Õhtu on päeva lõpuosa. Õhtu vastandmõiste on hommik.

Õhtu Tallinnas
John Atkinson Grimshaw, "Õhtukuma" (1884)
Clara Siewert, "Külaidüll õhtuvalguses" (1899)
Pauline Thomsen, "Õhtu Ry lähedal" (1898)
Florence H. McGillivray, "Järelkuma" (u 1914)

LuuleRedigeeri

Eksisin, eksisin eile
tunatumedas metsas,
õhtu õlarätt õlgadel,
päeva pudemed pihkudes.
Eksisin, eksisin
ega
jõudnudki sihi peale.


Mis on veel pikem
kui oktoobriõhtu,
ja sina oled vang
oma eksistentsikuudis?
Mis on veel tühjem
kui oktoobriõhtu,
ja selles sundpeatus
su teede marsruudis?

  • Muia Veetamm, "*Mis on veel pikem", rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 38)


mööda pehkind uksepiita
mööda vastset puuderiita
mööda sooja halli õhku
mööda jälle läheb õhtu

  • Viiu Härm, "*jälle mööda läheb õhtu...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 20

ProosaRedigeeri

  • Võib-olla ei lähe ta enam kunagi Ameerikasse tagasi. Seda soovi olid temas tekitanud rahulikud üksildased õhtud Venezias ja Roomas. Õhtud omaette, kui ta uuris maakaarte või lamas sohval ja lehitses reisijuhte. Õhtud, kui ta vaatas oma rõivaid — oma ja Dickie rõivaid —, katsus Dickie sõrmuseid, silitas antiloobinahast kohvrit, mille oli Guccist ostnud. Ta oli määrinud kohvrit erilise Inglise nahktoodete hooldusvahendiga, et nahk kauem vastu peaks. Tomile meeldisid kallid asjad, neid ei pidanud tal olema palju, aga neid väheseid, mis tal oli, ta käest ei andnud. Need sisendasid eneseväärikust. Tomil polnud suurushullustust, ta armastas kvaliteeti. Kallid asjad meenutasid talle, et ta on olemas, ja aitasid tal elust rõõmu tunda. Nii lihtne see oligi. Juba see üksi oli midagi väärt. Tom tundis elust rõõmu. Seda oskavad vähesed, isegi kui neil on raha. Et elust rõõmu tunda, pole raha õieti vajagi, vähemalt mitte kuigi palju, selleks oli vaja hoopis kindlustunnet. (lk 165)


  • Päike on loojunud. Näib, nagu oleks ta horisondi puudutamisel põlema plahvatanud, nii leegitsev on taevapuna. Üle selle looklevad terassinised ja hõbehallid pilved nagu suitsulinikud. Aeglaselt oma kuju muutes koovad nad vaipa, mis taevapuna varjutab ja lõpuks täiesti kustutab. Hambantotale laskub öö. Külas põlevad juba petrooleumilambid. Nende iseloomulik lõhn ja leegi vaikne värelemine meenutab meile telgis veedetud öid Ida-Aafrika steppides ja ürgmetsades. Selle suurepärase maa inimeste ja loomade järele tunneme igatsust ka siin, igavese kevade saarel. Heledast valgusest ligimeelitatud putukatele saab lambituli saatuslikuks. Selle ümber tantsivad nad oma viimase tantsu. Lummavast valgusest hullunud putukate keeris tõmbub üha koomale, kuni nende elusäde kustub kuumal klaasil. Oma aknast Hambantota võõrastemajas näeme mere kohale tõusmas kuud. Algul kollane ja ümmargune nagu lahe kohal rippuv suur latern, muutub ta silmanähtavalt väiksemaks ja lamedamaks, kuni temast jääb järele vaid valge laiguline ketas. Kaunite siluettidena kerkivad heleda öötaeva taustal esile kookospalmid. Vaikselt kohisevad lained toovad pimedusest nähtavale rannajoone. Homme oleme juba loomade juures. (lk 72)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973

VanasõnadRedigeeri

  • Hommik on õhtust targem.
  • Hommikul kiida aset, õhtul ilma!
  • Hommikune töö kuld, õhtune muld.
  • Jõuluõhtu jõudes õhtu (jõuab ruttu kätte).
  • Kus õhtu, seal öömaja.
  • Küll pikk päev jõuab õhtule.
  • Laisk teeb ikka laupäeva õhtu.
  • Loll hommikul, loll õhtul.
  • Mõistlik mees ei pane enne õhtut mütsi peast ära.
  • Olgu päev pikem kui pikk, läheb ta ometigi õhtule.
  • Parem hommikul tehtud, kui õhtul mõeldud.
  • Ühe sitika sumisemise pärast ei tule veel õhtu (ei lähe päike looja).
  • Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre peale, vaeva valge varva peale.
  • Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
  • Õhtu vara õhtule, hommiku vara teele.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel