiani sellest haigusest ähmaseid mälestusi. Eriti mäletan, kui hellalt ema minu ärkvelolekutundidel mu valu ja palumist leevendada püüdis, ja ahastust ning hämmingut, kui ärkasin vaevasest poolunest; silmad olid nii kuivad ja palavad, et pöörasin pilgu seinale, eemale valgusest, mis paistis mulle iga päevaga aina ähmasemalt ja ähmasemalt. Kuid peale nende põgusate mälestuste — kui need ikka mälestused on — näib kõik äärmiselt ebatõelisena kui luupainaja. Järk-järgult harjusin vaikuse ja pimedusega, mis mind ümbritses, ja unustasin, et kunagi oli olnud teisiti, kuni tuli tema — mu õpetaja, kellele oli määratud mu vaim vabadusse lasta. Kuid esimese üheksateistkümne kuu jooksul olin vilksamisi näinud avaraid rohelisi põlde, säravat taevast, puid ja lilli, mida järgnenud pimedus ei suutnud päriselt kustutada. (lk 10)
• Kui mu õpetaja preili Sullivan minu juurde tuli, otsisin varsti võimaluse panna ta tema enda tuppa luku taha. Läksin üles, sest ema oli teinud mulle selgeks, et pean preili Sullivanile midagi viima, ent vaevalt olin selle talle üle andnud, kui lõin ukse pauguga kinni, keerasin lukku ja peitsin võtme eesruumi riidekapi alla. Keegi ei suutnud mind sundida ütlema, kus võti oli. Isa pidi võtma redeli ja tooma preili Sullivani akna kaudu välja — minu suureks rõõmuks. Võtme tõin päevavalgele mitme kuu pärast. (lk 14)
• Kas olete kunagi olnud merel tiheda uduga, kui tundub, et käegakatsutav valge pimedus on teid sisse piiranud ja suur laev, pinges ning ärev, otsib kobamisi põhjaloodi ja loodiliini abil teed kaldale, ja te ootate südame põksudes, et midagi juhtuks. Enne õppimahakkamist olin mina nagu see laev, ainult et minul polnud kompassi ega loodiliini ega võimalust teada saada, kui lähedal asub sadam. "Valgust! Andke mulle valgust!" karjus mu hing sõnatult, ja armastuse valgus hakkas mu peale paistma just selsamal tunnil. (lk 18-19)
• Kõndisime jalgrada pidi kaevumajani, kütkestatuna majakest katvate kuslapuude lõhnast. Keegi võttis vett ja õpetaja pani mu käe veejoa alla. Sel ajal kui külm juga ühe käe peale voolas, kirjutas õpetaja tähthaaval teise käe sõrmedega sõna "vesi", enne aeglaselt, siis kiiresti. Seisin vaikselt, kogu mu tähelepanu keskendus ta sõrmede liikumisele. Äkki oleks nagu midagi ununenut ähmaselt teadvusse kerkinud, üks taastuva mõtte võbin — ja mulle ilmutati keele saladus. Teadsin nüüd, et "v-e-s-i" tähendas miskit mõnusat ja külma, mis voolas üle mu käe. See elav sõna äratas mu hinge, tõi valgust, lootust ja rõõmu, laskis hinge vabadusse! (lk 20)
• Ühel kaunil kevadhommikul, kui olin suvemajas üksi ja lugesin, tundsin õhus mõnusat õrna lõhna. Hüppasin püsti ja sirutasin käed välja. Tundus, nagu oleks kevade vaim läbi suvemaja läinud. Küsisin: "Mis see on?", ja siis kohe tundsin ära mimoosiõite lõhna. Läksin kobamisi aia lõppu, teades, et mimoos on tara lähedal, teekäänakul. Seal see oligi, värisedes üleni päikesepaistel, õisi täis oksad alla lausa kõrge rohuni küündimas. Oli maailmas eales midagi nii oivaliselt kaunist olnud! Tema haprad õied pudenesid kõige õrnemast maisest puudutusest — ta näis mulle paradiisipuuna, mis maa peale istutatud. Läksin läbi õielehtedevihma jämeda tüve juurde ja seisin hetke kõheldes, siis panin jala kahe hargneva oksa laia vahesse ja sikutasin end puu otsa. Mul oli end pisut raske kinni hoida, sest oksad olid väga jämedad ja puukoor tegi kätele haiget. Ent mind valdas sulnis tunne — teadsin, et teen midagi ebatavalist ning toredat; nii ronisin aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudsin väikese istmeni, mille keegi oli ehitanud nii ammu, et see oli muutunud üheks osaks puust. Istusin seal väga kaua, tundes ennast nagu haldjas roosal pilvel. Hiljem veetsin palju õnnelikke tunde oma paradiisipuu otsas, mõeldes kauneid mõtteid ja unistades helgeid mõtteid. (lk 22-23)
• Mõtlesin taas. Meie peale paistis soe päike.

"Kas see ei ole armastus?" küsisin, viibates suunda, kust soojus tuli. "Kas see ei ole armastus?"

Mulle näis, ei ei saa olla midagi ilusamat kui päike, mille soojus paneb kõik asjad kasvama. Aga preili Sullivan raputas pead ja ma olin üpris hämmeldunud ja pettunud. Mulle tundus veider, et õpetaja ei suuda mulle armastust näidata. (lk 24)

• Päike oli terve päeva olnud pilve taga ning oli sadanud hootist vihma, ent äkitselt tuli päike välja kogu oma lõunamaises hiilguses.

Taas küsisin õpetajalt. "Kas see ei ole armastus?"

"Armastus on midagi niisugust, nagu need pilved, mis olid päikese ees, enne kui päike välja tuli," vastas ta. Siis seletas ta lihtsamaid sõnu kasutades (keerulistest poleks ma tollal aru saanud): "Sa ei saa puudutada pilvi, nagu sa tead, kuid sa tunned vihma ja tead, kui rõõmsad on lilled ja janune maa, kui pärast palaval päeva vihma sajab. Sa ei saa käega katsuda ka armastust, aga sa tunned võlu, mida see igale asjale lisab. Armastuseta ei saa sa õnnelikuks ega taha mängida."

Imeilus tõde tungis mu teadvusse —- tundsin, et minu hing ja teiste hinged ühendati nähtamatute sidemetega. (lk 24)

• Minu õpetamise algusest saadik oli preili Sullivanil tavaks kõnelda minuga nagu kuulja lapsega; ainuke erinevus oli, et ta kirjutas laused mu sõrmedega, selle asemel et neid välja öelda. Kui ma ei teadnud sõnu või väljendeid, mida vajasin oma mõtete avaldamiseks, varustas ta mind nendega, koguni õhutades vestlust, kui ma polnud suuteline omalt poolt dialoogi pidama.

See kestis palju aastaid, sest kurt laps ei õpi kuu ega isegi paari või kolme aastaga arvutuid idioome ega väljendeid, mida kasutatakse kõige lihtsamas igapäevases suhtluses. Väike kuulja laps õpib neid pidevalt korrates ja järele üteldes. Vestlemine, mida ta kodus kuuleb, stimuleerib ta mõistust, pakub kõneainet ja kutsub esile oma mõtete spontaanset väljendamist. Kurdi lapse jaoks pole seesugust loomulikku mõtetevahetust olemas. Mu õpetaja mõistis seda ning otsustas asendada stiimulid, millest olin ilma jäetud. Ta tegi seda, korrates sõna-sõnalt, nii palju kui võimalik, mida ta kuulis, ja näidates, kuidas ma võiksin vestluses osaleda. Ent läks kaua, enne kui söandasin haarata initsiatiivi, ja veelgi kauem aega kulus, enne kui suutsin midagi asjakohast õigel ajal vastuseks leida. (lk 24-25)

• Kurdil või pimedal on väga raske vestlusest mõnu tundma õppida. Kui palju raskem peab see olema nendel, kes on nii kurdid kui ka pimedad! Nad ei suuda eristada hääletooni ega ilma abita tarvitada toonidegammat, mis annab sõnadele tähenduse, samuti ei saa nad jälgida kõneleja nägu — ja pilgus on sageli öeldud sõnade tõeline sisu. (lk 25)
• Tõesti, kõigel, mis sumises, porises, laulis või õitses, oli oma osa mu hariduses — häälitsevatel konnadel, leheritsikatel ja kilkidel, keda hoidsin käes, kuni nad unustasid kimbatuse ja väristasid oma kimedat häält, väikestel udusulis kanapoegadel ja metsalilledel, kontpuuõitel, aasakannikestel ja pungas viljapuudel. Katsusin pakatavaid puuvillakupraid ja sõrmitsesin nende pehmeid kiude ja seemneebemeid, tajusin tuule tasast vihinat viljakõrtes, pikkade lehtede siidjat sahinat ja oma poni nördinud korskeid, kui püüdsime ta karjamaal kinni ja panime suurauad suhu — oh mind, kui hästi ma mäletan ta vürtsikat, ristikulõhnalist hingeõhku! (lk 26-27)
• Kuulasin kasvava imetlusega, kuidas preili Sullivan kirjeldas laia maailma: tulemägesid, maa alla mattunud linnu, liikuvaid jääliustikke ja palju teisi niisama kummalisi asju. Ta tegi savist reljeefkaarte, nii et sain kombata mäeahelikke ja orgusid ning järgida sõrmega jõgede käänulist jooksu. Seegi meeldis mulle, ent maakera jagamine vöötmeteks ja poolusteks hämmeldas mind ja tundus narrimisena. Näitlikud nöörid ja oranž pulgake, mis pooluseid tähistas, paistsid nii reaalsed, et isegi praegu toob pelk parasvöötme mainimine silma ette nööriringid ja ma usun, et kui keegi vaevaks võtaks, õnnestuks tal mind veenda, et jääkarud ronivad tõepoolest põhjapooluse suunas üles. (lk 27)
• Mu esimesed õppeaastad muutis nõnda kauniks just mu õpetaja geenius, tema elav osavõtlikkus, õrn taktitunne. Ta valis teadmiste jagamiseks õige aja, mis tegi õppimise minu jaoks mõnusaks ja vastuvõetavaks.Ta taipas, et lapse mõistus on nagu madal oja, mis vuliseb ja tantsib lõbusalt haridustee kivises sängis ning peegeldab kord lille, kord põõsast, kord villpehmet pilve taamal. Ta katsus juhtida mu mõistust sellel teel, teades, et too peab oja kombel leidma toitu mägivoolustest ja peidetud allikaist, kuni laieneb sügavaks jõeks, mis suudab oma tüünel pinnal peegeldada lainelisi künkaid, puude valevaid varje ja sinitaevast nõnda kui väikese lille armsat nägugi. (lk 29)
• Kindlasti ei suuda ma igakord teha selget vahet oma mõtete ja loetud mõtete vahel, sest loetu muutub mu vaimu omaduseks ja koostisosaks. Järelikult teen ma kirjutades peaaegu alati midagi niisugust, mis sarnaneb väga tobeda lapitehnikaga, mida harrastasin õmblema õppides. Seesugune lapitöö koosnes kõikvõimalikest ülearustest tükkidest ja kangajääkidest — kaunitest siidi- ja sametlappidest, ent ülekaalus olid alati karedad kangatükid, mida polnud mõnus puudutada. Nõnda koosnevad mu kirjatöödki mu enda tahumata arusaamadest, mille vahele on lükitud loetud autorite terasemaid mõtteid ja küpsemaid arvamusi. Mulle tundub, et kirjutades on põhiline raskus sundida oma haritud vaimu väljendama ähmaseid ideid — pooleldi tundeid, pooleldi mõtteid —, olemata ometi ise palju enamat kui vaistlike püüdluste kogum. Katse kirjutada sarnaneb vägagi katsega panna kokku hiina mõistatust. Meil on peas mudel, mida soovime sõnadesse panna, ent sõnad ei sobi tühikuisse, või kui sobivadki, ei klapi nad mustrijoonisega. Ent me jätkame katsetamist, sest teame — teistel on see õnnestunud, ning me ei taha kaotust tunnistada. (lk 49)
• Vaimu imedemaal olin sama vaba kui kestahes teinegi. Vaimuilma inimesed, maastik, kombed, rõõmud, kurbmängud pidid olema reaalse maailma elavad, käegakatsutavad tõlgendajad. Loenguruume näis täitvat tarkade suurmeeste vaim ja ma arvasin, et professorid on tarkuse kehastused. Kui ma olen hiljem midagi muud teada saanud, ei kavatse ma sellest kellelegi rääkida. (lk 65)
• On siiski aegu, mil ihkan pühkida peast pooled asjadest, mida mind oodatakse õppivat, sest liialt koormatud pea ei suuda nautida aardeid, mille eest ta on kõrgeimat hinda maksnud. Ma arvan, et on võimatu lugeda ühel päeval eri keeltes nelja või viit erinevat raamatut, mis käsitlevad väga erinevaid aineid, ja mitte kaotada silmist sihti, mille nimel neid loetakse. Kui lugeja kiirustab ning on närviline, pidades silmas kirjalikke kontrolltöid ja eksameid, siis hakkab ta pead koormama hulk pudi-padi, millest näib olevat vähe kasu. (lk 69)
• ... peame võtma oma haridust nagu jalutuskäiku maal, ruttamata, meeled külalislahkelt avatud kõiksugu muljetele. Niisugune teadmine ujutab hinge nähtamatult üle süvamõtlemise tõusulainega. "Teadmine on jõud." Pigemini on teadmine õnn, sest teadmiste — laiade, põhjalike teadmiste — olemaolu tähendab oskust eraldada tõtt ja valet, kõrget ja madalat. Inimsoo progressi märkivate mõtete ja tegude tundmine tähendab, et teatakse inimkonna suuri südametukseid läbi sajandite, ja kui mõni ei taju neis tukseis püüdlemist taeva poole, siis peab ta tõesti olema kurt elu harmoonia suhtes. (lk 70-71)
• Kui kerge on lennata paberist tiibadel! "Kreeka kangelastest" "Iliaseni" ei jõudnud ma ühe päevaga, ka ei olnud see tee koguni hõlbus. Selle ajaga, mis mina kõmpisin oma vaevalist teed läbi grammatikate ja sõnastike labürindikäikude või kukkusin hirmsaisse püünistesse, mida nimetatakse eksamiteks ja mida koolid ja kolledžid püstitavad nende segadusseajamiseks, kes teadmisi janunevad, oleks võinud mitu korda ümber maailma rännata. (lk 75)
• Inimesed, kes arvavad, et kõik aistingud jõuavad meieni silma ja kõrva kaudu, on üllatunud, et mina märkan erinevust — kõnnitee puudumine ehk välja arvatud — linnatänaval või maateedel jalutamise vahel. Nad unustavad, et terve mu keha tunnetab kõiki olukordi. Linna lärm ja mürin nuhtlevad mu näonärve ja ma tunnen nähtamatu rahvahulga lakkamatut sammumüdinat ning kriiskav melu ärritab mind. Raskete vankrite krigin kõval sillutisel ja masinate monotoonne kõmin on närvidele seda piinavamad, et tähelepanu ei keskendu vaatepildile, mis on tänaval alati olemas inimeste jaoks, kes näevad. (lk 83-84)
• Mõnikord küsin endalt, kas käsi ei tunne skulptuuri võlusid paremini kui silm. Arvan, et joonte ja kumeruste rütmilist voolu tunneb käega katsudes peenemini kui vaadates. Olgu kuidas on, mina tean, et tajun marmorjumalates ja jumalannades vanade kreeklaste südametukseid. (lk 86)

"Minu usk"

Tsitaadid väljaandest: Helen Keller, "Minu usk", tlk Tiina Laats, The Swedenborg Association, 2002.

• Rännates läbi pimeduse, põrkudes takistustele, olen ma teadlik julgustavatest häältest, mus mulle hingeilmast sosistavad. Ma tajun püha vaimustust, mis Lõpmatuse allikaist alla voolab. Ma erutun muusikast, milles tuksub Jumala pulss. Nähtamatute sidemetega päikese ja taevatähtede külge seotuna tunnen hinges igaviku leeki. Siin, kesk igapäevasust, tajun taevalike vihmade sabinat. Ma olen teadlik sellest hiilgusest, mis seob kõiki maiseid asju taevastega — vaikusse ja pimedusse aheldatuna on mul valgus, mis annab mulle tuhandekordse nägemise, kui surm mu ükskord vabastab. (lk 25)
• Ma ei saa aru, miks peaks keegi surma kartma. Elu siin on julmem kui surm — elu eraldab ja muudab võõraks, sellal kui surm, mis on oma südames igavene elu, ühendab ja lepitab. Usun, et kui minu füüsiliste silmade sees asuvad silmad avanevad tulevale maailmale, hakkan ma lihtsalt teadlikult elama oma südame maal. Minu visa mõte tõuseb kõrgemale mu silmade reeturlikkusest, nautimaks nägemist, mis kaugelt vägevam ajalikust. (lk 83)
• Lausa hämmastav, missugune rumalus valitseb isegi suhteliselt hästi informeeritud inimeste seas pimedate, nende tunnete, soovide ja võimete osas. Nägijad teevad hõlpsasti järelduse, et pimedate maailm — eriti kurtide pimedate oma — on täiesti erinev päikeselisest, õitsvast maailmast, mida nemad tunnevad, et nende tunded ja tajud on totaalselt teistsugused ning et pimedate vaimne teadlikkus on nende puuete tõttu oluliselt häiritud. Nägijad satuvad veelgi rohkem eksiteele ja kujutavad ette, et teised on jäädavalt lahutatud värvide, muusika ja vormide ilust. Neile tuleb lugematuid kordi üha uuesti seletada, et ilu, korra, vormi ja proportsiooni elemendid on pimedatele kombatavad ning et ilu ja rütm tulenevad vaimsest seaduspärast, mis on sügavamal kui meel. (lk 92)
• Elu koos kõikide oma tundmuste, meeldimiste, vastumeelsuste ja huvidega voolab, seda vormib, värvib ning selle muutusi kontrollib lõpuks inimese sisim armastus. Ta peaks püüdlema selle poole, et kujundada armastusest õige vaimne arusaam kui aktiivsest, loovast ja dikteerivast jõust, kui tal on soovi omandada üllamad tunded, uhkemad ideaalid ning rahuldada oma igatsust õnne järele. (lk 95)
• Kui me ei oska maailma abistada seal, kus me oleme, ei suudaks me seda teha ka kusagil mujal. Tähtsaim küsimus pole mitte see, milline on meie ümbrus, vaid see, millised on meie igapäevased mõtted, järgitavad ideaalid, ühesõnaga — see, millised mehed ja naised me tegelikult oleme. (lk 97)
• Kõigil peaks ilmtingimata olema aega mingi erilise naudingu jaoks, kas või viis minutit päevas, et otsida üles üks hunnitu lill või pilv või taevatäht või õppida ära üks luuletus või kergendada kellegi tüütut tööd. Mis kasu on sest hirmsast rügamisest, kui inimesed klammerduvad tobedate ülesannete ja suhete külge ning lükkavad alatasa edasi oma naeratust Ilule ja Rõõmule? Kuni nad ei võta oma ellu nende kaunist, värsket ja igavest kohalolekut nii hästi kui nad oskavad, peavad nad taevast eemale hoidma ning hall tolm laskub kogu eksistentsi peale. Et taevas on eredam kui maa, ei tähenda kuigi palju, kuni maad ennast ei osata hinnata ega sellest mõnu tunda. Kui armastada tema ilu, annab see õiguse püüelda päikesetõusu ja tähtede sära poole. (lk 103)