Proosa

muuda
  • Kõik paljunesid rõõmsalt. Ainult mitte tema liigikaaslased. Selle asemel tegid nad näo, nagu poleks siit enam midagi võtta, nagu toimuks tulevik kusagil mujal, kuskil seal kaugel, teisel pool Elbet, teisel pool piiri, teisel kontinendil. Kõik vaatasid, et saavutaksid mingi tegelikkuse tipu, mida nad ei tahtnud mitte mingil juhul siin näha. Justkui selles paigas ei olekski elu. Kõikjal oli elu, isegi seisnud vihmavees. (lk 33)


  • Teodora Sebastiansson oli ammuse aja jäänuk, ise sellest teadlik, ning eelistas olla see jäänuk. Mõnikord oli tal tunne, nagu ei olekski tal kohta selles ajas, milles elab.
Tema ema ei olnud kunagi tütre eest varjanud, mis elus kõige tähtsam on. Tuleb saada haridus, abielluda ja sugu edasi kanda. Viimane toimus lihtsalt sigimise kaudu. (lk 150)
  • Kristina Ohlsson, "Tuhkatriinud", tlk Tiia Johansson, Tallinn: Rahva Raamat, 2020