Vikitsitaadid

Jaana Davidjants

Eesti disainer ja kulturoloog

Jaana Davidjants on Eesti disainer ja kulturoloog.

Artiklid

muuda
  • Femvertising'u esmane kriitika on seotud selle eesmärgiga, milleks on vajadus meile midagi müüa. On arvatud, et feministlike ideede kasutamine toodete müümiseks õõnestab liikumist seda depolitiseerides. Kapitalism inkorporeerib subkultuurid ja liikumised, pehmendab ja mugandab neid, müües need edasi peavoolu. Nii on paljude meediauurijate sõnul turusõbralikust feminismist eemaldatud kõik ebameeldiv ja keeruline, et teha ruumi n-ö hea-tunde-feminismile, ning on oht, et individuaalne elustiilivalik, nagu T-särgi ostmine ja kandmine, hakkab asendama tänaval protestimist ja tegelike muutuste esilekutsumist.
  • Kui reklaami- ja moetööstus ühelt poolt peegeldavad ühiskonna väärtushinnanguid, siis teisalt nad ka vormivad neid. Seetõttu on meid ümbritsevad sõnumid tähtsad – need kujundavad meie väärtusmaailma.
  • Sellegipoolest on T-särk hea võimalus end kuuldavaks teha, sest, nagu on öelnud poliitiliste T-särkide kuningannaks tituleeritud inglise moekunstnik Katharine Hamnett, seda, mis on kirjutatud T-särgile, ei saa mitte näha. Ja kui sa oled seda juba korra lugenud, on see sinu teadvuses.
  • Samas jäävad sõnumid tihti vastukäivaiks. Elame ajal, mil osaliselt on veel käibel endised stereotüüpsed väärtused, aga paralleelselt on pildil femvertising, mis tekitab teatavat kakofooniat. Ole võimestatud – milleks piisab "sina ise" olemisest –, aga osta see toode, milleks on näiteks Dove'i nahka pinguldav kreem või hoopis Pantene'i šampoon. Aga kui me saame olla meie ise, kaob ka müügiargument. Rääkimata sellest, et Pantene'i "Sorry, Not Sorry" õpetab, et nüüd peaksid naised olema sorry ka selle eest, et nad on sorry. Ehk siis pane see feministisärk selga (kusjuures, pluss-suuruses sõbranna ütleb, et tema neisse kirjaga "love yourself" ja "feminist" T-särkidesse ei mahu), aga ole pigem ikka see enda eest hoolitsev feminist, mitte see tüütu, kes aina võrdõiguslikkusest jaurab. Ole bossy, enesekindel, läikivate juustega, pingul nahaga, naerata rohkem – ei oot, ära naerata rohkem, see on ju see vana sõnum –, don't be sorry!
  • Ehk kirjuta endale kas või otsaette "feminism" ja "femme power", aga ega see sind paremale töökohale ei aita, kui ees on klaaslagi, tänaval kõndida ei ole julgem ning partner võib ikka tappa anda. Nii vaadatuna ei tundu tulevik olevat lähiajal just eriti female.
  • Kui mõista võimestatust naiste positiivsema ja mitmekesisema esindatusena meedias, siis seda eesmärki femvertising täidab. Ning ega võrdõiguslikkuse ideede laiem levik – isegi lahjendatud turusõbraliku versioonina – halba tee. Pigem olgu sõnumiks sooline võrdsus kui "I'm a Barbie girl, in the Barbie world".


  • Networkimise hõlbustamiseks korraldas instituut igakuiselt vabas vormis õhtupoolikuid, kus pakuti veini, snäkke ja muud head paremat. Muidu saksalikult formaalses teadusasutuses kiskusid siis tavaliselt asjad küll natuke segaseks. Kes muidu nii viisakatest teaduritest vetsupoti sinna kukkudes ära lõhkus, jäigi müsteeriumiks, mille üle arutleti veel pikalt.
  • Kui Liibanoni jõudes oli mu sõnavaras täpselt kaks sõna - "jalla" (*lähme!) ja "habibi" (*armas, kallis) -, siis pärast paari nädalat Saifis lugesin enda suureks üllatuseks tahvlilt araabiakeelseid sõnu ning suutsin poes lihtsamad asjad ära ajada (põhiliselt küll osutades objektile ja öeldes siis selle nime). Keeltekoolis õpetatav sõnavara andis ka esmast aimu Beirutis tegutsevate välismaalaste profiilist. Õppisime hoolega sõnu nagu MTÜ, sõda, pagulane, konverents, teadusprojekt jne.
  • Väga laias laastus saigi Beirutis pesitsevad Lääne inimesed jagada kolme rühma: minusuguste doktorantide ja teadustöötajate kõrval resideerusid seal veel MTÜ töötajad ning Lähis-Idale spetsialiseerunud ajakirjanikud. See välismaalaste kogukond, mis on Beirutisse kogunenud ühel või teisel viisil teiste kannatusi analüüsima, eksisteerib aga tihti kohalikega võrreldes paralleelmaailmas. Kui projekt ja selle finantseering läbi saavad, suundutakse koju muude asjadega tegelema. "Minule on see minu elu, sinule doktoritöö," võttis üks minu intervjueeritav situatsiooni kokku.
  • [T]eadlikkus Eestist ja eestlastest oli madal, kui mitte olematu. Nii ei olnud ka pagulased teab mis vaimustuses ühe (Eesti) doktorandiga rääkimisest. Sest isegi kui meie, eestlased, end alati Läänena ei defineeri ning näeme end pigem suurriikide ohvrina, siis paljude liibanonlaste ja süürlaste jaoks esindame me Läänt just selle koloniaalvõimu mõttes. Nõnda võttiski suurema osa ajast kohalike kontaktide leidmine, et intervjueeritavatega jutule pääseda.
  • Avastasin, et inimeste sõjalugusid kuulates oli mul raske distantsi hoida. Samas on distants intervjueerija ja intervjueeritava vahel vajalik, et mitte ise ohtralt pisaraid valades juba niigi traumeeritud inimesi veel rohkem traumeerida.


  • Olin vist umbes kaheteistaastane, kui vanaisa rääkis mulle, et kuhugi minnes ei tasu võtta naastes ette täpselt sama teekonda. See toovat halba õnne. Rakendasin õpetussõnu nii hästi, kui oskasin. Teekond koju hakkas venima ootamatult pikaks. Sõitsin erinevate bussidega, eksisin mitu korda ära, vanemad olid pahased. Aga loobuda ei julgenud.
  • Ebausk seostub kauge minevikuga. Või siis seda harrastavad kuskil mingid kauged loodusrahvad. Või esoteerikud. Aga kindlasti mitte tõsimeeli tänapäeva inimesed.
  • Aastaid hiljem tulid mu pikad koduteed sõpradega jutuks. Oodatud naerupahvaku asemel kohtasin hoopis mõistvaid pilke. Tuli välja, et ebausud ei olnud neile sugugi võõrad. Paljud möönsid hoopis, et tunnevad kolmeteistkümnendal reedel kerget ebamugavust, vahetavad musta kassi nähes teepoolt ning usuvad muidugi vankumatult, et kui jätad klaase kokku lüües inimesele silma vaatamata, ootab sind ees seitse aastat kehva seksi. ("Aga vähemalt seksi," rõõmustas sõber.)
  • Niisiis ei tunne ebausud ajalisi ega kultuurilisi piire, ulatudes antiikajast tänapäeva ning lähtudes nii religioossetest uskumustest kui ka praktilistest vajadustest. Ja nagu kõik muu siin ilmas, peegeldavad ebausudki varjatult ühiskonna võimujaotust.
  • Nii on mitte just üllatuslikult mitmed naistega seotud ebausud ajahambale kenasti vastu pidanud. Näiteks vanad egiptlased võisid ju arvata, et must kass toob õnne, ent hiliskeskajal hakkasid läänekristlikus kultuuris levima kiriku algatusel nõiajahid. Tuleriidale saadeti mitukümmend tuhat "nõida", suurem osa neist naised. Musti kasse hakati aga pidama nõidade kaaslasteks, kui mitte nõidadeks endiks. Nii leidis oma otsa palju kasse ning teed ületavast mustast kassist sai halva õnne märk.
  • Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline sildistamine lõppeda siiani surmaga.
  • Nii räägivad ebausud laiemalt meie ajaloost – võimusuhetest ja sellest, mida tembeldatakse ühel ajahetkel õigeks või valeks. Kusjuures, need uskumused töötavad ilmselgelt naiste ja teiste marginaliseeritud rühmade esindajate kahjuks.
  • Stereotüüpselt peetakse naisi ebausklikemaks kui mehi, isegi kui info selle kohta on vastukäiv. Küll aga leidis British Psychological Society uuring, et naisi mõjutavad halvad ended rohkem kui mehi. Kahtlustan, et ka siin võib põhjus taanduda võimujaotusele – kuna naised on ühiskondlikult nõrgemal positsioonil, on nad ka sedavõrd ebakindlamad.
  • Psühholoogia seletab ebauskude püsivust ärevusega. Inimesed pöörduvad ebausklike rituaalide poole siis, kui stressitase on kõrge ning nad tunnevad, et ei kontrolli toimuvat. Isegi kui me teame, et ebausk ei aita, on rituaalid emotsionaalselt kasulikud – need loovad näilise korra, muudavad meid enesekindlamaks ja toetavad seeläbi meie sooritust. Ebauskudel on väidetavalt ka evolutsiooniline roll. Inimesed on mustreid otsivad olendid. Ja need, kes olid kõige osavamad mustreid leidma ja neist järeldusi tegema, jäid ellu.
  • Palju räägitakse ka tänapäevase elukorralduse mõjust vaimsele tervisele. Tööalane konkurents, kehvad töölepingud, kahanev hoolekandesüsteem ning lagunev sotsiaalne võrgustik panevad stressi kuhjuma. Lisaks sotsiaalmeedia, mis toob kõik katastroofistsenaariumid läbisegi teiste inimeste ägedate eludega iga päev koju kätte. Jah, hunt täna maha ei murra, aga töökohast võib ilma jääda sõrmenipsuga, pensionieas ootab vaesus ning lõpuks polegi kõigel vahet, sest teadlased on kliimakatastroofi vältimatuses nüüdseks juba suhteliselt ühel meelel.
  • Sõltumata sellest, kas me naerame ebausu üle või võtame seda tõsiselt, on sel meie igapäevaelus igal juhul oma roll. Teadus võib küll areneda, aga ärevus ei kao kuhugi. Muutunud on hoopis hirmude põhjused. Ja ometi, isegi kui me teame, et ebausklikud rituaalid ei aita, on need meile emotsionaalselt toeks. Pealegi on lohutav, et ebauskudest õhkub teatud optimismi (ikka need helesinised trussikud). Nii ei räägi ebausud mitte ainult meie jagatud hirmudest, vaid ka lootustest.


  • Ise nii kenake, aga meest ja lapsi ei olegi? Oma vanusele vaatamata oled sa päris hot! Kusjuures sellise komplimendi teevad mulle sageli minuvanuselised meesterahvad. Naise kohta tead sa poliitikast päris palju! Seda komplimenti kuulen ma sageli pärast seda, kui olen mitu korda öelnud, et tegin oma magistrikraadi justnimelt politoloogias. Ja siis veel minu lemmik: feministi kohta oled sa ju päris okei! Noh, ja samas vaimus edasi.
  • Kuid lihtsalt sellepärast, et heatahtlik seksism on nii levinud ja selle algne impulss heasoovlik, ei ole selle kehv mõju vähem reaalne. Sest komplimentide kaudu meid sotsialiseeritakse. Signaliseeritakse, mis on õige ja vale, sisestatakse väärtusi ja norme. Komplimendid on pehme võimu tehnika.
  • Eelnevate näidete puhul koorub naiste jaoks välja teatav nõutud standard: ole sale, kenake ja paljune. Kusjuures esimesed kaks, saledus ja ilu on vahendid, mis viivad sihile ning aitavad saavutada viimast, nimelt paljunemist. Rääkimata sellest, et vananemine on päris kindlasti häbilugu. Ei pea isegi mainima, et samad standardid meestele ei kehti.
  • Kuidas teha võimestavaid komplimente? Sest tegelikult ei ole ju positiivsel tagasisidel midagi viga. Üks (ja äärmiselt elementaarne) võimalus on kiita inimese tegevust ja saavutusi. Ehk siis mitte rääkida sellest, kes sa oled, vaid mida sa teed – mis on täiesti tavaline meeste puhul.
Ja kui on ikka kange himu kommenteerida välimust, siis on täiesti võimalik teha seda seksismi laskumata. Näiteks keskendudes millelegi unikaalsemale, nagu lahedalt kräsus juustele, toredale lõuale või kenadele naerukurdudele. Ja kui keegi ikkagi tundub hirmus hot, siis nii täpselt ütlegi, ilma lisandusteta. Ehk siis kui koos komplimendiga kõlab lisand "naise kohta", siis on suhteliselt turvaline arvata, et asi kisub kiiva.


  • Häbeliku inimesena on see mulle alati suur asi, kui deit kulgeb piinlike vaikushetkedeta. Uh, see läks küll hästi, õnnitlen end hiljem. Ei olnudki kohmetu! Võimalik, et olen armunud? Ja tüüp ilmselgelt usaldab mind, jutt ju jooksis. Muudkui rääkis, peamiselt küll iseendast. Eks ta natuke igav oli, aga varsti võtsid emalikud tunded nagunii võimust. Ah et su eks oli halb su vastu? Räägi veel sellest. Tööd pole? Oh sa vaeseke! Mis, rongipileti jaoks ei ole raha? Las ma aitan…
Jamaks kiskus asi aga siis, kui oma deidipartneri suurest avameelsusest innustununa ka ise sõna hakkasin võtma. Veel hullem muidugi, kui ilmnesid mingisugused minupoolsed probleemid. Kui näiteks pahandasin teise hiljaksjäämise peale või ei nõustunud päris iga mõttega. Üldiselt läksid tüübid seepeale suhteliselt kähku morniks.
  • "Ära ole selline tulehark, see hirmutab küll kõik mehed ära," jagas kadunud vanatädi mulle argielulisi näpunäiteid. "Kuri naine – see on kole naine," mainis sama tädi sageli. See viis mind mõttele, et vahest ongi asja tuum meie kasvatuses?
  • Meenub lugu Londoni sõbranna emast, kellele ema abielueelset nõu andis. "Ega see seks ei peagi hea olema," olevat ta julgustavalt öelnud. "Pane silmad kinni ja mõtle Inglismaa tulevikule." Eks ajad on muutunud. Samas oodatakse naistelt ikka Eestimaa lastega täitmist, olgugi et hilisem naasmine tööturule võib olla seetõttu üüratult raskem.
  • "Smile", käratas mulle tagatipuks eile täiesti võõras tüüp tänaval, minust parajasti möödudes. Naeratada ma talle ei tahtnud. Selle asemel mõtlesin, kust tuleb sel võhivõõral mehel üldse eeldus, et ma peaksin talle (ja ilmselt peale tema ka teistele) muudkui aga naeratama.
  • "Kaunitar ja koletis" õpetas väikestele tüdrukutele, et kui mingi koll su vangi võtab, on kõige targem tüübile kaasa tunda ja voilà, too moondubki printsiks. Ehk siis Stockholmi sündroom suhte aluseks.
  • Paistabki, et deitimine on laiema probleemi väiksem väljund ning tegelikult taandub asi hääle omamisele. Naisi suunatakse pidevalt ja igal rindel rahulikuks ja viisakaks. "Ära tekita probleeme," õpetatakse meile nii isiklikus kui ka avalikus sfääris.
  • Muide, neid mõtteid kirja pannes närib mind kahtlus, kas peaksin äkki loo avaldamisega ootama, kuni jälle suhtes olen. Kirjutaksin sellest kõigest mineviku vormis, ise kenasti tanu all. Või nagu sõjaveteran, kes meenutab lahingulugusid. "Kuule, ära avalda seda "mehed on munnid" lugu, kaevad iseendale auku," vasardab mu peas.
  • Sest eks see ole tõsi, et jobusid on maailmas palju. Ja muidugi pole nad kõik mehed. On ka palju kenasid inimesi. Äkki oleks aeg pöörata pilk nende suunas? Kui vaid oskaks. "Ma tahaksin sind nii väga päriselt tundma õppida," rääkis mulle üks meestuttav hiljuti aupaklikult. "See on küll üks tore poiss," rõhutasid sõbradki. Ent meestuttava lause lõppu ma enam ei kuulnud. Vastamisi võimaliku kena inimesega, olin suure ehmatusega juba ammu jooksu pistnud.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Jaana_Davidjants&oldid=85143"