Sõrmus on ringikujuline ehteasi, mida kantakse sõrmes.

Rogier van der Weyden. Daami portree. Detail (1440-1445)
Gerard David. Kullassepa portree. Detail. (1505)
Bartolomeo Veneto. Härrasmehe portree. Detail (1510-1515)
Lucas Cranach vanem. Kardinal Albrecht von Brandenburgi portree. Detail. (Pärast 1529)
Parmigianino. Mees raamatuga. Detail. (16. saj)


PiibelRedigeeri

"Kalevipoeg"Redigeeri

 Ilmaneitsike ilusa
Mõistis kohe küsimise,
Laulis vastu lahke′esti:
"Mis ma nutan, neitsikene,
Mis ma kaeban, käharpeaga?
Vetta kaevusta vinnates
Kaotin sõrmukse sõrmesta,
Veeres, kuld, mul vete alla."
        Kalevite kange poega
Kargas kohe kaevupõhja,
Tõttas sõrmust otsimaie.
        Sortsilased suurel seltsil
Kalevipoega kiusama:
"Hiir on ise hüpand lõksu,
Karu kammitsa kaevusse!
Võtke kivi, vennikesed,
Kukutagem kukla peale,
Kange mehe kaela peale!"
/---/
Kalevite kallis poega,
Kui ta otsind tüki aega,
Kargas jälle kaevu peale.
Mis tal sõrmukseks sõrmessa?
Veskikivi veereb käessa,
Sõrm käib läbi silmuksesta.
Kalevipoeg küsimaie:
"Ilmaneitsike ilusa,
Kõue tütar käharpeaga,
Sinisirje linnukene,
Kas see sõrmus on sinulta,
Mis sul kaevu on kukkunud,
Vete alla on veerenud?
Muud ei leidnud ma mudasta,
Suuremat ei puutund sõrme."


ProosaRedigeeri

  • Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.
  • "Madame," vastas d'Artagnan, "kui ma ei eksi, siis just kakskümmend aastat tagasi oli mul au ühes Raekoja varjulises nurgas suudelda teie kaunist kätt."
"Suudelge nüüd teist," sõnas kuninganna, "ja et vasak käsi poleks vähem suuremeelne kui parem" - ta tõmbas sõrmest teemantsõrmuse, mis oli umbes samasugune kui eelminegi -, "siis võtke ja kandke seda sõrmust minu mälestuseks."
"Madame," ütles d'Artagnan tõustes, "mul on veel ainult üks soov, ja nimelt, et esimene asi, mis te minult nõuate, oleks mu elu."


  • [Ramilda:] Mõtelge ometi, kui mul oleks keegi, keda ma nii, nii… liebe vom ganzen Herzen ja kui ma kunagi ei võiks talle "armas" ja "kallis" muidu öelda, kui aina susiseva s-ega; ma sureksin ära. Bei Gott, ich würde krepieren. Armas, kallis, sõrmus — kõige parematel sõnadel ikka s. Aga: ich liebe dich, ich bin verliebt, Ring, Brautring, wie schön das klingt! Himmlisch!


  • Kui nende väed sõjaplaanide tõttu üksteisest lahku läksid ja kõrged lepinguvennad üksteisega jumalaga jätsid, võttis kuningas Richard oma vapisõrmuse kolme lõviga ja andis selle keiser Friedrichile rüütelliku sõpruse ja truuduse märgiks. Prantsuse kuningas, kes seal kõrval seisis, tundis seda nähes oma südames kadeduseokka valusat torget ja see haav ei paranenud kunagi. (1. peatükk "Sõrmus", lk 6)
  • Samal ajal kui protonotar jätkas otsuse ettelugemist, tõmbus Guillaume ettevaatlikult tagasi ja kadus rahvahulka. Ta oli kohe tundnud, et kinnas ei olnud tühi, ja kui ta lähemalt järele vaatas, leidis ta sellest Staufenite sõrmuse kolme vapilõviga. (16. peatükk "Kinnas", lk 261)


  • "Te olete talle juba andnud oma sõrmuse," jätkas ta.
"Sõrmuse?" Küsimus tuli iseenesest, poolkogemata. Võisin aimata, kuidas mu ülekuulaja maski varjus võidurõõmsalt naeratas.
"Keisrite sõrmuse. Me teame kõik, kuidas see toimus vanas Roomas. Keiser adopteeris oma järeltulija ja kinnitas selle akti oma sõrmusega."
"Me pole keisrite suguvõsast… "
"Muidugi mitte. Aga mis on keiser, kui ta kõrval ei seisa mõni von Schmerzburg? Malend. Ainult malend, mis ise ei saa ei liikuda ega ennast kaitsta."
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 204

LuuleRedigeeri

Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi.


Siis ta tuligi. Sätendas sõrmuste kuld.
Tuli laenama tikke või suitsule tuld.
- Kust oled pärit, kas kaugelt maalt?
Eks puhka, eks maitse me õhturoast!
- Ma olen siit kõrvaltoast.

  • Mari Vallisoo, "Sügis eeskojas", kogust "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 173


kellel linnul on rõngas jalas
see on vist abielus
arvas tilluke Asta Alas
aga see polnud ilus
    
psühholoog Maasika meelest kes
puldis vastuseid soris
    
lapsed võilillepärgades
lõputus koridoris

  • Juhan Viiding, "Ministeeriumist saadeti psühholoog" kogus "Selges eesti keeles" (1974)