Johann Wolfgang Goethe

(Ümber suunatud leheküljelt Goethe)

Johann Wolfgang von Goethe (28. august 1749 Frankfurt Maini ääres – 22. märts 1832 Weimar) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane. Tema kuulsaimate teoste hulka kuuluvad näidendid "Faust" ja "Götz von Berlichingen" ning romaanid "Noore Wertheri kannatused", "Wilhelm Meistri õpiaastad" ja "Wilhelm Meistri rännuaastad", loodusteaduslikest teostest "Värvusõpetusest". Eesti keelde on tõlgitud ohtralt Goethe teoseid, mõnda isegi korduvalt.

Goethe (Stieler 1828).jpg

AforismeRedigeeri

J. W. Goethe. "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 33 1974

  • Kuidas saab iseennast tundma õppida? Vaatlemise teel mitte iialgi, küll aga tegutsedes. Püüa oma kohust täita ja sa tead kohe, mis sa oled. (lk 11)
  • Suur viga, et endast rohkem arvatakse kui ollakse, ja ennast vähem hinnatakse, kui väärt ollakse. (lk 11)
  • Mis kellelegi kuulub, sellest ei saada lahti ka siis mitte, kui see minema heita. (lk 11)
  • Kes endast liiga palju ei pea, on palju enam kui usub. (lk 12)
  • Mulle tundub alati, et kui raamatutest või tegudest ei räägita sümpaatse osavõtlikkusega, teatud erapooliku entusiasmiga, siis jääb järele nii vähe, et see pole üldse kõneväärt. Nauding, rõõm, osavõtt asjadest on ainus reaalsus. (lk 14)
  • Ärge oma püüdlustes kunagi põlake ära teiega samu veendumusi jagavate sõprade mõjusid; niisama tungivalt annan ma aga ka teist nõu, samuti omaenda kogemuse põhjal: mitte ühtki tundi asjata kaotada inimestega, kelle hulka te ei kuulu või kes teie juurde ei kuulu; sest sellest on vähe kasu, see võib meile elus aga mõndagi pahandust tuua, ja lõpuks on siiski kõik olnud asjata. (lk 14)
  • Üsna harva teeme midagi nii, et ise rahule jääme; seda trööstivam, kui oleme midagi teinud nii, et teised rahul on. (lk 15)
  • Täidetud kohustuses tuntakse ikka veel võlga, sest kunagi ei jõuta teha küllalt. (lk 15)
  • Püüdlevate inimeste raskesti lahendatav ülesanne on tunnustada oma eakamate kaasaegsete teeneid ja mitte lasta ennast takistada nende vigadest. (lk 15)
  • Me ei õpi inimesi tundma, kui nad meie juurde tulevad; me peame nende juurde minema, et näha, kuidas on nende lood. (lk 15)
  • Inimesed usuvad, et nendega peab tegelema, kuna nad ise endaga ei tegele. (lk 16)
  • Kui mulle mõni asi ei meeldi, siis jätan ma ta sinnapaika või teen paremaks. (lk 16)
  • Hävitamise puhul kõlbavad kõik valeargumendid, ülesehitamise puhul mitte mingil juhul. Mis õige pole, see ei ehita. (lk 17)
  • Kes tõsiselt endasse süveneb, leiab enda alati pooliku olevat; ja haaraku ta seejärel tütarlapse või maailma järele, et endast tervikut teha, see teeb üks välja. (lk 20)
  • Oma puudustest hoitakse kinni, lastakse ennast karistada, kannatatakse nende pärast vaguralt nii mõndagi, aga ei olda rahul, kui tuleb nad maha jätta. (lk 20)
  • Kes minu vääratused välja kannatab, on mu isand, olgu ta kas või mu teener. (lk 20)
  • Leidub inimesi, kes üldse ei eksi, kuna nad midagi mõistlikku ette ei võta. (lk 22)
  • Omaenda teed käia on alati kõige kasulikum, sest sellel on õnnelik omadus meid eksiteedelt jälle iseenda juurde tagasi juhtida. (lk 22)
  • Suurimaks hädaks meie ajal, mil midagi küpseks saada ei lasta, pean ma seda, et järgmisel silmapilgul eelnenut õgitakse, päevi muretult tuulde pillatakse ja nii aina peost suhu elatakse. Ning ometi on meil juba ajalehed iga päevaaja jaoks! (lk 24)
  • Praegune maailm pole väärt, et me tema heaks midagi teeksime, sest olemasolev võib iga hetk kaduda. Me peame töötama möödunu ja tuleva pärast, esimese heaks seetõttu, et me tema teeneid tunnustame, teise heaks seepärast, et me tema väärtust tõsta püüame. (lk 24)
  • Mis aeg see küll on, kus surnuid tuleb kadestada? (lk 24)
  • Ajalooga on nagu loodusegagi, nagu kõigega, mis on sügav, olgu ta möödunud, kaasaegne või tulev: mida sügavamalt sellesse tõsimeelselt tungida, seda raskemad probleemid kerkivad esile. Kes neid ei karda, vaid söakalt neile kallale asub, see tunneb ennast seal edenedes arenenuma ja vabamana. (lk 25)
  • Empiirilis-moraalne maailm seisab suuremas osas koos paljalt kurjast tahtest ja kadedusest. (lk 26)
  • Mass ei saa läbi ilma tublide inimesteta, ja tublid inimesed on talle alati koormaks. (lk 26)
  • Kas võib üks rahvas küpseks saada, see on imelik küsimus. Ma vastaksin jaaga, kui kõik mehed sünniksid kolmekümneaastastena; kuna aga noorus jääb igavesti liiga suureliseks ja vanadus arglikuks, siis on tõeliselt küps mees alati nende vahele ahistatud ning peab läbi ajama ja edasi rabelema üsnagi kummalisel viisil. (lk 27)
  • Kauneim metamorfoos on see, kui me ennast teistes jälle näeme esile tulevat. (lk 28)
  • Igaühes leidub alati veel nii palju jõudu, et teostada seda, milles ta on veendunud. (lk 29)
  • Tavaliselt peetakse inimesi ohtlikumaks, kui nad on. (lk 30)
  • Suurimad raskused peituvad seal, kus me neid ei otsi. (lk 30)
  • Igaüks kuuleb vaid seda, millest ta aru saab. (lk 30)
  • Oskad sa lugeda, siis pead ka aru saama; oskad sa kirjutada, siis pead sa midagi teadma; suudad sa uskuda, siis pead mõistma; kui sa himustad, siis varsti ka pead; mida sa nõuad, see jääb sul kätte saamata; ja kui sa oled teada saanud, siis pead ka kasutama. (lk 31)
  • Kõik praktilised inimesed katsuvad maailma käepäraseks teha, kõik mõtlejad tahavad teda mõistuspärasena näha. Kui palju see kummalgi õnnestub, seda võivad nad oma silmaga näha. (lk 31)
  • Mul on kahju inimestest, kes asjade kaduvusest palju kära teevad ja maise tühisuse jälgimisel iseenda ära kaotavad; me oleme ju nimelt selleks siin, et kaduvat kadumatuks teha, ja see on võimalik ainult siis, kui mõlemaid hinnata osatakse. (lk 31)
  • Vaatleja jääb pinnaliseks, kui teda juhivad pahasoovlikkus ja vihkamine, isegi kui teravmeelsus nendega seltsib; kui aga teravmeelsus sõbrutseb heatahtlikkuse ja armastusega, siis tungib ta läbi inimestest ja maailmast ning võib loota jõuda kõige kõrgemani. (lk 34)
  • Kes nüüdsest peale kunsti või käsitööd ei hakka harrastama sellel läheb lugu täbaraks. Teadmine ei aita enam maailma kiiretes askeldustes; enne kui kõigele tähelepanu jõuab osutada, kaotatakse iseennast. (lk 35)
  • Otsige iseendas ja te leiate kõik. (lk 35)
  • Raskused kasvavad sedamööda, mida lähemale eesmärgile jõutakse. (lk 36)
  • Ainet näeb igaüks, sisu leiab ainult see, kes sellele midagi ise on lisanud, vorm on enamikule saladuseks. (lk 40)
  • Kõigist eksimustest kõige sõgedam on see, et noored tublid pead usuvad oma originaalsust kaotsi minevat, kui nad tunnustavad tõde, mida teised on juba tunnustanud. (lk 42)
  • Ei ole midagi kohutavamat kui toimekas nõmedus. (lk 42)
  • Diletandid tavatsevad, kui nad on teinud, mis oskavad, vabanduseks ütelda, et töö ei ole veel valmis. Kindlasti ei saa see valmis saamagi, sest õieti pole teda kunagi alustatud. Meister esitab oma töö väheste joontega valmina, see on juba terviklik, hoolimata sellest, kas ta on lõpule viidud või mitte. Kõige võimekam diletant kobab teadmatuses, ja mida lähemale jõuab töö lõpetamine, seda enam tuleb ilmsiks esialgsete kavade ebakindlus. Alles kõige lõpus paljastub valearvestus, mida enam ei saa parandada, ja nii ei saa töö tõepoolest valmis. (lk 43)
  • Kes mõnele autorile pimedust ette tahab heita, see peaks enne omaenese sisemusse vaatama, kas on seal ikka küllalt valge. Hämaruses on ka väga selge kiri loetamatu. (lk 44)
  • Ajastu sees ei ole mingit vaatepunkti selle ajastu käsitlemiseks. (lk 44)
  • On ette tulnud ja juhtub edaspidigi, et mõni kujutava kunsti teos mulle esimesel pilgul ei meeldi, kuna ma ei küüni temani; aga kui ma aiman, et ta väärib tunnustust, siis katsun ma talle ligi pääseda ja sel juhul ei jää tulemata kõige rõõmsamad avastused; asjades märkan ma uusi omadusi ja endas uusi võimeid. (lk 49)
  • Loodusteadustes on kategoorilist imperatiivi vaja samavõrd kui kõlbelise sfääris; peetagu ainult meeles, et seeläbi ollakse alles alguses, mitte lõpus. (lk 50)
  • Kuidas võiks keegi näida oma ala meistrina, kui ta ei õpetaks midagi kasutut. (lk 50)
  • Ignorandid tõstatavad küsimusi, mis teadjatel juba tuhande aasta eest on vastatud. (lk 51)
  • Kellele loodus oma saladusi avaldama hakkab, see tunneb vastupandamatut igatsust tema väärikaima tõlgendaja, kunsti järele. (lk 53)
  • Kõik elav kujundab enda ümber oma atmosfääri. (lk 54)
  • Nähtus ei ole vaatlejast lahutatud, pigemini on ta viimase individuaalsusega läbi põimunud. (lk 56)
  • Me elame tuletatud nähtuste keskel ja ei tea, mis kombel pääseda algküsimuse juurde. (lk 62)
  • Aeg-ajalt peab oma usutunnistust kordama, välja ütlema, mida õigeks peetakse ja mida hukka mõistetakse; vastaspool ei jäta ju seda tegemata.
Just seda, mida keegi ei tunnusta, millest keegi kuulda ei taha, tuleb seda sagedamini korrata. (lk 68)
  • Eksituse jäädvustamisel aitavad eriti kaasa sellised tööd, mis päevakohast tõde ja valet entsüklopeediliselt edasi annavad. Siin ei saa olla teaduslikku käsitlust; esitatakse kõik, mida teatakse, ustakse, kujutletakse; seepärast näevad niisugused tööd viiekümne aasta parast üsna imelikud välja. (lk 72)
  • Filosoofia, teaduste, religiooni ajalugu, kõik näitab, et arvamused levivad massikaupa, eelistatakse aga alati seda, mis arusaadavam, see tähendab inimvaimule tema lihtlabases seisundis sobiv ja mugav on. Aga see, mis kõrgemas mõttes välja areneb, võib alati arvestada, et enamik on tema vastu. (lk 72)
  • Tõde kuulub inimesele, eksitus ajastule. Seepärast üteldi ühe erakordse mehe kohta: Aja ebasoodsus põhjustas tema eksituse, aga mehe vaimujõud võimaldas tal sellest auga üle saada. (lk 73)
  • Kui täituvad lootused, et inimesed kogu oma jõuga, südame ja hingega, mõistuse ja armastusega ühinevad ja üksteist arvestama hakkavad, siis sünnib see, mida praegu veel ükski inimene mõtelda ei julge. Matemaatikud lasevad ennast sellesse üldisse kõlbelisse maailmaliitu vastu võtta kui tähtsa riigi kodanikke ning loobuvad vähehaaval oma pretensioonikusest kõike universaalmonarhidena valitseda; nad ei mõtle enam, et kõik, mida ei saa allutada arvutusele, on tühine, ebatäpne, küündimatu. (lk 74)


VälislingidRedigeeri