Tulekahju

Tulekahju ehk põleng on nende asjade põlemine, mille põlemine ei ole ette nähtud.

Frances Elizabeth Wynne (1835–1907), "Londoni suur tulekahju 23. juunil 1861"
August Malmström (1829-1901), "Tuli lahti!", s.d.
Hans Smidth (1839–1917), "Rabapõleng", s.d.

ProosaRedigeeri

  • Taat magas küll sellel päeval isegi kaks vihmaund, aga õhtu tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool.


  • Looduslikult süttivad metsad välgulöögist. Kui vihma sajab seejuures mõõdukalt ning looduses on pikalt valitsenud põud, levib põleng suurele alale. Okasmetsade vööndis on looduslikud põlengud tavalised ja on teada vähemalt sadakond kitsalt kohastunud liiki, kes vajavad eluks põlenud puitu või maapinda, nende hulgas on nii soontaimi, samblikke, samblaid, putukaid, kui ka seeni. Inimene näeb aga harjumuspärase keskkonna kadumist [---].
    • Anneli Palo, "Eesti metsad", Tallinn: Varrak, 2016, lk 108, ptk "Metsapõleng"


LuuleRedigeeri

Laman selili ja olen
    enda meelest reheahi.

    Üle minu käivad parred,
minu päratumas keres
    lõõmab, õhkub tulekahi.
[---]

    Mina olen reheahi,
minu päratumas keres
    hõõgub lõõmav tulekahi
    keset pikka ööd.

  • Bernard Kangro, "Ajatu mälestus", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 56 (algselt luulekogus "Reheahi", 1939)