Friedrich Engels

Friedrich Engels (28. november 1820 Barmeni linn – 5. august 1895 London) oli saksa filosoof, kes on tuntud kui Kommunistliku partei manifesti kaasautor, samuti Karl Marxi "Kapitali" teise ja kolmanda osa kirjutaja.

"Kommunistliku partei manifest" (1848)

"Kommunistliku partei manifest" on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teos, mis ilmus esimest korda 21. veebruaril 1848 Londonis saksa keeles. Eesti keeles avaldati "Kommunistliku partei manifest" esimest korda 1917 Hans Pöögelmanni tõlkes.

"Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp" (1886)

Tsitaadid teosest Friedrich Engels. "Ludwig Feuerbach ja klassikalise saksa filosoofia lõpp": lisa: Karl Marx. "Teesid Feuerbachi kohta." Tallinn, Eesti Raamat 1970.

• Marxi maailmavaade on vahepeal poolehoidjaid leidnud kaugel väljaspool Saksamaa ja Euroopa piire ning kõigis maailma kultuurkeeltes. Teiselt poolt elab klassikaline saksa filosoofia välismaal, eriti Inglismaal ja Skandinaavias, üle teatavat taassündi, ja isegi Saksamaal näib kõigil isu täis olevat sellest eklektilisest sandilakkest, mida seal ülikoolides filosoofia nime all serveeritakse. (lk 7) F. Engelsi eessõna 1888. aastal
• Kuid Hegel ei pea kaugeltki mitte kõike olemasolevat ilma pikemata ka tegelikuks. Tema järgi on tegelikkuse atribuut ainult sellel, mis on ühtlasi ka paratamatu; "tegelikkus osutub oma arenemises paratamatuseks"; sellepärast ei pea ta ka kaugeltki mitte iga valitsuse korraldust - Hegel ise esitab näitena "teatava maksustamissüsteemi" - ilma pikemata tegelikuks. Kuid lõppkokkuvõttes osutub paratamatu ka mõistlikuks, ja tolleaegse Preisi riigi suhtes tähendab Hegeli tees järelikult ainult järgmist: see riik on mõistlik, mõistusele vastav niivõrd, kuivõrd ta on paratamatu. Ja kui see riik meile siiski kõlbmatuna tundub, aga hoolimata oma kõlbmatusest edasi püsib, siis õigustab ja seletab valitsuse kõlbmatust alamate vastav kõlbmatus. Tolleaegsetel preislastel oli niisugune valitsus, nagu nad seda väärisid. (lk 10)
• Ja niiviisi muutub see Hegeli tees Hegeli dialektika enda tõttu omaenese vastandiks: kõik, mis inimajaloo valdkonnas tegelik on, muutub aja jooksul ebamõistlikuks, on niisiis juba oma loomult ebamõistlik, on algusest peale ebamõistlikkusest nakatatud; aga kõik, mis inimeste peades on mõistlikku, on määratud saama tegelikuks, olgu see siis kuitahes vasturääkiv sellele näilisele tegelikkusele, mis antud [[moment|momendil]9 olemas on. Tees, mis kuulutab kõik tegeliku mõistlikuks, muutub kõigi Hegeli mõtlemismeetodi reeglite kohaselt teiseks teesiks: kõik olemasolev on väärt, et ta hukkub.

Hegeli filosoofia (millega me kui Kanti ajast alanud filosoofilise liikumise lõppjärguga peamegi siin piirduma) tõeline tähtsus ja revolutsiooniline iseloom seisiski aga just selles, et Hegeli filosoofia hävitas jäädavalt kujutluse, nagu oleksid inimeste mõtlemise ja tegevuse tulemused lõplikud. Tõde, mille tunnetamine oli filosoofia ülesandeks, polnud Hegelile enam valmis dogmaatiliste põhilausete kogu, mis, kui nad kord on leitud, tuleb ainult pähe tuupida; tõde peitus nüüd tunnetamisprotsessis eneses, teaduse kestvas ajaloolises arenemises, millega teadus tõuseb madalamatelt tunnetusastmetelt üha kõrgematele tunnetusastmetele, kuid ei jõua kunagi niisuguse punktini, kus ta leiaks niinimetatud absoluutse tõe ega saaks sealt enam kaugemale minna ja kus tal ei jääks midagi muud üle, kui käed rüppe panna ning saavutatud absoluutset tõde imetleda. (lk 11-12)

• Me jätame kõrvale "absoluutse tõe", mis sel teel ja igale üksikule on kättesaamatu, ja asume selle asemel kättesaadavate relatiivsete tõdede jahile, milledele jõutakse positiivsete teaduste kaudu ja nende tulemuste üldistamisega dialektilise mõtlemise abil. Hegeliga jõuab filosoofia üldse lõpule; ühelt poolt sellepärast, et ta oma süsteemis suurejooneliselt kokku võtab kogu filosoofia eelnenud arengu, teiselt poolt sellepärast, et ta näitab, olgugi ebateadlikult, meile kätte tee, mis viib sellest süsteemide labürindist maailma tegelikule positiivsele tunnetamisele. (lk 15)
• Kogu filosoofia, eriti uuema filosoofia suureks põhiküsimuseks on mõtlemise ja olemise vahekorra küsimus. (lk 19)
• Nii nende kui ka kõigi muude filosoofiliste veidruste kõige otsustavama ümberlükkamise annab praktika, nimelt eksperiment ja tööstus. Kui me suudame oma õiget arusaamist teatavast loodusnähtusest tõestada sel teel, et me seda loodusnähtust ise esile kutsume, et me tekitame ta tema tingimustest ja sunnime teda pealegi teenima meie eesmärke, siis on lõpp Kanti tabamatul "asjal iseeneses". (lk 21)
• Feuerbach - kes pole küll kunagi olnud päris õigeusklik heegellane - tegi läbi heegellase arenemiskäigu materialismini. Selle arenemiskäigu teataval astmel lõi ta täielikult lahku oma eelkäija idealistlikust süsteemist. Vääramatu jõuga valdas teda lõpuks arusaamine, et Hegeli „absoluutse idee“ eksisteerimine enne maailma, „loogiliste kategooriate preeksistents" enne maailma tekkimist, polnud muud kui fantastiline jäänus usust sealpoolsesse loojasse; et see aineline, meeltega tajutav maailm, millesse me ise kuulume, on ainus tegelik maailm, ja et meie teadvus ja mõtlemine, nii ülemeeleline kui see näibki olevat, on ainelise, kehalise elundi, peaaju produkt. Mateeria ei ole vaimu produkt, vaid vaim ise on ainult mateeria kõrgeim produkt. See on muidugi puhas materialism. (lk 23)
• Aga nii nõudis süsteem, ja süsteemi pärast pidi meetod iseendale truudust murdma. (lk 25)
• Süüdi on siin üksnes haletsusväärsed saksa olud, mille tõttu filosoofia õppetoolid olid täidetud targutavate eklektiliste tähenärijatega, sel ajal kui Feuerbach, kes neist kõigist võrratult üle oli, pidi väikeses külas matsistuma ja hallitama. (lk 26)
• Filister mõistab materialismi all õgimist, lakkumist, silmahimu, lihahimu ja kõrkust, rahaahnust, ihnsust, aplust, kasu tagaajamist ja börsikelmusi, lühidalt — kõiki neid räpaseid pahesid, mida ta ise salaja harrastab; idealismi all aga mõistab ta usku voorusesse, üldist inimarmastust ja üldse usku "paremasse maailma", millega ta teiste ees hoopleb, kuid millesse ta ise usub paremal juhul ainult niikaua, kui ta oma harjumuspärastelc "materialistlikele" ekstsessidele paratamatult järgnevat kassiahastust põeb või pankrotti jääb ja sealjuures oma lemmiklaulu laulab: Mis on inimene? Pooleldi loom, pooleldi ingel. (lk 28)
• Teiste sõnadega: Feuerbachi moraal on tänapäeva kapitalistliku ühiskonna mustri järgi, nii vähe kui ta ka ise seda tahta või aimata võis. (lk 35)
• Lühidalt ja selgelt: Feuerbachi moraaliteooriaga sünnib sama mis kõigi selle eelkäijategagi. Ta on mõeldud kõigile aegadele, kõigile rahvastele ja kõigile olukordadele, ja just sellepärast ei ole ta kunagi ega kuskil rakendatav ja on tegeliku maailma suhtes niisama võimetu nagu Kanti kategooriline imperatiiv. Tegelikult on igal klassil, koguni igal elukutsel omaenda moraal, millest nad samuti üle astuvad, kui nad võivad seda teha karistamatult. Aga armastus, mis peab kõiki ühendama, avaldub sõdades, tülides, protsessides, koduses nägeluses, abielulahutustes ja ühtede maksimaalses ekspluateerimises teiste poolt. (lk 36)
• Strauss, Bauer, Stirner ja Feuerbach olid, kuivõrd nad ei lahkunud filosoofia pinnalt, võrsunud Hegeli filosoofiast. Pärast „Jeesuse elu“ ja „Dogmaatikat“ pühendas Strauss end veel ainult filosoofilisele ja kirikuajaloolisele belletristikale a'la Renan; Bauer tegi midagi tähelepanuväärset ainult ristiusu tekkimise ajaloo alal; Stirner jäi kurioosumiks isegi pärast seda, kui Bakunin tema Proudhoniga ühendas ning selle ühendi „anarhismiks“ ristis; ainuüksi Feuerbach oli väljapaistev filosoofina. Kuid talle jäi ületamatuks piiriks, puutumatuks pühaduseks mitte ainult filosoofia, see näiliselt kõigist üksikteadustest kõrgemal hõljuv, neid kokkuvõttev teaduste teadus, vaid ta jäi ka filosoofina peatuma poolele teele, olles alt materialist, pealt idealist; ta ei suutnud Hegelist kriitikaga jagu saada, vaid heitis ta lihtsalt kõlbmatuna kõrvale, samal ajal kui ta ise ei suutnud peale ülespuhutud armastuseusundi ja kõhetu, jõuetu moraali mitte midagi positiivset vastu seada Hegeli süsteemi entsüklopeedilisele rikkusele. (lk 38)
• Nii tekitavad arvutute üksiktahtmiste ja üksiktoimingute kokkupõrked ajaloo alal seisundi, mis on täiesti analoogiline teadvusetus looduses valitsevale seisundile. Tegudel on teatud soovitud eesmärgid, aga tagajärjed, mis neil tegudel tegelikult on, ei ole sugugi soovitud, või, kuivõrd nad ka ülesseatud eesmärgile algul näivad vastavat, on nende tagajärjed lõpuks siiski hoopis teistsugused kui sooviti. Ka ajaloolisi sündmusi näib seega samuti üldiselt valitsevat juhuslikkus. Kus aga pealispinnal toimub juhuse mäng, seal valitsevad seda alati seesmised varjatud seadused, ja asi seisab ainult selles, et need seadused tuleb avastada.

Inimesed teevad oma ajalugu, kuidas see ajalugu ka iganes ei kujuneks, sel teel, et igaüks taotleb omaenda, teadlikult ülesseatud eesmärke, ja nende paljude eri suunas toimivate tahete ja nende poolt välismaailmale avaldatava mitmekesise mõju resultant ongi nimelt ajalugu. Asi oleneb järelikult ka sellest, mida need paljud üksikisikud tahavad. Tahte määrab kirg või kaalutlus. Kuid need tegurid, mis omakorda otseselt määravad kire või kaalutluse, on väga mitmesugused. (lk. 44-45)

• Kõik, mis inimest liikuma paneb, peab tema peast läbi käima; kuid millise kuju see võtab selles peas, oleneb suurel määral asjaoludest. (lk 46)
• Niisama selge oli ka see, et niihästi maavalduse ja kodanluse vahelises võitluses kui ka kodanluse ja proletariaadi vahelises võitluses oli tegemist esmajoones majanduslike huvidega, kuna poliitiline võim oli ainult nende huvide realiseerimise vahendiks. Mõlemad, nii kodanlus kui ka proletariaat, olid tekkinud majanduslikes suhetes, täpsemalt öeldes - tootmisviisis toimunud muutuse tõttu. (lk 47)
• Vähemalt uuema ajaloo suhtes on niisiis tõestatud, et kõik poliitilised võitlused on klasside võitlused ja et kõik klasside vabadusvõitlused, hoolimata nende paratamatust poliitilisest vormist - sest igasugune klassivõitlus on poliitiline võitlus -, toimuvad lõpuks majandusliku vabanemise pärast. (lk 48)
• Riigi näol kerkib meie ette esimene inimese üle valitsev ideoloogiline võim. Ühiskond loob endale organi oma ühiste huvide kaitsmiseks sise- ja väliskallaletungide vastu. Selleks organiks on riigivõim. (lk 50)
• Religioon on tekkinud väga ürgsel ajal inimeste võhiklikest, primitiivsetest kujutlustest, mis neil oli iseenda loomusest ja neid ümbritsevast välisloodusest. Kuid iga ideoloogia, kui ta kord on tekkinud, areneb ühenduses kogu olemasoleva kujutluste hulgaga ja kujundab seda edasi; vastasel korral polekski see ideoloogia, s. o. tegelemine mõtetega kui iseseisvate, sõltumatult arenevate, ainult omaenda seadustele alluvate olemustega. Et nende inimeste materiaalsed elutingimused, kelle peades toimub see mõtlemisprotsess, määravad lõpuks selle protsessi käigu, see jääb neile inimestele paratamatult teadmatuks, sest muidu oleks lõpp kogu ideoloogial. (lk 51)
• Loodusest ja ajaloost väljakihutatud filosoofiale jääb seega veel ainult puhta mõtlemise riik, kuivõrd seda veel üle jääb: õpetus mõtlemisprotsessi enese seadustest, loogika ja dialektika. (lk 55)
• Ka ajalooteaduste alal, filosoofia kaasa arvatud, on koos klassikalise filosoofiaga täiesti kadunud vana mitte millegi ees tagasi põrkav teoreetilise uurimise vaim; selle asemele on astunud mõttelage eklektitsism ning kartlik hoolitsemine sooja koha ja sissetuleku eest, mis ulatub kõige tavalisema karjerismini. Selle teaduse ametlikud esindajad on muutunud kodanluse ja olemasoleva riigi varjamatuiks ideoloogideks - ja seda ajal, kus mõlemad on avalikult vaenulikud töölisklassi suhtes. (lk 55-56)
• Saksa töölisliikumine on saksa klassikalise filosoofia pärija. (lk 56)

Muud kirjutised

• Selleks oli aga tarvis tunda Prantsuse ajalugu nii põhjalikult, nagu seda tundis Marx. Prantsusmaa on maa, kus ajaloolist klassivõitlust on enam kui kuskil mujal peetud iga kord otsustava lahenduseni ja kus sellepärast kujunesid kõige teravamalt välja ka need vahelduvad poliitilised vormid, mille piirides arenes klassivõitlus ja milles avaldusid klassivõitluse tulemused. Prantsusmaa, kes oli keskajal olnud feodalismi keskkohaks, renessansiajast alates ühtse seisusliku monarhia musterriigiks, purustas suures revolutsioonis feodalismi ja rajas kodanluse puhta võimu sellise klassikalise selgusega, nagu mitte ükski teine Euroopa maa. Ja ka tõusva proletariaadi võitlus valitseva kodanluse vastu esineb siin nii teraval kujul, nagu seda mujal ei tunta. See oligi põhjus, miks Marx mitte ainult uuris Prantsusmaa möödunud ajalugu, seda eriti eelistades, vaid jälgis ka üksikasjaliselt selle maa jooksvat ajalugu ning kogus materjali edaspidiseks kasutamiseks, mistõttu sündmused iialgi ei tabanud teda ootamatult. (lk 7-8)
  • Eessõna Karl Marx "Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümäär" kolmandale trükile (1885). EK(b)P Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, ÜK(b)P Keskkomitee Marxi-Engelsi-Lenini filiaal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1952, lk 7-8

• Käesolev uuesti väljaantav töö oli Marxi esimene katse selgitada üht teatud ajaloojärku oma materialistliku käsitusviisi alusel, lähtudes antud majanduslikust olukorrast. "Kommunistlikus Manifestis" rakendati seda teooriat üldjoontes kogu uue ajaloo suhtes; Marxi ja minu artikleis "Neue Rheinische Zeitung'is" kasutati seda pidevalt jooksvate poliitiliste sündmuste selgitamiseks. Siin aga seisis asi selles, et näidata seesmist põhjuslikku seost aastatepikkusel, kogu Euroopale kriitilisel ja ühtlasi tüübilisel arenemisperioodil, niisiis autori mõtte kohaselt, seletada poliitilisi sündmusi lõppkokkuvõttes majanduslike põhjuste mõjuga.

Kaasaja ajaloo sündmuste ja sündmusteridade üle otsustamisel ei suudeta kunagi tungida majanduslike algpõhjusteni. (lk 3)

• Kõigi seniste revolutsioonide tulemuseks oli ühe teatava klassi ülevõimu asendamine teise klassi ülevõimuga; ent kõik senised valitsevad klassid kujutasid enesest, võrreldes valitsevate rahvahulkadega, ainult tähtsusetut vähemust. Niisiis üks valitsev vähemus kukutati, teine vähemus võttis tema asemel riigitüüri enda kätte ja kujundas riigikorra oma huvide kohaselt ümber. See oli igakord see vähemusrühm, kes antud majanduslikul arenemisastmel oli võimeline ja kutsutud valitsema, ja just sellest – ja ainult sellest – tuligi, et valitsetav enamus kas võttis pöördest osa selle rühma kasuks või vähemalt pöördega rahulikult leppis. Aga kui me ei võta arvesse iga üksikjuhtumi konkreetset sisu, seisis kõikide nende revolutsioonide ühine vorm selles, et nad olid vähemuse revolutsioonid. Kui enamus võttiski neist osa, tegi ta seda – teadlikult või ebateadlikult – ainult vähemuse kasuks; aga see asjaolu või ka ainult enamuse passiivne hoiak, vastupanu puudumine enamuse poolt sünnitaski illusiooni, nagu oleks vähemus kogu rahva esindaja. (lk 8)
• 1848. a. revolutsiooni hauakaevajaist olid saanud tema testamenditäitjad. Ja nende kõrval tõusis juba ähvardavalt 1848. a. pärija, proletariaat Internatsionaali näol. (lk 12)
• Sest siingi olid võitlustingimused oluliselt muutunud. Vana tüüpi ülestõus, barrikaadidega tänavvõitlus, millel 1848. aastani oli igal pool otsustav tähtsus, oli nüüd tunduvalt vananenud. (lk 16)
• Seevastu insurgentide poolel on kõik tingimused halvemaks muutunud. Ülestõus, millel oleks kõikide rahvakihtide poolehoid, kordub vaevalt veel; klassivõitluses ei koondu kõik keskkihid vist kunagi nii täielikult proletariaadi ümber, et kodanlust toetav reaktsioonipartei peaaegu täielikult kaoks. "Rahvas" esineb sellepärast alati lõhestatult ja, järelikult, puudub see võimas hoob, mille mõju oli 1848. a. nii suur. Kui ülestõusnute poolele tuleb suuremal hulgal sõjaväes teeninud isikuid, siis on seda raskem neid relvastada. Relvaäride jahi- ja luksuspüssid – isegi siis, kui neid ei tehta politsei korraldusel aegsasti kõlbmatuks, kõrvaldades neist mõne lukuosa – ei ole isegi lähivõitluses kaugeltki võrdsed sõduri vintpüssiga. 1848. aastani võis igaüks ise valmistada püssirohust ja tinast vajalikku laskemoona, nüüd aga on igal püssitüübil erinevad padrunid, mis sarnanevad üksteisega ainult selle poolest, et nad on suurtööstuse keerukas saadus, et neid ei saa järelikult korrapealt valmistama hakata, nii et suurem osa püsse on kasutud, kui pole spetsiaalselt neile sobivat laskemoona. Ja, lõpuks, pikad, sirged, laiad tänavad suurlinnade uutes kvartaalides, mis on ehitatud pärast 1848. aastat, on justkui loodud uute suurtükkide ja vintpüsside mõju jaoks. Revolutsionäär, kes ise valiks barrikaadivõitluse jaoks uued tööliskvartaalid Berliini põhja- ja idaosas, peaks olema hullumeelne. (lk 18-19)
• On endastmõistetav, et meie seltsimehed välismaal ei loobu sellepärast veel milgi juhul oma õigusest revolutsioonile. Õigus revolutsioonile on ju üldse ainus tõeline "ajalooline õigus", - ainus, millel rajanevad eranditult kõik kaasaegsed riigid, sealhulgas ka Mecklenburg, kus aadlirevolutsioon lõppes 1755. a. "pärimislepinguga" ("Erbvergleich"), selle tänapäevalgi veel kehtiva kuulsa feodalismidokumendiga. (lk 21)
• Maailma ajaloo iroonia pöörab kõik pea peale. Meie, "revolutsionäärid", "riigikukutajad", saavutame seaduslike abinõudega palju suuremat edu kui ebaseaduslikega või riigipöördega. (lk 22)
  • Friedrich Engels "Sissejuhatus 1895. aastal", rmt: Karl Marx, "Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850". EK(b)P Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, ÜK(b)P Keskkomitee Marxi-Engelsi-Lenini Instituudi filiaal. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, lk 3-25

• Kodanluse all mõeldakse tänapäeva kapitalistide klassi, kes aga on ühiskondliku tootmise vahendite omanikud ja kes kasutavad palgatööd. Proletariaadi all mõeldakse tänapäeva palgatööliste klassi, kes seetõttu, et neil ei ole oma tootmisvahendeid, on sunnitud oma tööjõudu müüma, et ära elada. (lk 36)
  • F. Engelsi märkus 1888. aasta "Kommunistliku partei manifesti" ingliskeelses väljaandes, rmt: Karl Marx ja Friedrich Engels, "Kommunistliku partei manifest". EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, Tallinn: Eesti Raamat, 1981