Grammatika

Proosa

• [William:] Aga olid ajad, mil grammatikud süvenesid peadmurdvatesse keeleprobleemidesse, selleks et unustada maailma halbust. Olen kuulnud, et retoorikud Gabundus ja Terentius olevat kunagi viisteist päeva ja viisteist ööd sõna ego vokatiivi üle vaielnud ja lõpuks relvitsi kokku läinud.
  • Umberto Eco, "Roosi nimi", tlk Merike Pau, 1997, lk 316

• Grammatikaraamat võib olla ka tõeline kriminull. Kumb siis ikkagi süüdlane on, kas akusatiiv või genitiiv? Mõnikord kasvab väljakannatamatu pinge mitu peatükki järgemööda: kas tegusõna ühildub sihitisega ka kõrvallausetes? Jõudes ülipõneva demonstratsiooni lõppu, mille tulemusel järeldatakse, et "kõik halhimongoli keele lühikesed vokaalid on tegelikult epenteetilised švaad" (vaata rajakaid!), valdab erutunud lugejat umbes samasugune joovastus nagu tšekisti, kes on 1937. aastal paljastanud ühes Valgevene vabrikus pesitsenud hitlerlaste-trotskistide pesa.
  • Jean-Pierre Minaudier, "Grammatika ülistus", tlk Indrek Koff, 2017, lk 87

• Eesti filosoofia - see võiks olla midagi ussisõnade grammatika sarnast. See on inimese veendumus, et eksisteerivad alternatiivsed lingvistilised maailmad. Ja need eksisteerivad unustatud "grammatilise" koodina meie emakeele sees.
  • Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Grenader 2008, lk 17
• Mulle meeldib mõelda, et maagilise sõna jõud sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem religioon, omamoodi armulaud, Kalevipoja ihu ja veri. Grammatikaõpik ongi eestlase katekismus. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka.
  • Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014
• Eesti keele kirjeldamiseks tuleks üldse kasutusele võtta rohkem botaanilist terminoloogiat. See aitaks meie vana keelepõhja paremini siduda floristilise ja animistliku mõtteviisiga. Keel peaks õitsema juba grammatikaõpikus. Grammatika ja geneetika on sarnased ühe tunnuse poolest: need on maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige igavamatesse õpikutesse.
  • Valdur Mikita, "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014

• Kui lausehaaval tõlkides jõudsin Gutslaffi väga originaalsete mõteteni, et eesti keele häälikute kirjapanemiseks võiks palju sobivam olla kreeka tähestik; et eesti käändesüsteemi aitab mõista heebrea keele grammatika; et eesti keele mõistmine on hinge­õndsuse küsimus nii jutlustajale kui eesti talupojale, siis avaneski mu ees uks ukse järel XVII sajandi maailma tervik selle tunnetuslikus hasartsuses — nagu olen tagantjärele aru saanud —, mis näitas, mida kõike on vaja juurde õppida.
  • Marju Lepajõe, Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017

• Tänapäeva tõlketeaduses ollakse arvamusel, ja seda tõestavad arvukad uuringud, et sellist mõistet nagu "otsetõlge" pole olemas. Võõrkeelest ei saa teksti emakeelde tõlkida n-ö otse, sest rääkimata sõnavarast, kus sageli puuduvad üks ühele vasted võõr- ja emakeeles, on igal keelel omanäoline grammatika ning see teeb otsetõlke sisuliselt võimatuks.
  • Mari Uusküla, "Ma olen tõlkija, mis on sinu supervõime?" Õpetajate Leht, 27. september 2019