Vaas

Giovanna Garzoni, "Lilled hiina vaasis" (1640ndad)

Elisabetta Marchioni (1630ndad-1710ndad), "Vaas lilledega ja girland". s.d.

Alexandre-Isidore Leroy De Barde (1777-1828), "Kreeka ja etruski vaasid", s.d.

Maria Vos, "Vaikelu hiina vaasi ja kuivatatud päevalilledega" (1879)

Severin Falkman (1831–1889), "Interjöör vaasimaalijaga", s.d.

Jeanne Dangon, "Vaikelu" (1898)

Effie Hegermann-Lindencrone disainitud vaas (1902)

Fanny Inama von Sternegg (1870–1928), "Roosid vaasis", s.d.

Marianne Fürst (1846-1939), "Sügisvaikelu", s.d.

Proosa

• [Ostap Bender:] Ohver! Mida te teate elust ja ohvritest? Te arvate, et kui teid on majast välja tõstetud, siis te tunnete elu? Ja kui teilt on rekvireeritud Hiina vaasi imitatsioon, siis see on ohver? Elu, härrad vannutatud mehed, on keeruline asi, kuid see keeruline asi, härrad vannutatud mehed, avaneb niisama lihtsalt nagu lauasahtel. Tuleb ainult osata lahti teha. Kes seda ei oska, jääb omadega vahele. Kas te olete kuulnud lugu husaarist, kes mungaks läks?
  • Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "12 tooli". Tõlkinud Harald Haug. Tänapäev, 2005, lk 119

• Meeleheaga seisatas ta väikeses kuldrohelises vastuvõturuumis, kuhu valgus läbi pooleldi kaetud akna ainult aralt sisse tungis ja väikesi Veneetsia vaase rohelisel lakklauakesel kastega kaetud lilledena sätendama pani; ja koputades kepiga kergelt kardinate narmastele, vaatas ta Liale otsa ja noogutas, nagu tahtes öelda:

"Sellist toredust meie sugulastel maal kindlasti ei ole!"

• Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995, lk 16

• [Essex MacGregorile oma esimesest Venemaa-külastusest:] "1905. aastal, esimese revolutsiooni päevil. Olin siis kuusteist või seitseteist aastat vana. Isa võttis mu kaasa, kui tuli tsaarile meie kuninga poolt kingitust tooma, kuldvaasi lohutuseks revolutsioonimurede eest."

"Vaasi?"

"Jah. Ma ei tea, miks just vaasi. Aga vaas, nagu ma väga hästi mäletan, oli ilus, ehk küll pisut eriskummaline. Sinna olid peale etsitud või graveeritud Michelangelo seitse apostlit ja palju häid soove vanaslaavi kirikukeeles. Isa ei võtnud mind kaasa, kui käis seda vaasi üle andmas, aga ma mäletan, kuidas ta suure naeruga tagasi tuli, sest tsaar oli lasknud kohale kutsuda õuejuveliirid vaasi hindama Kõik puha prantslased, Fauberge'id. Tsaar laskis nad kohale kutsuda ja küsis mis nad arvad niivõrd peenest graveerimistööst. Muidugi ladusid Fauberge'id ette suure hulga komplimente, mis aga kõik vihjasid sellele, et niisugune peen graveerimiskunst saab olla ainult prantslaste kätetöö. Mu isa kinnitas neile, et vaas on Wilkinsoni tubli külasepa sepis, ja soovitas tsaarile kutsuda õukonda mõned usaldusväärsed inglise meistrimehed nende prantslastest välismaalaste asemel. Tegelikult aga, nagu ma hiljem välja uurisin, oli vaasi ikkagi graveerinud üks prantslane, kes spetsiaalselt selle töö tarvis Prantsusmaalt Inglismaale välja telliti, ja ma ei unusta ealeski oma isa pikaksveninud nägu, kui ta sellest minu käest kuulda sai. Isa pidas seda oma elu parimaks diplomaatiliseks anekdoodiks. Usun, et ka vana tsaar oli samal arvamusel, kui ta asjaloost kuulis."

• James Aldridge, "Diplomaat", tlk Lydia Mölder, 1979, lk 18-19

• See on suur akendeta piklik ruum, kuhu valgus jõuab päeval läbi avatud uste ning mida kaunistab just "vahetoa" vastas tugev tammepuust laud, mille peal seisab suur haruldaselt kole roheline vaas, paksu kaela, lainelise äärise ja roosade roosidega, mis ulatuvad välja vaasi mõlemalt kumeralt küljelt. Ma olen sellesse labasesse esemesse väga kiindunud. (lk 22)
• Läksin majja ja trepist üles, pilgutades üsna hämaras ruumis silmi, ja kui ma ülemisele trepimademele jõudsin, sain ma kohe aru, et midagi oli juhtunud, kuigi ma ei saanud aru, mis see oli. Siis ma taipasin, et mu armas suur inetu vaas oli oma aluselt kadunud. See oli kukkunud põrandale ja kildudeks purunenud. Aga kuidas? Vaasi alus on täiesti kindel ega olnud liikunud. Tuult ei olnud, helmestest eesriie oli liikumatu. Võib-olla ma nihutasin vaasi õige pisut, kui ma sellelt eelmisel päeval tolmu pühkisin? Või oli siin maa värisenud? Ma ei taha uskuda, et mina olen süüdi, ja ma olen kindel, et ma ei ole. Mulle meeldis see vaene inetu asi, see oli nagu vana koer. Korjasin killud üles, mõeldes ebamääraselt, et panen need kokku, aga see on muidugi võimatu. Kuidas sai vaas aluselt maha kukkuda? See on mulle täielik mõistatus. (lk 43)
  • Iris Murdoch, "Meri, meri". Tõlkinud Vilma Jürisalu, 1996

• Siis toodi mulle alabastervaas, vesi juba sees, ja kui ma siis lõhnavaid sireleid sellesse vaasi asetasin, sättides oksi ükshaaval üksteise kõrvale, kahvatulillade õite soe lõhn täitmas tuba ning segunemas äsja niidetud muru lõhnaga, mis lahtisest aknast sisse hoovas, mõtlesin ma: Rebecca tegi samuti. Ta võttis sirelioksi ükshaaval nagu minagi ja pani sellesse valgesse vaasi üksteise kõrvale. Ma ei ole esimene, kes seda teeb. See on Rebecca vaas, need on Rebecca sirelid. Ta kõndis aias nagu minagi, peas see vana aednikukübar, mida ma nägin lilletoas kapi taga mingite vanade patjade all, ja ta läks üle muru sirelipõõsaste juurde, võib-olla vilistades või ümisedes mõnd viisi ja kutsudes koeri kaasa, käes needsamad käärid, mida tarvitasin nüüd mina.
  • Daphne du Maurier, "Rebecca". Tõlkinud Virve Krimm. Varrak 1993, lk 133

• Ta polnud üldsegi väike ja õhuline tüdruk. Tema olekus oli midagi sumolikku. Ta oli tugevamalt olemas kui paljud täiskasvanud naised Paša kirjanduslikus ümbruses. Tema fookus oli nagu see mererohuroheline vaas, Estheri lemmik, mis oli tosina anekdoodi järgi kunagi Poolas)t seljas kohale toodud ja mille Paša oli küünarnukiga klaveri pealt maha ajanud, kui ta saabudes ettepoole kummardus, et isa emmata. Vaasi kukkumisel oli kilde rohkem tekkinud kui see üldse võimalik oli.
• Jelena Ahtjorskaja, "Paanika kohvris", tlk Ehte Puhang, 2015, lk 17

Luule

Teist saagu taas figuurid unenäos
   või maskilaadsed kujud vaasi peal.

• John Keats, "Ood viitsimatusest" ("Ode on Indolence"), 1819, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 65

Armastus on mu kiilaspäise põetaja ametirüü.

Armastus on mu needuse liha ja luu.
Kokkuliimitud vaasis aimub juba seal peavarju
leidev roos.

Kümme sõrme vormib karikat varjude tarvis.
Mu õmblused sügelevad. Mis siis enam muud.
Olen varsti niisama hea kui uus.

• Sylvia Plath, "Kivid", rmt: "Luulet", tlk Tiina Aug, 1990, lk 27-29

Elus helgeid hetki leidub, millest
hiljemgi veel kaua põu on soe,
Õuemurult lihtsa kevadlille
täna noppis mulle minu poeg.

Oma elu esimese lille
kilgates ta memme kätte tõi.
Üle vaasi kergelt kummargile
on mu laual tulilille õis.

• Ellen Niit, "Tulilill" (1954). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 751

tol korral olin pragunenud vaas
kuupaistet täis
kuupaiste rõhus mu sisepinda
kuu oli minu jaoks täis õudu
kuupaiste röövis vastupanu jõudu
laienes ja laienes see pragu
kas saangi sest iial jagu

• Andres Ehin, "* tol korral olin pragunenud vaas" kogus "Uks lagendikul", (LR 1/1971), lk 13

vanaema ei teadnud
vastata lillede nime
siis kui me põldudelt tulime
ja nimesid küsisime

vanaema imestas
kui seadsime kõiki neid klaasi
ta kutsus neid ühtviisi roosideks
ta majas ei olnudki vaasi

• Viiu Härm, "*vanaema ei teadnud...", kogust "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 26

meil on vaasides lilli
meil on klaasides viin
leival kurki ja tilli
akna taga lupiin

• Katre Ligi, "Lilleaiad on õites", kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 21

Valgetes vaasides vahtrate lein,
kõrgeis pokaalides kahtlane vein.
Väljas käib võõraste hommik või öö.
Jälle üks sügis... On sügis, monsieur!

• Leelo Tungal, "Kohvikušanssoon", rmt: L. Tungal, "Täisminevik" (2007), lk 51

Kui suren, olen mitu aastat juugendlik vaas,
nukrates abstraktsetes mõtisklustes hällitan
lillede hääbu.

• Max Harnoon, "Päev" II kogus "Mustvalge" (1986), lk 20

Lampide õrn valgus me kohal on suuren-
dusklaas, mis muudab kastanilehtede varjud
kõnniteel hiiglaslikeks heljuvateks õiteks.
Ja armastus on iidne vaas, mida pole kunagi
hoolega hoitud, aga mis välja kaevatakse siiski.

• Carolina Pihelgas, "Alati natuke" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020". Koostanud Hasso Krull, 2020, lk 83

Te olete külmad ja kaamed selle vildaka päikese all, tolmune on teie nahk.
Teie pilk, mu kallid, on ähmane, väsinud,
te olete pragunenud vaasid, kus saab hoida vaid kuivanud lilli.
Kõik on paatunud, mis eal teiega toimunud,
teie aeg ei voola kuhugi.

• Liepa Rūce, "*Te olete külmad ja kaamed selle vildaka päikese all...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 196

Allikata

• Kui sa haige oled, siis on sõber see, kes saabub kotitäie apelsinidega, krimkaga, mida lugeda tahtsid ja kimbu lilledega. Ta sätib lilled vaasi, teeb sulle kuuma jooki, peseb nõud ja läheb.
  • Pam Brown