Maitseained

Proosa

• "Vaatame, mis maitseaineid su emal köögis on!"

Nad läksid kööki ja tüdruk avas sahtli, kus ema maitseaineid hoidis. Seal seisid mõned toosid pipra, sooda, sidrunhappe ja vaniljesuhkruga. Kunksmoor tõstis neid porisedes paigast paika.

"Vana head tüümiani tänapäeval nähtavasti enam supi sisse ei panda. Ja vorstirohtu ei näe ma ka. Kus on siis köömned? Ja kadakamarjad? Ja rosmariin? Piparmünti ka ei ole. Kressiseemneid ei ole. Kurgirohtu ei ole. Su ema annab sulle vist paljast pipart ja soodat süüa? Vaene laps."

Väike tüdruk punastas ja ütles, et köömned lõppesid neil just hiljuti otsa ja et tegelikult on neil veel ka sibulaid.

"Hea seegi," vastas Kunksmoor. "Ma loodan, et teil on siis ka küüslauku? Kuivatatud seeni ja maateed ei maksa muidugi küsida."

Küüslauku ei olnud, ja kuivatatud seeni ning maateed ei olnud ka.

• Aino Pervik, "Kunksmoor", 2011, lk 71

• ... keele kreatiivsus ning info säilitamine on kaks erinevat asja - nende vaheldumist ja dünaamikat võib eristada koguni kultuuride või ajajärkude mõttes. Kreatiivne periood (koodiplahvatus) osutub kõlbmatuks info säilitajana. Inimkultuurid ei saa olla ülemäära kreatiivsed, sest ilma stabiilse kollektiivteadvuseta ei saaks nad eksisteerida. Teiste sõnadega - meie geniaalsust piiravad loodusseadused, vastasel korral ei saaks meid lihtsalt olemas olla. Stabiilsus on olulisem kui loovus, see viimane on inimteadvuse evolutsioonis pigem maitseaineks.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika". Tallinn: Grenader, 2008, lk 15

Luule

Selles kirjus ilmas, taevas aita,
võib nii kergelt leida, mida laita.
Tantsu laidavad, kel saapad narrid,
kangeid vürtse need, kel maokatarrid,
viiulit, kel sõrme otsas villid,
maalikunsti, kellel tuhmid prillid,
mõõka irvitavad nürid käärid,
värsket noorust hambutud megäärid,
kes ei tunne mee ja pipra vahet,
muidugi näeb peenes maitses pahet.

• Betti Alver, "Pahed" kogus "Tolm ja tuli", lk 29