Toit on igasugune elusorganismidele söögiks ja joogiks kõlbav töödeldud või töötlemata toiduaine, mis sisaldab eluks vajalikke olulisi toitaineid, nagu süsivesikud, rasvad, valgud, vitamiinid, mineraalid ning mikro- ja makroelemendid.

Joachim Beuckelaer. "Köögistseen Kristusega Emmause teel" ~1560-1565
  • Ja tema ütles neile: "Kas teiegi olete mõistmatud? Kas te ei saa aru, et miski väljast inimesse tulev ei saa teda rüvetada, sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu ja tuleb jälle välja?" Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud.


Oh mida küll väikese Tiigriga teha, ei teagi!
Kui ta üldse ei söö, ei kasva ta suureks veel peagi.
Ei meeldi temale ohakad, mesi, ei tõrud,
sest et torgivad ühed ja teised on liiga mõrud.


  • Süües isa suu auras. Ta mäluvad lõuapärad olid niisama täitmatud kui ta käed. Tütar seisis püsti, et isa taldrikut kiiremini täita; tütre taldrik jäi tühjaks. Ükskord, kartis ta, pärib isa, miks mina ei söö. Isa sõnad olid tütrele veel hirmsamad kui teod. Isa sõnu mõistis tütar alles sellest ajast alates, mil ta täiskasvanuks sai, isa toimingud mõjutasid teda tema elu esimestest hetkedest peale. Isa, ma juba sõin, vastaks ta. Söö aga. Ent isa ei küsinud seda temalt oma abielu pikkade aastate jooksul mitte kordagi. Mälumise ajal ta mälus. Tema pilk püsis taldrikul, ainiti ja joobunult. Toidumäe kahanedes kustus silmade sära. Mehe mälumislihased panid pahaks, et neile anti liiga vähe tööd; nad ähvardasid peagi röökima pista. Häda taldrikule, kui see tühjaks sai! Nuga lõikunuks ta puruks, kahvel puurinuks läbi, lusikas löönuks katki ja röögatus paisanuks kildudeks. Aga selle tarvis seisis samas kõrval tütar. Tema jälgis teraselt muutusi isa ilmes. Niipea kui kulmude vahele ilmus esimene märk püstjast vaost, tõstis tütar juurde, ükskõik kui palju veel taldriku peal oli. Sest vastavalt isa meeleolule ilmus vagu iga kord ise kiirusega. Selle oli tütar selgeks saanud; alguses, pärast ema surma, talitas ta nagu emagi ja tõstis juurde taldriku seisu järgi. Sellega ta aga tulemusteni ei jõudnud, tütrelt nõuti enamat. Varsti sai tütrel asi selgeks ja ta luges isa tahtmisi näoilmest.
  • Pean märkima, et ma sõin lõunaks ja nautisin väga järgmisi asju: anšoovisepasta kuumal, võiga kaetud röstitud leival, sinna juurde ube tomatikastmes ja harilikke aedube koos tükeldatud selleri, tomatite, sidrunimahla ja oliiviõliga. (Tõeliselt hea oliiviõli on väga oluline, maheda maitsega, tõin selle tagavara Londonist kaasa.) Roheline pipar oleks olnud hea lisand toidule, aga külakaupluses (mis asub kahe miili pikkuse mõnusa jalutuskäigu kaugusel) seda ei olnud. (Keegi ei too midagi kaugesse Shruff Endi, seepärast hangin kõik, ka piima, külast.) Sõin ka banaane koore ja tuhksuhkruga. (Banaanid tuleb tükeldada, mitte kunagi pudruks teha, ja koor peab olema vedel.) Siis närisin veel kõvu küpsiseid Uus-Meremaa või ja Wensleydale'i juustuga. Muidugi ei söö ma kunagi välismaa juustu. Meie juustud on maailma parimad. Selle pidusöömingu juurde jõin ära suurema osa muskaatveinipudelist, mille tõin oma tagasihoidlikust "keldrist". Ma sõin ja jõin aeglaselt nagu peabki (küpseta kiiresti, söö aeglaselt) ja mu tähelepanu ei juhtinud kõrvale (jumal tänatud!) ei vestlus ega lugemine. Söömine on nii meeldiv toiming, et selle juures tuleks isegi mõtlemist tagasi hoida. Muidugi ka lugemine ja mõtlemine on tähtis, aga heldeke, ka toitumine on tähtis! Kui õnnelikud me oleme, et oleme toitu tarbivad loomad. Iga toidukord peab olema suur lõbu ja inimene peab õnnistama iga päeva, mis toob endaga kaasa hea seedimise ja väärtusliku võime nälga tunda. (lk 13)
  • Toit on tõsine teema ja sellel teemal ei valeta muide ükski kirjanik. Ma imestan, kust ma olen pärinud selle õnneliku gastronoomilise meisterlikkuse. Kokkuhoidlik lapsepõlv andis mulle kaasa hirmu, et toitu ei tohi raisata. Ma nautisin väga lihtsat toitu, mida me kodus sõime. Minu ema oli tavaline lihtne toidukeetja, aga tal puudus see hingestatud lihtsus, mida ma nüüd toidus kõige rohkem hindan. Ma arvan, et minu ilmutus tuli nagu Pühal Augustinusel vastikusest liialduste vastu. Kui ma olin noor lavastaja, siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites restoranides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv. Hiljem pakkusin oma külalistele lihtsaid rõõme chez moi. Mis saab olla veel hõrgutavam kui värske, kuum röstitud leib või ja suitsuheeringa pastaga, aga ka ilma selleta? Või lihtsalt keedetud sibulad, juurde natuke konservitud veiseliha, kui soovitakse? Ja hästi tehtud puder pruuni suhkru ja koorega on toit, mis sobib isegi kuningale. (lk 14)
  • On ka veel olemas illusioon, et keeruliste toitude valmistamine on "loomingulisem" kui lihtsate. Ma pole muidugi mingi barbar (lubage see mul kohe selgeks teha). Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on traditsioon ja intuitsioon, mida ei saa järele ahvida. Pretensioonikas inglise majaperenaine peab keerulisust ja rituaali vooruseks, kuid vähe sellest - ta kasutab sageli oma eksiteele viivat kunsti nende heaks, kes tegelikult ei naudi üldse toitu, kuigi nad ühelgi juhul ei tunnistaks seda. (lk 15)
  • Inimese toit on koduloomad. Hirve toit on hein. Sajajalgsele maitsevad rohujuured. Öökullid-varesed himustavad hiiri. Kes nendest teab õiget maitset?
    • Zhuangzi II peatükk (4.-3. sajand eKr), Jaan Kaplinski tõlge, Ex oriente. Eesti A ja O, Loomingu Raamatukogu, nr 16/17, 1989
  • Yossarian reageeris pikantsele vürtsilamba lõhnale näljaselt juba ambulantsiautos, kui see hüples muhklikul teel, mis lebas nagu katkine traks haigla ja eskadrilli vahel. Lõunaks oli shish-kebab, suured ja maitsvad varda otsa aetud lihatükid, mis särisesid süte kohal nagu saatan ise, olles seitsekümmend kaks tundi marineerunud salajases segus, mille Milo oli Levandis varastanud ühelt petisest kaupmehelt; seda serveeriti koos iraani riisi ja parmesanikattega sparglivartega, magustoiduks olid flambeeritud kirsid jäätisega ja seejärel aurav värske kohv benediktiini ja brändiga.

VanasõnadRedigeeri

  • Eineta ei või elada.
  • Kohtuleib ja apteegi rohi on mõlemad kallis toit.
  • Kui puudus käes, siis leib kõige parem roog.
  • Kutsumata võõrad, teadmata roog.
  • Leent (putru) ei sööda nii kuumalt kui keedetakse.
  • Lihaleent liibata pealt, kalaleent kaabata põhjast.
  • Mida suurem hulk, seda vedelam leem (lake).
  • Mida suurem kala, seda paksem leem.
  • Odav kala, lahja leem.
  • Paku pagari pojale saia ehk lihuniku lapsele liha (vorsti).
  • Parem hüva rooga üle jätta kui vatsa revetada.
  • Parem suutäis soolast kui kõhutäis magedat.
  • Rikkal au ja vara kallis, vaesel toit ja uni magus.
  • Samet ja siid teevad leeme lahjaks.
  • Soojalt suhu, palavalt parda.
  • Sool kehva leeme (supi) maoks.
  • Toit ei ole iial palavam kui tulelt lauale tuues.
  • Tülitsejal vesine leem.
  • Vaesel pole toitu valida.
  • Vana mees vareste roog, musta linnu leivakakk, hakkide nina-alune.
  • Üks mädamuna rikub kõige pudru ära.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel