Proosa

muuda
  • Olla pühak on erand, olla õiglane on reegel. Eksige, olge nõrgad, patustage, kuid olge õiglased. Võimalikult vähe patte, see on inimeste seadus. Üldse mitte patte, see on ingli unistus. Kõik maapealne on alistatud patule. Patt, see on külgetõmbejõud.


  • Mäletan, kuidas ma kord Briti Muuseumi läksin, et lugeda midagi ühest kergemakujulisest haigusest, vist heinapalavikust, mida parasjagu põdesin. Sain raamatu ja vaatasin järele, mis mind huvitas; siis aga, ei tea isegi miks, pöörasin hajameelselt lehte ja hakkasin ajaviiteks teisi haigusi uurima. /---/ Jõudsin tüüfuseni, lugesin sümptomitest, sain teada, et mul on tüüfus, oli nähtavasti olnud juba mitu kuud, ilma et ise oleksin teadnudki. Tundsin huvi, mis mul veel võib olla. Leidsin tantstõve, ja nagu olingi arvanud, kannatasin ka selle all. Minu juhtum hakkas mind huvitama, otsustasin sellesse igakülgselt süveneda ja alustasin tähestiku järjekorras otsast peale. /---/ Kohusetundlikult uurisin läbi kogu tähestiku ning ainus haigus, mida mul ilmselt ei olnud, oli põlvekedra paistetus.
Olin algul veidi solvunud - see tundus kuidagi ülekohtusena minu suhtes. Miks ei olnud mul põlvekedra paistetust? Millest niisugune ärritav erand? Vähehaaval siiski rahunesin.


  • Erandjuhtum toob riikliku autoriteedi olemuse ilmsiks kõige selgemalt. Siin eristub otsus õigusnormist, ja (et see paradoksselt sõnastada) autoriteet tõestab, et tal pole vaja õigust, et õigust luua. /---/ Erand on normaaljuhust huvitavam. Viimane ei tõesta midagi, erand aga tõestab kõike; ta mitte ainult ei kinnita reeglit, reegel ülepea elabki ainult erandist. Erandis purustab tegeliku elu jõud tolle kordumises kalestunud mehhaanika koore.


  • Veel: poeedi proosa on võrratu, aga prosaisti luule on armetu, sest kui ta suudaks luuletada, kirjutakski ta ainult luuletusi. (Erand: seesama Goethe, kes on aga kõiges erand.)
    • Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused". Koostanud Tzvetan Todorov. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Tallinn: Sinisukk, 2007, lk 325


  • Ljonka püüdis end õigustada:
"Heake küll. Kui minu vennad ei töötaks parkalitöökojas, millest me siis elaksime? Meil poleks millestki elada. Aga kas sa arvad, et see on väga meeldiv töö? Mine'nd ikka! Kõik riided haisevad neil parknahast, ja juuksed ja käed ka, ja sellest ei saa lahti mite mingi seebiga ega odekolonniga ega üldse mitte millegagi. Nad on noored mehed. Ja tütarlastele see hais ei meeldi. Sinu arust peab siis keegi spetsiaalselt selle jaoks elama, et parkalitöökojas töötada?"
"See on erandjuhtum!" arvas Sjomka Gorodnitski.
"Muidugi!" ütles väike Zoja. "Tühine erandjuhtum!" (lk 31-32)
  • Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21