Vikitsitaadid

Ilf ja Petrov

(Ümber suunatud leheküljelt Ilja Ilf, Jevgeni Petrov)

Ilf ja Petrov (Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov) olid vene nõukogude (Nõukogude Liidu) kirjanikud. Nende tuntuimad teosed on kelmiromaanid "12 tooli" ja "Kuldvasikas", mis kirjeldavad satiiriliselt NEP-i aja (Новая экономическая политика (НЭП), 1921–1928) olustikku ja mida ühendab peategelane, suur kombinaator Ostap Bender.

Kirjanikeduo Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov (1932)


"12 tooli"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "12 tooli". Tänapäev, 2005. Tõlkinud Harald Haug.

  • [Ostap Bender:] Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed! (lk 53)
  • [Ostap Bender:] Aga vast te tahate, et ma töötaksin jumalamuidu ja annaksin teile veel selle korteri võtme, kus asub raha? (lk 55)
  • "Kellele sa tooli müüsid?" küsis Ostap heliseva sosinaga.
Paša Emiljevitš, kellel oli üleloomulik haistmismeel, sai aru, et teda hakatakse kohe peksma, võib-olla isegi jalgadega.
  • Hõõguv naine — poeedi unistus.
  • XXII peatükk. Inimsööja Ellotška.
William Shakespeare'i sõnavara moodustab uurijate arvates 12 000 sõna. Inimsööjate suguharu Mumbo-Jumbo neegri sõnavara koosneb 300 sõnast.
Ellotška Štšukina sai hõlpsasti läbi kolmekümne sõnaga. (lk 223)

"Kuldvasikas"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "Kuldvasikas", tlk Vladimir Pirson, Tallinn: Tänapäev, 2014.


  • Meie kirjandusliku ühistöö kohta esitatakse meile harilikult täiesti põhjendatud, kuid üpris ühetaolisi küsimusi: "Kuidas te ometi kahekesi kirjutate?"
Algul me vastasime üksikasjaliselt, laskusime detailidesse, jutustasime isegi tõsiselt tülist, mis meil oli tekkinud küsimuses, kas romaani "Kaksteist tooli" kangelane Ostap Bender ära tappa või ellu jätta. Me ei unustanud märkida, et kangelase saatuse otsustas loosivõtmine. Suhkrutoosi pandi kaks paberitükki, ühele neist oli väriseva käega joonistatud pealuu ja kaks kanakonti. Välja tuli pealuu — ja poole tunni pärast oli suure kombinaatori saatus otsustatud. Tal lõigati habemenoaga kõri läbi. (lk 7)
Andke voli säärasele kodanikule-halleluujahüüdjale ja ta paneb isegi meestele parandžaa näo ette, ise aga puhub pasunast hommikust õhtuni hümne ja psalme ning arvab, et just nii on tarvis kaasa aidata sotsialismi ehitamisele.
Ja kogu see aeg, mil me "Kuldvasikat" kirjutasime, hõljus meil silme ees range kodaniku pale. (lk 8)
  • Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "Autoritelt". Eessõna raamatule "Kuldvasikas". Tänapäev, 2014. Tõlkinud Vladimir Pirson.
  • Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi väga ruttu ära.
  • Suures linnas elavad jalakäijad lihtsalt märtrielu. Nende jaoks on loodud midagi transpordigeto taolist. Neid lubatakse üle tänava minna ainult ristteedel, see tähendab just neis kohtades, kus liiklemine on kõige suurem ja kus on kõige kergem katki rebida seda juuksekarva, mille otsas jalakäija elu harilikult ripub.
  • Võõras .. seisis veel hetke tühjaksjäänud väljakul ja sõnas veendunud häälega:
"Ei, see ei ole Rio de Janeiro."
Hetke pärast koputas ta juba täitevkomitee esimehe kabineti uksele.
[…]
"Tere, te ei tunne mind vist ära?"
Esimees .. heitis külalisele kaunis hajameelse pilgu ja ütles, et ei tunne.
"Kas tõesti ei tunne? Ometi leiavad paljud, et ma olen oma isaga hämmastamapanevalt sarnane."
"Ka mina olen oma isa sarnane," lausus esimees kannatamatult. "Mis teil vaja on, seltsimees?"
"Kogu asi on siin selles, missuguse isa," tähendas külaline kurvalt. "Ma olen leitnant Šmidti poeg."
Esimees sattus segadusse .. Seni kui ta mõtteid kogus, et Musta mere kangelase pojale käesoleval juhul sobivat küsimust esitada, uuris külaline ostja asjatundliku pilguga kabineti sisustust.
[…]
.. Arbatovi täitevkomitee esimehe kabinetis olid endale peale hariliku kirjutuslaua koha leidnud kaks pehmet rebenenud roosa siidiga kaetud tumbat, triibuline kušett, atlassekraan Fudžijama ja õitsva kirsipuuga ning lohakalt valmistatud slaavi peegelkapp.
""Slaavi hümni" tüüpi kapp," mõtles külaline. "Siit palju ei saa. Ei, see ei ole Rio de Janeiro."
[…]
"Vabandage, mis te nimi on?"
"Nikolai… Nikolai Šmidt."
"Aga isanime järgi?"
"Ah kui räbalasti!" mõtles külaline, kes oma isa nime ei teadnud.
"Jaa," venitas ta, põigeldes otsesest vastusest kõrvale, "nüüd ei tea paljud revolutsiooni kangelaste nimesid. NEPi-uim! Pole enam seda entusiasmi. Sattusin teie linna täiesti juhuslikult. Mul juhtus reisil äpardus. Jäin ilma kopikata."
[…]
Musta mere kangelase poeg asus kergelt, ilma pealekäimiseta, asja juurde. Ta palus viiskümmend rubla. Asutuse eelarve kitsastesse raamidess surutud esimees võis anda ainult kaheksa rubla ja kolm lõunatalongi kooperatiivsööklasse "Endine kõhu sõber".
Kangelase poeg pistis raha ja talongid kantud hallitähnilise pintsaku taskusse ja tahtis juba roosalt tumbalt üles tõusta, kui kabineti ukse taga kuuldus müdinat ja sekretäri keelavaid hüüdeid.
Uks läks hooga lahti ja lävele ilmus uus külaline.
[…]
"Tere, esimees," põrutas uustulnuk labidataolist kätt ulatades. "Saame tuttavaks. Leitnant Šmidti poeg."
[…] Esimehe näole ilmus õel naeratus.
Ja kui leitnandi teisele pojale hakkas paistma, et kõik on mokas ja esimehe kohutav viha kohe tema punapeale langeb, tuli roosalt tumbalt pääsemine.
"Vasja!" hüüdis leitnant Šmidti esimene poeg ja hüppas püsti. "Minu vend! Kas tunned ära oma venna Kolja?"
Ja esimene poeg haaras teise poja kaissu.
"Tunnen küll!" ütles Vasja, kes juba taipama hakkas. "Tunnen ära oma venna Kolja!"
[…]
"Aga miks sina ei kirjutanud?"
"Mina kirjutasin," vastas vend ootamatult, tundes, et olukord liiga lõbusaks muutub. "Isegi tähtkirju saatsin. Mul on ka postikviitungid olemas."
[…]
Kui veider see ka ei olnud, ent paberite nägemine rahustas esimeest natuke, ja vennad hakkasid elavamalt oma mälestusi sõeluma. Punapea, kes oli olukorraga täiesti ära harjunud, hakkas üsna arukalt, kuigi monotoonselt ümber jutustama suure tiraažiga brošüüri "Mäss Otšakovil" sisu. Vend kaunistas tema kuiva kirjeldust üksikasjadega, mis olid nii maalilised, et esimees, kes oli juba rahunenud, hakkas uuesti kõrvu kikki ajama.
Ent ta laskis siiski vendadel rahuga minna, ja need jooksid suurt kergendust tundes tänavale.
  • "Vaadake," ütles Balaganov ja osutas käega Noorte Talentide puiestee rohelisse sügavusse. "Näete õlgkübaras meest?"
[…]
"See on Panikovski. .. Leitnant Šmidti poeg."
"Mis? Veel üks poeg?" imestas Ostap. "Asi läheb huvitavaks."
Panikovski jõudis täitevkomitee hoone juurde .. ning astus raskelt ohates sisse.
"Leitnandil on kolm poega," tähendas Bender, "kaks tarka ja kolmas loll. Teda on tarvis hoiatada."
"Pole vaja," ütles Balaganov, "teine kord teadku, kuidas rikkuda konventsiooni."
[…]
"Võta müts maha," lausus Ostap, "paljastagem pea. Kohe kantakse välja surnukeha."
Ta ei eksinud. Esimehe hääl ja möirgamine ei olnud veel vaibunud, kui täitevkomitee peauksele ilmusid kaks rässakat meest. Nad kandsid Panikovskit. Üks hoidis kätest, teine jalgadest.
"Surnuks löödud," kommenteeris Ostap, "tema põrm kanti välja sugulaste ja sõprade kätel."
Kui mehed olid leitnant Šmidti kolmanda, lolli poja välistrepile tassinud, hakkasid nad teda taktis õõtsutama. Panikovski ise vaikis sinitaevast silmitsedes alistunult.
"Pärast lühikest ilmalikku matusetalitust…" alustas Ostap.
Samal hetkel said mehed Panikovskile paraja hoo ja inertsi sisse ning viskasid ta tänavale.
"…võttis muld surnukeha oma rüppe," lõpetas Bender lause.
Panikovski plartsatas maha nagu kärnkonn. Kuid ta hüppas varsti püsti ja pani mööda Noorte Talentide puiesteed uskumatu kiirusega jooksma, hoidudes veelgi rohkem küljetsi kui varem.
  • [Ostap Bender:] Kui ainult leiaksin indiviidi. Küll ma juba korraldaksin, et ta ise oma raha mulle kätte toob, helesinise äärega alustassil. (lk 37)
  • "..Vahel eidelgi aru lühike, nagu ütles poola iludus Inga Zaionts kaks päeva pärast pulmi mu lapsepõlveõbra Kolja Osten-Backeniga."
  • [Ostap Bender:] Ovatsioone pole vaja. Krahv Monte Cristot minust ei saanud. Peab majavalitsejaks hakkama. (lk 416)

Teoseid

muuda

Eesti keeles ilmunud:

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ilf_ja_Petrov&oldid=115696"