Iseloom ehk karakter on inimese käitumises ja suhtumises ilmnevad püsivad ja põhilised psüühilised omadused, laiemas tähenduses kellegi või millegi eripärased jooned ja põhiolemus.

Kong Fuzi

muuda
  • Õpetaja ütles:
"iseloom võidab kultuuri
tulemuseks mats
kultuur võidab iseloomu
tulemuseks tähenärija
kultuuri iseloomu ohtralt ohtralt
see teeb õilsaks"

Proosa

muuda
  • Kellel pole iseloomu, ei ole inimene: ta on asi.
    • Quiconque n'a pas de caractère n'est pas un homme: c'est une chose.
    • Nicolas Chamfort, "Maximes et pensées, suivies de dialogues philosophiques", 1923, CCLXXXV; IV ptk "Du goût pour la retraite et de la dignité du caractère", lk 99


  • Kuidas saab inimese omapära ja iseloom vastu panna eluviisile? — õieti peaks just eluviisiga seda iseloomulikku esile tõstetama. (lk 12)
  • Millegagi ei avalda inimesed oma iseloomu rohkem kui selle läbi, mida nad naeruväärseks peavad. (lk 15)
  • Inimene ei näita oma iseloomu enne, kui rääkides mõnest suurest mehest või millestki muust erakordsest. See on tõeline proovikivi. (lk 15)
  • Leidub raskeid iseloome, kes ei tule toime üheski olukorras, kellele keegi ei jõua küllalt teha; sellest sugeneb koletu konflikt, mis ilma mõnuta hävitab elu. (lk 17)


  • Himu oma iseloomu näidata jätab sageli niisama võltsi mulje kui himu seda varjata.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004, lk 16


  • Kes ei ole meest sageli näinud suurtes kollisioonides lemmikkirgedega, ärgu julgegu tema iseloomu üle otsustada. Ilma kollisioonita halvasti toimida oleks ilmne hullumeelsus või puhas õelus. Viimane ei ole loodetavasti loomuses.


  • Bulba oli hirmus kangekaelne. See oli üks neid iseloomusid, mis võisid välja kujuneda üksnes raskel XV aastasajal Euroopa poolrändrahvastega asustatud nurgas; sellel ajal, kui oma vürstide poolt mahajäetud lõunapoolne ürgne Venemaa oli mongoli metsaliste ohjeldamatute röövkäikude läbi laastatud ja maani maha põletatud; millal koduta ja peavarjuta jäänud inimene muutus siin vapraks; millal ta asus elama ahervaremetele, ähvardavate naabrite lähedusse ja alalise ohu kätte, harjus vaatama surmale otse silma, unustades üldse igasuguse kartuse maailmas; millal iidselt rahulik slaavi vaim lõi sõjakalt lõõmama ja tekkis kasaklus — vene loomuse avar ning suurejooneline väljendus; millal kõik jõeäärsed, koolmelähised, kaldaäärsed nõlvad ja paremad paigad olid täis kasakaid, kelle hulka ei teadnud keegi, ja nende julgetel kaaslastel oli õigus vastata sultanile, kui see tahtis teada saada nende arvu: "Kes neid teab! Nad on meil kogu steppi mööda laiali — kus bairak, seal kasakas" (kus küngas, seal kasakas). See oli tõepoolest vene jõu harukordne väljendus; hädade tuleraud oli selle leegi rahva rinnas lõkkele löönud.


  • Catherine'i sõprus Lintonitega jätkus pärast tema viienädalast sealviibimist. Ja kuna tal polnud mingit tahtmist näidata nende seltskonnas oma lihvimata palet ning kuna tal oli häbi olla viisakusetu, kui teda alati lahkelt koheldi, siis avaldas ta osavasti leitud siirusega tahtmatult mõju vanale leedile ja džentelmenile, võitis Isabella imetluse ning tema venna südame ja hinge — need olid saavutused, mis teda algusest peale meelitasid, kuna ta oli auahne, ning mis teda kahestunud iseloomu omandamiseni viisid, ilma et ta oleks kavatsenud kedagi petta. Paigas, kus ta kuulis Heathcliffi nimetatavat "labaseks jõhkardiks" ja "hullemaks kui tõpraks", hoolitses ta selle eest, et ta ei käituks tema sarnaselt. Ent kodus polnud tal mingit soovi näidata üles viisakust, mille üle oleks vaid naerdud, ning piirata oma taltsutamatut iseloomu, mis poleks toonud talle ei tunnustust ega kiitust.


  • Liiga kulukas rõivastus moodustab naise ümber omalaadse kaitseehitise, mis hoiab eemal imetluse, mida ta muidu võiks pälvida. Tõeline riietumiskunst seisneb rõivaste seadmises nii täiuslikku kooskõlla välimuse ja figuuriga, et see samastub kandja iseloomuga. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
  • Kõik kired avaldavad näoilmele vastavat mõju; sagedasti esinedes märgistavad nad selle sama lahutamatute joontega nagu need, mis tulevad vanusest, kuid paistavad veelgi vähem võluvad. Järelikult on ilule väga tähtis need korralikult vaos hoida. Loodus on korraldanud nii, et kired on meie mõistuses vaid põgusalt ning toimivad looduslike ergutajatena, kiirendades vere ringlemist ja suurendades eluenergiaid. Seetõttu mõjuvad need mõistuse poolt talitsetute ja allutatutena nii ilule kui ka tervisele palju soodsamalt kui muidu. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". Mõistuse harjutamine ja õilsate tunnete arendamine on mõlema täiuslikkuse jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ei saa varjata. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Samaviisi avaldavad ausus, heatahtlikkus, kaastunne ja tasakaalukus soodsaimat mõju kogu inimesele; sära igas pilgus ja igas [[liigutuses99 võluga, mis võidab kõik südamed. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Kergemeelne ajaviide ja mürgised tunded rikuvad kauneimagi näo, mis eales loodud. Õigupoolest on keha ja mõistus nii tihedalt seotud, et on asjatu püüda kaunistada üht, jättes teise hooletusse, eriti kuna kõigist ilu liikidest kõrgeim on mõistuse ilu. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • Eriti omane on mingi vaoshoitud, silmatorkamatu umbusklikkus mitte niivõrd ärimeestele kui inimestele, kelle tutvus inimsooga ei põhine nii pealiskaudsetel vahekordadel nagu ärisidemed, ja nimelt teatavaile avaliku elu tegelastele, kellel see on juba peaaegu alateadlik, nii et paljud neist oleksid arvatavasti tõsiselt üllatunud, kui neile ette heidetaks, et umbusk on nende iseloomu põhiomadusi.
    • Herman Melville, "Billy Budd, fokkmarsimadrus", tlk Helga Kross, LR 26/1966, lk 50


  • Leidub terve hulk väikesi ebaviisakusi ja tähelepanematusi, mis iseenesest ei tähenda midagi, kuid mis iseloomu tundemärkidena on kohutavad. (lk 17)
  • Kunstniku iseloom toidab tema annet või hävitab selle. (lk 18)
  • Suurte vaimuannetega inimestele on hea mõelda, heade iseloomuomadustega inimestega on hea koos elada. (lk 20)
  • Inimese iseloom on tema taltsutatud, tahutud, lihvitud või metsikult lokkav loomus. (lk 47)


  • Ühiskond vajab naisi, kellel on halb iseloom. Naised, kellel üldse iseloomu pole, on kahtlane element. (lk 15)
  • Anne on sageli iseloomu viga. (lk 26)
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999


  • Veel suurem kahju oli loobuda kassikäpa nimest. Kassikäppadeks kutsusime meie koldrohu õisi. Neil on pehme halli vati seest väljaulatuvad küünekesed. Tumepunased või siis jälle kuldkollased. Aga seda lillakasroosat, kolmetupsulist ja kõvapäkalist, mida mujal kassikäpaks kutsutakse, hüüdsime meie mariielilleks. Nemad ei kasvanud vanatänaval, vaid kadakate vahel karjamaal. Ja mis peaasi — nad on hoopis teise iseloomuga, palju väiksemad kui päriskassi käpad, ja küüned on neil alati sissepoole tõmmatud. Üldse tuli mul selle nimemuutmisega kaua ja vaevaliselt harjuda. (lk 126)
  • Aira Kaal, "Vanatänav", rmt: "Kodunurga laastud II", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 125-136



  • Minust oli saamas terava keelega vanamees, nagu ma olin olnud terava keelega poiss. Ja Boy Staunton oli oma eluga jõudnud punkti, kus ta enam ei püüdnud varjata selget soovi kõikidest üle olla, ning noris vihaselt tüli, kui asjad ei läinud tema tahtmist mööda.
Ürbid, mis kumbki oli mässinud oma tegeliku mina ümber, kulusid kuuekümnele lähenedes üha õhemaks.
  • Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 243


  • Me kõik jääme nendekssamadeks inimesteks, kes me olime kolme-, kuue-, kümne- või kahekümneaastaselt. Kuue- või seitsmeaastaselt paistis meie iseloom vahest rohkem välja, sest siis teesklesime vähem, kuna kahekümneaastaselt püüame lasta end paista kellegi teisena, vastavalt hetkel valitsevale moele. Kui on moes olla vaimuinimene, siis saab sust vaimuinimene; kui tütarlapsed on kerglased ja tühised, siis oled sinagi kerglane ja tühine. Kuid aja möödudes muutub tüütuks säilitada seda iseloomu, mis sa endale leiutasid, ja seepärast libised tagasi omaenese isiksusse ja muutud iga päevaga üha enam iseenese samaseks. Ümbritsevaile inimestele on see vahel hämmastav, kuid asjaosalisele enesele on see suureks kergenduseks.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 456-457


  • Uusim psühholoogia on üsna veendunud, et karakteri põhilise voolusängi määrab juba väga varane lapsepõlv. Ning tahtmatult tekib mõte, et selliste kuldaväärt sotsiaalsete omaduste õitselepuhkemiseks, nagu seda on julgus, ettevõtlikkus, võistluslust, pingutuste ja saavutuste rõõm, ausus, initsiatiiv ja distsipliin, loovad prügimägede "autonoomsed vabariigid" küll suurepärased eeldused. Üheski sellises "vabariigis" ei tunta ju ei seisuslikke ega muud sorti eelarvamusi. Siin olgu igamees ise enese eest väljas. Kes on teistest tublim, hakkajam, leidlikum, ideerikkam, see kujuneb juhiks.


  • Kiviajal levis raudne iseloom, rauaajal kivinenud vaated. (lk 13)
  • Igas asjas on nii, et eelmäng oleneb rohkem temperamendist, järelmäng rohkem iseloomust. (lk 20)


  • Lapsed ammendaksid meid ka siis, kui nad piirduksid vaid väikeolemisega. Aga peale selle on neil veel ka iseloom.


  • Ühel hommikul oli ta [Agnes] ärganud hirmsa arusaamisega, et talle on kaela määritud armas iseloom. Niisama lihtne see oligi. Ah jaa, ja väga ilusad juuksed ka.
Asi ei olnud niivõrd iseloomus kui selles "agas", mille inimesed sellest kõneldes alati juurde lisasid. Aga tal on armas iseloom, ütlesid nad. Valikuvõimaluste puudumine oli see, mis kriipis. Keegi ei olnud tema käest enne sündi küsinud, kas ta tahaks saada armsa iseloomu või eelistaks äkki hoopis hirmsat iseloomu, aga keha, mis mahuks number 9 kleitidesse. Selle asemel nägid inimesed vaeva, selgitades talle, et ilu ei ulatu pinna pealt sügavamale, justkui oleks ükski mees kunagi armunud ahvatlevatesse neerudesse.


  • [Sirius Black:] Kui sa tahad teada, milline on inimene tegelikult, siis vaata hoolikalt, kuidas ta kohtleb endast allpool olevaid inimesi, mitte aga endaga võrdseid.


Allikata

muuda
  • Tüütus on inimene, kes räägib siis, kui ta peaks kuulama.

Vanasõnad

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel