Vananemine

ProosaRedigeeri

  • Kui närvesööv on vananemine, kui palju parem on olla vana! (lk 36)
    • Muriel Spark, "Memento mori", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989


  • "Te saate temaga jälle kokku."
"Võib-olla, aga ma ei kannata mõtet, et see siin kestab ei tea kui kaua ja et tema kogu selle aja vananeb. Vananemine algab kolmekümneaastaselt ja iga hetke peab kasutama. Ei tea, kas te suudate seda mõista."


  • [Dunstan Ramsay:] "Sa pead vanaks saama, Boy, sa pead teada saama, mida tähendab vanus ja kuidas olla vana. Üks vana hea sõber rääkis mulle kord, et tal on vaja Jumalat, kes õpetaks talle, kuidas vanaks saada. Ma arvan, et ta leidis, mida tahtis. Sa pead toimima samuti või jääd õnnetuks. Keda jumalad vihkavad, seda hoiavad nad igavesti noore." (lk 242)
  • Minust oli saamas terava keelega vanamees, nagu ma olin olnud terava keelega poiss. Ja Boy Staunton oli oma eluga jõudnud punkti, kus ta enam ei püüdnud varjata selget soovi kõikidest üle olla, ning noris vihaselt tüli, kui asjad ei läinud tema tahtmist mööda.
Ürbid, mis kumbki oli mässinud oma tegeliku mina ümber, kulusid kuuekümnele lähenedes üha õhemaks. (lk 243)
  • Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat 1990


  • Vanadus tuli järsku. Nägin, kuidas ta vallutas ükshaaval mu näojooned, muutis nende vahekorra, tegi silmad suuremaks, pilgu nukramaks, suu otsustavamaks, vajutas laubale sügavad vaod. Kohkumise asemel jälgisin oma näos toimuvat vananemist huviga nii nagu näiteks sündmuste arenemist raamatus. Teadsin ka, et ma ei eksi, et ühel päeval see kõik aeglustub ja kulgeb üsna tavalises tempos. Inimesed, kes olid mind näinud seitsmeteistkümnesena mu Prantsusmaa-reisi ajal, olid vapustatud, kui kohtasid mind kaks aastat hiljem, üheksateistkümnesena. Tolle uue näo olengi endale jätnud. See on olnud minu nägu.


  • Peter istus vanni äärele ja Andrej märkas, just siin, poolpimedas, luudade ja ämbrite keskel, katkise dušiga kongis, et Peter pole enam sugugi poisike. Ta laupa lõhestas kolm kortsu, kortse oli ka ninajuure ümber ja näonahk oli haige mao tõttu kollane, ei aidanud ka poisikeselik siilisoeng. Nad olid vanad mehed. Vanad, küpsed, kolmekümneaastased mehed, kellel oli ülim aeg oma vedur soliidsetele rööbastele juhtida, mida mööda võiks terve elu sõita.



  • Kuid järsku märkasin, et väsimatu ilukasvataja ja -hoidja ise oli hiigellillede kõrval kuidagi väikeseks, halliks ja koltunud-kortsuliseks jäänud, nagu hall oleks üle käinud. Varemalt polnud ma siin ilmasid sügist märganud. (lk 13)
    • Harri Jõgisalu, "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • Märkasin äkki, et Sulli on juba üsna vana. Ta vuntsidesse ja põskhabemesse on palju halli tulnud. Juba suvel ei jooksnud ta enam iga tühja-tähja järele, harva kandis midagi suus ja ikka sagedamini hoidis kappasid kordamööda üleval. Sel päeval Sulli küll unustas oma reuma ja kondivalu, aga siiski kurb mõtelda, et laps jõuab vaid koolipoisiks kasvada, kui koer juba vanaks ja viletsaks jääb. (lk 21)
    • Harri Jõgisalu, "Sulli", lk 17-21, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981



  • Ära lase vanaksjäämisel end masendada. See tekitab tunde, et oled veel vanem. Mis on masendav. (lk 2204)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


  • Jim on seal tugitoolisügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised jalad hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal raha vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad fotodel muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel valgust. (lk 14)
  • Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu laps. Ta on alati armastanud surma selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi armastanud. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.
"Ole nüüd, Jackie," ütleb ta, unustades, et saab järgmisel aastal seitsekümmend, ״mina ei saa kunagi vanaks. Ma olen selleks liiga tormiliselt elanud. Ja ma ei ole kunagi tahtnud elada. Mitte päriselt. Mitte nagu sina." (lk 14-15)
  • Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani korteri uksest sisse astunud. "Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada." Ta on tulnud Stockholmi minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi unerohutablette nimega Imovane ja palunud minu õnnistust, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.
"Sa teed nagunii oma tahtmist mööda, Jim," ütlen ruttu, "nagu alati." (lk 15)



LuuleRedigeeri

Mida mõtleb mees kui ta enam
maailma teedel ei kolla?
Vaev on vanaks saada,
aga hea on vana olla.
Kõik on nii sinine, sinine, sinine:
silmad ja taevas ja meri.
Terve nädal – suur sinine esmaspäev.
Soontes on sinine veri.