Vananemine on protsess, mille käigus organismi või struktuuri akumuleerub aeg. Inimese vananemise käigus paraneb tema suremisvõimekus.

Avigail Yoresh, s.t. (2000)

Proosa

muuda
  • "Te saate temaga jälle kokku."
"Võib-olla, aga ma ei kannata mõtet, et see siin kestab ei tea kui kaua ja et tema kogu selle aja vananeb. Vananemine algab kolmekümneaastaselt ja iga hetke peab kasutama. Ei tea, kas te suudate seda mõista."


  • Peter istus vanni äärele ja Andrej märkas, just siin, poolpimedas, luudade ja ämbrite keskel, katkise dušiga kongis, et Peter pole enam sugugi poisike. Ta laupa lõhestas kolm kortsu, kortse oli ka ninajuure ümber ja näonahk oli haige mao tõttu kollane, ei aidanud ka poisikeselik siilisoeng. Nad olid vanad mehed. Vanad, küpsed, kolmekümneaastased mehed, kellel oli ülim aeg oma vedur soliidsetele rööbastele juhtida, mida mööda võiks terve elu sõita.


  • Kuid järsku märkasin, et väsimatu ilukasvataja ja -hoidja ise oli hiigellillede kõrval kuidagi väikeseks, halliks ja koltunud-kortsuliseks jäänud, nagu hall oleks üle käinud. Varemalt polnud ma siin ilmaski sügist märganud.
    • Harri Jõgisalu, "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 13
  • Märkasin äkki, et Sulli on juba üsna vana. Ta vuntsidesse ja põskhabemesse on palju halli tulnud. Juba suvel ei jooksnud ta enam iga tühja-tähja järele, harva kandis midagi suus ja ikka sagedamini hoidis kappasid kordamööda üleval. Sel päeval Sulli küll unustas oma reuma ja kondivalu, aga siiski kurb mõtelda, et laps jõuab vaid koolipoisiks kasvada, kui koer juba vanaks ja viletsaks jääb. (lk 21)
    • Harri Jõgisalu, "Sulli", lk 17-21, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 21


  • Kui närvesööv on vananemine, kui palju parem on olla vana!
    • Muriel Spark, "Memento mori", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 36


  • [Dunstan Ramsay:] "Sa pead vanaks saama, Boy, sa pead teada saama, mida tähendab vanus ja kuidas olla vana. Üks vana hea sõber rääkis mulle kord, et tal on vaja Jumalat, kes õpetaks talle, kuidas vanaks saada. Ma arvan, et ta leidis, mida tahtis. Sa pead toimima samuti või jääd õnnetuks. Keda jumalad vihkavad, seda hoiavad nad igavesti noore." (lk 242)
  • Minust oli saamas terava keelega vanamees, nagu ma olin olnud terava keelega poiss. Ja Boy Staunton oli oma eluga jõudnud punkti, kus ta enam ei püüdnud varjata selget soovi kõikidest üle olla, ning noris vihaselt tüli, kui asjad ei läinud tema tahtmist mööda.
Ürbid, mis kumbki oli mässinud oma tegeliku mina ümber, kulusid kuuekümnele lähenedes üha õhemaks. (lk 243)
  • Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat 1990


  • Vanadus tuli järsku. Nägin, kuidas ta vallutas ükshaaval mu näojooned, muutis nende vahekorra, tegi silmad suuremaks, pilgu nukramaks, suu otsustavamaks, vajutas laubale sügavad vaod. Kohkumise asemel jälgisin oma näos toimuvat vananemist huviga nii nagu näiteks sündmuste arenemist raamatus. Teadsin ka, et ma ei eksi, et ühel päeval see kõik aeglustub ja kulgeb üsna tavalises tempos. Inimesed, kes olid mind näinud seitsmeteistkümnesena mu Prantsusmaa-reisi ajal, olid vapustatud, kui kohtasid mind kaks aastat hiljem, üheksateistkümnesena. Tolle uue näo olengi endale jätnud. See on olnud minu nägu.


  • Ühel päeval märkas Leeni, et tema oma mees on halliks läinud. Pea on täiesti valge. Mitte enam blond, nagu see mees eluaeg on olnud, vaid just nimelt valge. Ometi pole Alfred veel kuuekümnenegi. Me ei näe, kuidas vananevad meile lähedased inimesed. Me ei näe, kuidas vananeme ise.
    • Nasta Pino, "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 109


  • Ära lase vanaksjäämisel end masendada. See tekitab tunde, et oled veel vanem. Mis on masendav. (lk 2204)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Suurekese mõtted läksid Annele, oma kaheksateist aastat vanemale naisele, kes ta noore poisina lohku oli tõmmanud. Suureke oli saanud just kakskümmend kaks, kui neljakümneaastane brünett, teisest noorusest pakatav Anne, ta oma voodisse vedas. Sellest sai alguses kuum suhe, mõne aja pärast abielu ja nüüd pidi ta olema vanaisaks Anne esimesest abielust lastelastele. Anne ei olnud enam kaugeltki võluv brünett, vaid halli peaga kaheksakümneaastane vanamutt, kes küll enda välimuse eest osavalt hoolitses, kuid Suurekesele oli ta täiesti null. Nüüd meenusid talle ühe töökaaslase ammu öeldud sõnad: "Mõtle ka, poiss, kui sina oled viiskümmend, siis Anne on juba seitsekümmend." Suureke siis ei mõelnud ja nüüd, Kassarisse sõites, oli hilja midagi kahetseda. (lk 43)
  • Hurme uuris uuesti klassiõde. Saledad jalad ja kõhnavõitu reied ei olnud kooskõlas ülemise kehaosaga. Hurmele tundus, et Raheli alumisse poolde oli unustanud end noorus, aga ülemine keha liikus selges rütmis kosumise ja vananemise suunas. (lk 125)
  • "Aga meil ei olegi ju erilist tselluliiti," avastas Rahel, "nagu tänapäeva noortel," ning uuris oma ja teiste reisi. "Ei ole jah," kinnitasid kõik, "ainult kõhuke teeb muret." Henna lisas kokkuvõtlikult: "Muidugi ei ole, sest meie ei ole nooruses joonud pepsit, pole söönud popkorni ega hamburgereid, meie toidus ei olnud säilitusaineid. Kasvasime puhta liha, leiva, saia, piima peal üles, magusatki saime jaokaupa. Oleme küll vormikad, see on naisterahva vananemisega kaasnev bioloogiline nähtus. Olete tähele pannud, et karvad kasvavad sinna, kus neid varem polnud. Jällegi bioloogiline nähtus. Meie organism ei tooda enam hormoone. Vaat nii on lood, kallid klassiõed." (lk 155)


  • Jim on seal tugitoolisügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised jalad hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal raha vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad fotodel muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel valgust. (lk 14)
  • Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanud surma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi armastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.
"Ole nüüd, Jackie," ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, ״mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina." (lk 14-15)
  • Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani korteri uksest sisse astunud. "Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada." Ta on tulnud Stockholmi minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi unerohutablette nimega Imovane ja palunud minu õnnistust, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.
"Sa teed nagunii oma tahtmist mööda, Jim," ütlen ruttu, "nagu alati." (lk 15)






Luule

muuda

Mida mõtleb mees kui ta enam
maailma teedel ei kolla?
Vaev on vanaks saada,
aga hea on vana olla.
Kõik on nii sinine, sinine, sinine:
silmad ja taevas ja meri.
Terve nädal – suur sinine esmaspäev.
Soontes on sinine veri.


Selgub, et asjad ei lähegi päris hästi.
Selgub, et üles ärgates oled kolmekümnene
ja sinu riided ei olegi enam iroonilised.
Need on lihtsalt sinu riided.


kuulasime kalamehe võõrast,
päevitunud keelt, olin kindel,
ta räägib, kuidas teda kummitab
vanade naiste üksindus.
vananedes klammerduvad
hõbedased lehed
me kõigi naha ja juuste külge,
kui see on vanadus
ja mitte mägede, jõgede rikkus.

  • Triin Paja, "Horvaatia read", rmt: "Nõges", 2018, lk 59