Ootamine

Ootamine on ajaveetmine lootuses, et saabub mingi tulevane sündmus.

Julia Margaret Cameron, "Ma ootan" (1872)

Heva Coomans, "Penelope Odysseust ootamas" (1900)

Proosa

• Ootama õpime tavaliselt alles siis, kui meil ei ole enam midagi oodata.
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu nr 30 2007

• Rindel ei ole nii hirmus, nagu näib kirjelduste põhjal või raamatust lugedes. Üldse parim viis hirmust vabanemiseks on siseneda sellesse, mis hirmu tekitab. Kui kardad eesliini, siis sõida piinavast tundest vabanemiseks eesliinile. Meid kõiki ähvardas pidev ümberpiiramise oht. Aga vaevalt suudab keegi uskuda, missugune kergendus sind haarab, kui miski tõepoolest toimub, kui selle asemel, et oodata ja närveerida, tuleb tegutseda. Ka ümberpiiramine ei ole nii hirmus kui selle ootamine ja selle kirjeldused. Ja sõda isegi ei ole nii kole kui selle ootamine või distantsilt meenutamine. Temasse sisse minemine on parim arstim hirmu vastu.
  • Juri Lotman, Mitte-memuaarid. Tõlkinud Malle Salupere. Akadeemia nr 3/2007

• Ma ootan sama himukalt lõppu, nagu ma kunagi ootasin alguseid. Ja samas ma tean sellegi ootamise tühisust. See tühisus, see tühjus on viimane kannatus. Ma ei tea, kui pikk ta on. See on kindlasti depressioon, aga mida muudab, kui anda olukorrale meditsiiniline nimi? Mida muudab, kui leevendada rohtudega seda olemuslikku kannatust? Depressioon on tõene seisund.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 52

• Muidugi, Linn on ammugi kirja pandud, pärast Baudelaire'i võib Linna kohta lisada veel ainult ääremärkusi või isegi ääremärkuste ääremärkusi, aga sellest ei ole midagi, sest teha tuleb seda, mida teha saab, enamat jumal ei ootagi – kui ta sedagi ootab: ootamine ja lootmine on rohkem inimeste asi, nagu paast ja palvedki.
  • Vilja Kiisler, "Päevavarga palverännak" Vikerkaar, 7/2019. Arvustus: Tõnu Õnnepalu. "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem". Tallinn: EKSA, 2019.

• [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. (lk 225)
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

• Paljud välismaalased töötasid ja elasid samade survete ja pingete all. Kannatasid samuti enese lõhestumist kahe purunenud maailma vahel. Lootsid oma lastele, lootsid uuele sõjale, lootsid venelaste äkilisele meelemuutusele, töötasid, käisid koos ja ootasid. Aga kui kaua suudab üks inimene oodata? (lk 14)
• Elin Toona, "Sipelgas sinise kausi all", 1991

Luule

Kuid tean, et tühjast kärkimisest
veel põuapiin ei vähene.
Jääb pakitsema sada ootust,
suur äike alles läheneb.

• Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15

Ootasime, ootasime midagi ei tulnud
ootasime justkui mingit tähtsat külalist

• Villu Kangur "Ei midagi erilist" (tuntud ansambli Singer Vinger lauluna Roald Jürlau muusikaga ja Hardi Volmeri esituses)

aga päeviti silmapiiril
on mere sees piimvalge saar

mida pidasin nii kaua laevaks
mis minuta minna ei saa
ja ei pane ootamist vaevaks
nüüd ma tean et seegi on maa

• Viiu Härm, "*tika rand tema kadakaseljad...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 13

Vanasõnad

• Igavam ootus kui lootus.
• Kes kaua ootab, kauni saab.
• Ootaja õnge tuleb kala.
• Ootajal ohjad kaelas.
• Ootajal pikad silmad.
• Ootamata võõras, varumata vara.
• Seitse ei oota üht.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

• Samuel Beckett "Godot'd oodates" Tallinn: Avita, 2005