Vikitsitaadid

Igavus

emotsionaalne seisund

Igavus on mittemidagitegemise hingeline läbitunnetamine.

Igavlev Jevgeni Onegin küüsi puhastamas. Jelena Samokiš-Sudkovskaja illustratsioon Aleksandr Puškini poeemile, 1908.
Nora Lucy Mowbray Cundell, "Tülpimus" (1922-1923)


Proosa

muuda


  • Igavust ei tekita mitte ideedepuudus — sest neid leidub alati —, vaid uute ideede puudus.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 42


  • Igavus on mõnes mõttes inimtunnetest kõige õilsam. Mitte et ma usuksin, et niisuguse tunde uurimisest sünniks tagajärgi, mille kogumist on hinnanud paljud filosoofid, ent ometi, mitte rahulduda ühegi maise asja ega kogu maa enesega; vaadelda ruumi tohutut avarust, maailmade imetlusväärset hulka ja suurust, ning avastada, et kõik see on meie vaimu võimete kõrval pisike ja tühine; kujutleda maailmade lõpmatut hulka ja lõpmatut universumit, ning tunda, et meie vaim ja iha on veel suuremad kui säärane universum; ja süüdistada asju alatasa ebapiisavuses ja tühjuses, ja kannatada puudumise ja tühjuse pärast, ja tunda igavust näib mulle tähtsaima ülluse ja suuruse märgina, mida inimloomus võib ilmutada. Sestap on igavus vähe tuntud inimestele, kel puudub kaalukus, ja veel vähem või üldse mitte on ta tuttav loomadele.


  • Igavus, mis valitseb nii mõneski raamatus, on sellele pääsmiseks; kriitika, mis oli juba oma oda tõstnud, uinub, enne kui jõuab selle lendu lasta. (lk 24)
  • Igavus on meeleheite poolõde. (lk 45)


"Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on igav."
Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Tihtipeale kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: "Härra see ja see, tundkem koos igavust."


  • Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu sportlikku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega aega ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises.



  • Kui me kõik elaksime pidevalt mingi ühise tundeelamuse mõju all, siis oleksime me alati õnnelikud, alati koostööaltid ja alati priid igavusest. Võib-olla saavutavad selle tuleviku valitsuspsühholoogid. Riiklikud pühad algavad suitsukirjadega taevas: "Toimus marslaste sissetung. Iga mees, naine ja laps on võitluses vajalik." Vastu õhtut tuleks teade, et rünnak on tagasi löödud. Sel moel oleksid rõõmsad pühad kindlustatud.




  • Igavusetundmine on märk südame vaesusest.


  • Tom pakkis edasi. Dickie Greenleafi lõpp on kätte jõudnud, teadis ta. Tom poleks tahtnudki enam Thomas Ripleyks tagasi, ei tahtnud jälle ümmargune null olla, vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda, tunda, kuidas talle ülevalt alla vaadatakse ja tema seltsis igavust tuntakse, kui ta just tola ei mängi, ta ei tahtnud end jälle tunda soss-sepana, kes kõlbabki ainult pajatsiks. (lk 129)
  • Oli imelik tunne lugeda New Yorgi tuttavatest, Edist ja põhupea Lorraine'ist, sellestsamast, kes oli tahtnud end Tomi kajutisse peita ja koos temaga ära sõita. Imelik ja igav. Kui haledat elu nad elavad: rähklevad New Yorgis, trügivad metroos, vahivad meelelahutuseks mõnes Kolmanda avenüü urkabaaris televiisorit, ja kui leiavadki vahel harva raha Madisoni avenüü baari või heasse restorani minekuks, on nende elu ometi masendavalt hall võrreldes Venezia kõige viletsamagi trattoria'ga,kus pakutakse rohelist salatit, oivalist juustu ja maailma parimat veini! (lk 165)



  • Kui poisile pole head õpetajat võtta, laske tal rinda pista mõne hingelt vigasega või eksootilise soss-sepaga, aga ärge määrake talle lihtsalt halba igavat õpetajat. Eks selle poolest olegi erakoolid riigikoolidest üle, et seal võib õpetajaskonna sekka sokutada paar haritud hullu, ilma et peaks end kellegi ees õigustama.


  • Telerist tuleb viktoriin ja Margareete lülitab teleri välja ja raadio sisse. Siis võtab ta taskuarvuti ja arvutab, et kui homme paneks hoiukassasse tuhat kakssada rubla, siis oleks tal viieteistkümne aasta pärast 1615 rubla ja 0412 kopikat (ümardatult neli kopikat). Aga tal ei ole tuhandet kahtesada rubla, mida homme sisse maksta.
Seejärel meenub talle sõna SALVEI. Ta võtab paberi ja leiab, et nendest kuuest tähest (s, a, l, v, e, i) saab moodustada seitsesada kakskümmend erinevat kuuetähelist sõna. Ta proovib neid moodustada, aga see ei õnnestu. Kuuetähelisi sõnu ei anna kombineerida mitte ühtki, isegi viietähelisi mitte, neljatähelisi tuleb päris palju (VEIS, SALE; VESI jne,). Millegipärast on eesti keeles ainult üks kuuetäheline sõna, mida neist tähtedest võib moodustada. Margareete mõtleb selle üle tükk aega, aga ei jõua mingile järeldusele.
Siis leiab ta veel, et ruutjuur 36589-st on 191,28251. Ta ei oska selle arvuga midagi peale hakata, jagab igaks juhuks kahega ja veel kord kahega ja lahutab tulemusest 314 protsenti. Vastus on -102,33614. Margareete paneb arvuti käest. Igav on. Miinusarvud ei meeldi talle üldse.
  • Astrid Reinla, "Lühilaineahi", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 12-13


  • Karen naeratas:
"Mehed puuduvad, mu armas. Kloostrile ja kunstile kuulub meie täielik lugupidamine. Aga pikapeale läheb see liiga igavaks. Tõelise pinge tekitamiseks peab olema mehi."
Charlotte ja Anne olid otsekohe nõus. Isegi Emily noogutas nõusolevalt. Virginia aga oli otsekui unest ärganud, ta pilgutas oma linnusilmi ja hüüatas haavunult:
"Kas ilma meesteta polegi pinget?"
Vita rõhutas tema skepsist:
"Kas siis mehed võivad mingit pinget tekitada?"
"Tjah," ütles Karen, "jutustustes läheb neid igatahes vaja." (lk 19)
  • "Noh, näete, mehi on vaja, kas või ainult vastasteks," ütles Victoria. "Jutustus päris ilma meesteta oleks kindlasti igav."
"Kas tõesti," mõtiskles Virginia. "Seda tasuks järele proovida."
"Keegi ei võtaks niisuguseid jutustusi tõsiselt," ütles Victoria. "See tunduks kuidagi niru."
"Mispärast?" küsis Charlotte keevaliselt. "Miks ei võiks jutustada väikesest ja lihtsast ja tõsta selle kunsti kõrgusele? Ma olen unistanud niisugusest raamatust, mis kujutab ainult lihtsaid, argipäevaseid inimesi, miks mitte ainult naisi?" (lk 32)
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998


  • Hilist Unti on väga huvitav analüüsida ja väga igav lugeda.


  • Tartu ülikoolis on õppinud maailmakuulsused… Teadlased, kelle avastused on muutnud inimkonna ajalugu. Nemad siin, muide, ära ei külmunud, vaid õppisid, õpetasid ja leiutasid. Üks Nobeli preemia laureaate kinnitas televestluses, et kõige paremini inspireerivat teda luuletusi kirjutama igav elu. Just nimelt – igav elu! Mitte kannatused ega elamused ega Viini-sugused linn-kaunitarid, päris kaunitaridest rääkimata. Nii et ehk tuleb Tartusse veel ka Nobeli preemia!


  • Kõik arvavad, et täpsus on inimeste juures üks paganama positiivne omadus. Mina nii ei arva. Liiga täpsete inimestega hakkab igav. Liiga korralikud inimesed, liiga kohusetundlikud inimesed, liiga heatahtlikud inimesed. Mulle ei meeldi sellised. Nad tunduvad võltsid. Ühegi inimese iseloom ei saa olla nii positiivne. Nad lihtsalt teesklevad. Ja pealegi võib nende seltskonnas igavuse kätte ära surra.


  • "Luulega?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."
"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised."
Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule igav."
"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli lüürika. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."
"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks." (lk 100)
  • "Sa pole siis õnnelik... oma mehega?"
[Hurme:] "Kust sa seda võtad? Me oleme kumbki õnnelikud, kuid omamoodi. Palju siis meie eas vaja on? Kui tervis korras, on kõik ju hästi. Mida sina silmas pead? Aina kestvat armastust läbi elu ei ole olemas. Või arvad sina teisiti?"
Ivari tahtis öelda, et arvab küll. Kui üks armastus otsa saab, tuleb uus leida ja nii kogu elu, muidu hakkab igav. (lk 102)


  • Häbeliku inimesena on see mulle alati suur asi, kui deit kulgeb piinlike vaikushetkedeta. Uh, see läks küll hästi, õnnitlen end hiljem. Ei olnudki kohmetu! Võimalik, et olen armunud? Ja tüüp ilmselgelt usaldab mind, jutt ju jooksis. Muudkui rääkis, peamiselt küll iseendast. Eks ta natuke igav oli, aga varsti võtsid emalikud tunded nagunii võimust. Ah et su eks oli halb su vastu? Räägi veel sellest. Tööd pole? Oh sa vaeseke! Mis, rongipileti jaoks ei ole raha? Las ma aitan…


  • Inimese suhetes maailmaga peavad leiduma mingid absoluudid. Kõik küll kogu aeg miskitmoodi muutub, aga muudetavust ei saa võtta printsiibiks. Inimene peab leidma üles ka oma vastutuse. Mingid kohad, kust enam edasi ei minda. Need tuleb avastada ja siis neile mingi väljendus anda. Mis võib kesta aastaid ja jääda pooleli, põhjustada pahameelt, ilkumist, teadusmajapidamise tuiksoonest eemaldumist. Inimene, kel on tagauks pidevalt lahti, on lõppkokkuvõttes ka igav.


  • Inimene, kes loeb, tõlgib või kirjutab, ei saa ju olla igav, mõtlemise nähtavaks tegemiseks ei ole tingimata vaja heliefekte või visuaalseid vahendeid – keskendunud olemises eneses on erakordne ilu, tegelikult üldse olenemata sellest, millele keskendutakse.


Luule

muuda

Ent koerte, pantrite ja šaakalite vahel,
kesk ahve, madusid, raisakulle ja muid
metsloomi kriiskavaid, maol käijaid jõletuid,
loomaaias, kus koht on igal meie pahel,

üks jälkus leidub veel, mis võrdlematu muuga!
Võõras temale on suur hääl ja käte kihk,
ent seda vägevam on ta hävitusihk,
maailma neelaks küll ta haigutava suuga -

see Igavus! Suus piip, pisar ripsmete taga,
tapalavasid seab tal püsti mõttelend.
Minu lugejast vend, silmakirjalik vend,
kas pole tuttavad me vaese elukaga!


Allikata

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Igavus&oldid=123139"