Ebausk

Proosa

• Aga, küsite teie, kuidas hakkas inimene üldse Jumalast mõtlema või kirjutama? Vastus on väga lihtne. Teadmatus on Ebausu ema.
  • Ernestine Rose, cit. via: "Ernestine Rose: A Troublesome Female", American Atheists/Internet Archive, 2008

• Meile õpetati tänini ikka jumalaid, usku ja inimeste tarkust, hakakem nüüd rohkem rõhku panema ebajumalate, ebauskude ja inimeste rumaluste pääle. Näidakem, missuguse hirmsa töö inimese vaim on ära teinud, kui palju jumalaid ta hävitanud, kui palju uske naeruväärseks teinud, kui paljuist rumalustest võitu saanud. Aga ärgem pangem lapsi uskuma, et inimene on juba tark, et tal pole enam ebajumalaid ega ebausku. Õpetagem teda oma ümbrust silmitsema ja nägema, et pimedates külaurgastes posisevad ikka veel lausujad eided ja et ka kõige enam haritud riikides makstakse pappidele hääl meelel palka, nagu oleks neil mõni muu ülesanne kui külalausujal. Tahab ebausklik külaneiu poisi armastuse võita, siis valmistab lausuja eit talle armutoidu, tahab aga usklik kristlane oma Issanda õndsakstegeva armu osaliseks saada, siis sööb ta armulaual sellesama Issanda ihu ja verd.

Ütelgem lapsele, et inimese mõistus on väga piiratud, tema rumalus aga piiramata. Õpetagem armastama ja imestama seda rumalust, sest muidu saab temast inimesepõlgaja. Õpetagem, et kui kellelgi on rumal isa, ema, õde või vend, et siis see tark, kes neid sellepärast ei arva võivat armastada, on nendest veel palju, palju rumalam. Öelgem, et armastamiseks ei olegi tarkust vaja ja et armastus inimesesoo vastu on pääasi, — armastamine, andeksandmine, sallivus, kannatlikkus, olgu see usus, mida kirik õpetab või mida kuulutavad teadlased, kui mõistusest tuleb puudu; või kunstnikud, kui neil ahtraks jääb loomisjõud; või ühiskonna-apostlid, kui löövad logisema terved, kained meeled ja kui punased hakkavad eemalt vaadates mustama ning mustad peaaegu punama.

• A. H. Tammsaare, "Usust ja tema õpetusest", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 149-150

• "Päkapikud räägivad, et teie sees on pimedus, komandör, aga te hoiate seda puuris. See olevat kingitus Koomi orust."

Vimes pilgutas valguse pärast silmi. "Päkapikkude ebausk härjapõlvlaste koopas? Kas te teate päkapikkudest palju?"

"Üsna palju," vastas preili Beedle, "kuid härjapõlvlastest tean ma palju rohkem ja nemad usuvad Kutsuvasse Pimedusse, täpselt nagu päkapikudki: nad on ju mõlemad ikkagi koopaasukad ja Kutsuv Pimedus on päriselt olemas. Ta pole ainult teie peas, komandör - mida te ka ei kuuleks, ka mina kuulen seda vahel. Heldene aeg, teie peaksite ometi üliusu ära tundma, kui see on teid haaranud? Üliusk on ebausu vastand: see on reaalne isegi siis, kui sellesse ei usuta. Minu ema õpetas seda mulle, tema oli härjapõlvlane." (lk 164)

• Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

• Istusime kivist pingil kõrvalises pargisopis kahe noore lehtpuu vahel ja puude alt ilmus nähtavale musträstas, kes keksis ühe puu juurest teise juurde ning hüüatas veidi kähedalt, vahepeal me teda ei näinud ja kui me enam tema peale ei mõelnud, ilmus lind uuesti välja ja tegi sama tembu mis enne. Silmanurgast, pead pööramata nägin, et Quimet vahib maju, mis näisid kauged ja pisikesed. Ja viimaks küsis: kas ta sulle hirmu nahka ei aja, see lind?

Ütlesin, et mulle ta väga meeldib, ja tema vastu, et mustad linnud, olgu või musträstad, toovad õnnetust, nii ütleb tema ema.

• Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 11

• Arusaam, et ebausk ja fanatism - tagakiusamiste lahutamatud kaaslased (milles sageli nähti ka nende põhjusi) - on "pimeda keskaja" pärand, pärineb 17.-18. sajandi valgustajatelt ja oli kooskõlas nende poleemiliste ülesannetega võitluses "mõistuse võidukäigu" eest. See kujutlus on kindlalt juurdunud 20. sajandi inimese tavateadvuses, kes kaldub fanatismi ja "nõiajahti" - mis tema ajastul mitmesugustes vormides taaselustus - kuulutama "keskaja taassünniks". Kuid juba ammu on täheldatud, et keskajal kujutasid nõiaprotsessid endast üksiknähtusi ning nendega kaasnevad piinamised, süüdistatavate õiguste rikkumised kohtuprotsessi käigus ja teised õiguslike tagatiste tühistamised, misläbi inkvisitsioonikohtud üldse võimalikuks saidki, olid harvaks erandiks. Uusaja esimestel sajanditel sai neist reegel. Ei kronoloogiliselt ega sisuliselt õnnestu nõiaprotsesse siduda "keskaja vaimuga".
  • Juri Lotman, "Nõiajaht", rmt: "Hirm ja segadus", tlk Kajar Pruul, 2007, lk 65-66

• Amitié logiraamatud olid üle parda heidetud, aga prantslaste meeskond polnud nii diskreetne kui ohvitserid ja Wells oli nende kurtmistest piisavalt teada saanud, et viivitust ülearugi selgelt põhjendada. Meeskonnaliikmete palavik, millele järgnes suurema osa kuust kestnud tuulevaikus, tsisternide leke, mis jättis mehed veenappusse, ja siis viimaks tormituul, millest nemadki hiljuti pääsesid. Tegemist oli olnud pideva halva õnnega ja Laurence teadis, et tema ebausklikud mehed lööksid verest ära mõtte juures, et muna, mis kahtlemata kõike seda põhjustas, on nüüd Relianti pardal.

Ta hoolitseb kindlasti, et meeskond sellest teada ei saaks, on vaieldamatult parem, kui meestel pole aimu õnnetustereast, mida Amitié oli pidanud taluma. (lk 16)

• Naomi Novik, "Tema Majesteedi lohe", tlk Tiina Viil, 2010, lk 16

• Ebausk seostub kauge minevikuga. Või siis seda harrastavad kuskil mingid kauged loodusrahvad. Või esoteerikud. Aga kindlasti mitte tõsimeeli tänapäeva inimesed.
• Aastaid hiljem tulid mu pikad koduteed sõpradega jutuks. Oodatud naerupahvaku asemel kohtasin hoopis mõistvaid pilke. Tuli välja, et ebausud ei olnud neile sugugi võõrad. Paljud möönsid hoopis, et tunnevad kolmeteistkümnendal reedel kerget ebamugavust, vahetavad musta kassi nähes teepoolt ning usuvad muidugi vankumatult, et kui jätad klaase kokku lüües inimesele silma vaatamata, ootab sind ees seitse aastat kehva seksi. ("Aga vähemalt seksi," rõõmustas sõber.)
• Niisiis ei tunne ebausud ajalisi ega kultuurilisi piire, ulatudes antiikajast tänapäeva ning lähtudes nii religioossetest uskumustest kui ka praktilistest vajadustest. Ja nagu kõik muu siin ilmas, peegeldavad ebausudki varjatult ühiskonna võimujaotust.
• Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline sildistamine lõppeda siiani surmaga.
• Nii räägivad ebausud laiemalt meie ajaloost – võimusuhetest ja sellest, mida tembeldatakse ühel ajahetkel õigeks või valeks. Kusjuures, need uskumused töötavad ilmselgelt naiste ja teiste marginaliseeritud rühmade esindajate kahjuks.
• Stereotüüpselt peetakse naisi ebausklikemaks kui mehi, isegi kui info selle kohta on vastukäiv. Küll aga leidis British Psychological Society uuring, et naisi mõjutavad halvad ended rohkem kui mehi. Kahtlustan, et ka siin võib põhjus taanduda võimujaotusele – kuna naised on ühiskondlikult nõrgemal positsioonil, on nad ka sedavõrd ebakindlamad.
• Psühholoogia seletab ebauskude püsivust ärevusega. Inimesed pöörduvad ebausklike rituaalide poole siis, kui stressitase on kõrge ning nad tunnevad, et ei kontrolli toimuvat. Isegi kui me teame, et ebausk ei aita, on rituaalid emotsionaalselt kasulikud – need loovad näilise korra, muudavad meid enesekindlamaks ja toetavad seeläbi meie sooritust. Ebauskudel on väidetavalt ka evolutsiooniline roll. Inimesed on mustreid otsivad olendid. Ja need, kes olid kõige osavamad mustreid leidma ja neist järeldusi tegema, jäid ellu.
• Paradoksaalselt on mitmed moodsad rituaalid seotud just nimelt tehnoloogia, näiteks lendamise, arvutite või nutitelefonidega. Tehnoloogia areneb, samas mõistab keskmine tarbija järjest vähem, kuidas need imemasinad täpselt töötavad. Ehk on uute ebauskude kujunemisel oma roll ka valitseval individualismil. Nii võtamegi tänapäeval vanad ebausud ja muudame neid lähtuvalt isiklikust elukogemusest ja soovidest.
• Sõltumata sellest, kas me naerame ebausu üle või võtame seda tõsiselt, on sel meie igapäevaelus igal juhul oma roll. Teadus võib küll areneda, aga ärevus ei kao kuhugi. Muutunud on hoopis hirmude põhjused. Ja ometi, isegi kui me teame, et ebausklikud rituaalid ei aita, on need meile emotsionaalselt toeks. Pealegi on lohutav, et ebauskudest õhkub teatud optimismi (ikka need helesinised trussikud). Nii ei räägi ebausud mitte ainult meie jagatud hirmudest, vaid ka lootustest.
  • Jaana Davidjants, "Meie igapäevast ebausku", Müürileht, 11. detsember 2019