Viiul on keelpill, mida saab mängida nii näppides kui poognaga.

Anne Vallayer-Coster (1744-1818), "Viiuldaja portree", s.d.
Eduard Jakob von Steinle, "Viiuldaja aknal" (1858)
Theo Van Rysselberghe, "Irma Sèthe portree" (1894)
Pekka Halonen, "Viiuldaja" (1900)
Ida Gerhardi, "Viiuldaja" (Elli Bößnecki portree), 1906
Camilla Friedländer (1856-1928), "Vaikelu Hiina artefaktide ja viiuliga", s.d.
Edward Okuń, "Viiuli neli keelt" (1914)
Adelaide Cole Chase, "Viiuldaja (John Murray)", (u 1914)
Suzanne Valadon, "Viiulikast" (1923)

ProosaRedigeeri

  • "Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja valge särk selga, pangu ta lakksaapad jalga, tõmmaku kas või kollased kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu pagar või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi viiulipoognat."


  • Mees, kes tunneb vestluses oma naisega, et too suudab teda seljatada, hakkab otsekohe naisest üle karjuma. Ta tahab ja suudab tõestada, et mängib alati esimest viiulit, isegi kui mängib valesti.


  • Nii siis: mina olen tähtsam kui ükski boamadu. Valmistasid saurused prille või olete kuulnud, et jõehobu mängiks viiulit? Aga minul on prillid ja ma mängin viiulit — paremini kui ükski teine teist. Ja ma ütlen: oleksid mu sõrmed pisut pikemad, siis saaks minust ilmakuulus kunstnik. Mõistate — ilmakuulus! Aga sõrmed ei ulatu, sellepärast pean loobuma. Pange tähele: sõrmed, mitte anne, mitte peaaju pole takistuseks. Jätsin tee teistele vabaks, ei võistle. Las mängib mõni Hubermann, mina ei mängi, sest neil on pikemad sõrmed kui minul. Või miks mängis Paganini nii hästi? arvate: anne? Tal olid pikemad sõrmed kui ühelgi teisel, sellepärast. Annet juba jätkuks teistelgi; aga sõrmed on lühikesed, ei ulatu.


  • Spencer soovitab korraldada viiulikontserte ruumides, mis on vooderdatud alusseinast poole jala kaugusel asetsevate õhukeste männilaudadega, et saavutada resonantsi, mis on tema meelest vajalik viiuliheli piiratud võimsuse tõttu. Paraku pole see retsept kõlblik iga teose jaoks, sest on helitöid, mille jõud peitub sisus. Sosin kõrva ääres võib mõnikord vapustada nagu kõuekärgatus, ja kõuekärgatus vaid naerma ajada.
    • Aleksandr Grin, "Lainetel tõttaja". Tõlkinud M. Käbrik. Tallinn: Eesti Raamat 1972, lk 211



  • Laur astus oma laua juurde, võttis sealt ühe paberi sisse mähitud asja ja tuli sellega Arno juurde.
"Vaata," ütles ta, "ma kingin sulle viiuli, õpi mängima, küll sa siis näed, kuidas kurvad mõtted peast välja lähevad, niipea kui sa viiuli kätte võtad. Kui sa pärast jõulusid kooli tuled, võta ühes, ma õpetan sind."
Arno oli nii imestunud, et ta pakutud asja vastugi ei julgenud võtta, kui kooliõpetaja seda tema poole ulatas. Ta seisis liikumata paigal ja vaatas kooliõpetajale märgade silmadega otsa.
"Võta siis, see on nüüd sinu oma," ütles Laur uuesti.
Siis alles võttis Arno viiuli oma kätte. Ta ei ütelnud ühtegi tänusõna, aga tema pilgust, sellest luges kooliõpetaja kõige suuremat tänu, ja sellest oli temale küllalt.
  • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 96
  • Kodus võtab ta viiuli ja mängib kaua üht kurba viisi, nii et vanaemale pisarad silma tulevad.
"Jäta, Arno," ütleb vanake, "mängi midagi rõõmsamat."
"Rõõmsad viisid on põllul," vastab noormees.
  • Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 271


  • Kuuldes, kui oivaliselt aimavad viiulid järele kanade kaagutamist, võib arvata, et nad saaksid ka munemisega hakkama.


  • Mina pidin orkestris saama viiulimeheks ja tegema oma viiuliga heledaid hääli. Tahtsin esiti teha viiuli seest tühja, nii nagu on pärisviiulidki, kuid ei saanud kuidagi kaant peale liimida, ikka juhtus sellega mõni äpardus. Viimaks kaalusime asja Looguse Juksiga mitmest kandist ja tulime otsusele, et kui seest tühja viiulit ei saa, võib olla ka seest t ä i s viiul. Peaasi on siin ikka, kui hästi mängid ja heledat häält teed.
Saingi oma seest täis viiuli viimaks valmis, panin hobusesabajõhvist keeled peale, samast materjalist tegin ka poogna. Määrisin poogna kuusevaiguga kokku ja mängisin. Ega olnud midagi ütelda — tegin kaunis heledat häält. Muidu oli mäng päris hea, ainult need tükid, marsid ja polkad, ei tahtnud välja tulla. (lk 46-47)
  • Kõige viimaks prooviti minu viiulit. See oli küll kõige haledam mänguriist. Hobusesabajõhvist keeled katkesid sageli, kui neid veidi timmisid, kuna hääl oli õige haledalt kiunuv.
Juks katsus viiulit siit ja sealt; leidis, et pole veel päris hästi sisse mängitud.
"Kaks neljandikku takti võib siiski kaasa mängida," oli tema lõplik otsus. (lk 48)
  • Jüri Parijõgi "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981



  • Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, viiul kaenlas.
Tema kannul lendas terve parv kärbseid ja herilasi, sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka pirni poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.
Sageli juhtus Pirn Pirnipuu kontsertide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:
"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"
Pirn Pirnipuu katkestas kontserdi ja pidas poognaga kärbsele jahti.
Mõnikord puges ta viiulisse ussike ja kaevas sellesse pikki koridore, mänguriist kannatas selle all ja professor pidi muretsema uue, kui ta puhtalt mängida tahtis.


  • Isal oli viiul käes. Ma ei märganudki, millal ta oli selle võtnud. Näis, nagu oleks see ise seinalt tema käte vahele hüpanud.
"Näiteks see pala kontserdist number kaks. Re-minoor. Kõige viimane moment. Mustlasvariatsioonid. Need on briljandid."
Ning isa hakkas neid briljante lennutama. Need, mis algul maha langesid, olid pisukesed, lihvima ta, ja nende nimi oli pizzicato. Isa pildus neid istudes. Hiljem tuli suuremate ja hiilgavate järg. Isa seisis juba, ning mulle näis, et ta pole end ise sirgu ajanud, vaid tooli vedrud on ta keset tuba paisanud. Briljandid lendlesid rohelises valguses, variatsioonid, variatsioonid, mina aga langetasin pea ja tõmbusin kössi, et briljantvariatsioonid mind ei vigastaks. Ent siiski põrkasid üksikud kivid oma teravate servadega vastu mu selgroogu, ma tundsin erutaval külma, minu isa oli pururikas, tal oli rohkem briljante kui Nepaali maharadžal. Ka tema hõljus nende seltsis rohelises toas. Ta nõtkutas ennast, ta oli meeletu.
Ma ei taibanud, miks on Wieniawskil sügavusest puudu. Mustlasvariatsioonid? Minu arust on mustlased sügav rahvas. Nad istuvad öösiti lõkke ääres või tantsivad, nad pistavad noa vaenlase ihhu ja varastavad osavasti võõraid hobuseid. Nad on julged, räpased, nende naised õõtsutavad puusi teistmoodi, ennustavad kaartidelt, neid tahaks emmata, nii et kaela riputatud metallehted kõliseksid. Praegu oli minu isa mustlane, roheline lamp oli lõke, ema mustlaskuninganna ja mina — —
Mustad juuksed, mustad juuksed. Punane vöö ja nõtke piht. Pilgud kohtuvad. sädemete tulevärk, Lermontovi Tamara on minu arust väga mustlaslik, kas Deemon võib tõesti endale punase vöö ümber panna, ta on must nagu hirm, mis ei lase öösel voodis magama jääda. Deemonile ei sobi tants, aga lõkke kõrval võib ta seista, kui Tamara ehted kõlisevad.
Isa lõpetas variatsioonid pika vaibuva noodiga. Võimalik, et isa oli väsinud. Nii tema ise kui ka tema viiul. Ma nägin selgesti mahakulunud lakki, sõrmede hõõrutud jälgi, viiul oli vana, see tuli ettevaatlikult seinale riputada, ning ka tool ei nihkunud ise lähemale, isa vajus sellele, tuba neelas kogu muusika vaimustuse. Emal oli taas õigus teeroosi keerdudele, minul oma kätele, isal oma mõtetele. Konservatoorium, ta polnud jõukas, tal õnnestus endale õpetajakutse välja võidelda, aga konservatoorium --- Wieniawski variatsioonid, kibrad viiulil, kibrad isa näol, kaks sõpra, kes rõõmukalt teineteise sülelusse tormavad, viiv hiljem aga lahku lähevad, kaks sõpra, kes püüavad mitte norutada. Roheline valgus äratab soovi olla tavatu, kuid selline olek kestab vaid kümmekond minutit, seejärel jääb üksnes hubane väikekodanlik lamp ja õpetaja pikk õhtu. Vihikud, vead, ülesanded, jaamast A jaamani B on nii- ja niimitu kilomeetrit, mitu kilomeetrit on jaamani C? Kui kauget on jaam C, kus seisab uhke konservatoorium, millel on marmorsambad?
  • Antanas Škema, "Valge palakas". Tõlkinud Mihkel Loodus. LR 20-22 1992, lk 20-21

LuuleRedigeeri

Kuuldavaks viiul teeb
meeleheidet, kiivusvaevu,
nördimust ja pöörast raevu,
kire tippu, mure kaevu,
mis daami pärast põues keeb.


Siin iga lillevars aroomi hõljutab
ja viiul väriseb kui süda palavikus.
Mis melanhoolne valss, mis raugus hämarikus!
Pea kohal taevas kurb suurt puhkust tõotab.

Ja viiul väriseb kui süda palavikus,
õrn süda, tühjus must su viha äratab.
Pea kohal taevas kurb suurt puhkust tõotab.
On päike tardunud seal verelagamikus.


"Pilli-Peeter, joo ja mängi, kurat, mängi!
Meie tantsime, et põrgulagi nõtkub,
mõtleb mõni: põrguema vokki sõtkub.
Pilli-Peeter, joo ja mängi, kurat, mängi!"

Peeter jõi ja mängis... viiul vingus, karjus.
Tantsupaarid keerlesid, et pagan võtku,
peretütar ilus oskas hästi sõtku!
Peeter jõi ja mängis... viiul vingus, karjus.

Peeter rüüpas metsikult kui põrgujanus, —
Peeter mängis. Viiul ulgus — puru taga!
Keeled lemmendasid: Peeter — puhka ... maga!
Peeter rüüpas metsikult kui põrgujanus.


Madrustekõrtsis, kus viiul vingus,
naerdi, hõisati, pisaraid valati.
Higileitses, tubakavingus
hommik saabus nii nagu alati.

  • August Sang, "Öö sadamas", kogus "Emajõe unisel veerel", lk 11


Õhtu tulekul suleti uksed
ja tuled surmati lees.
Raagus kase all viiulit mängis
külarahvale mängumees.
Hallist sügisesajust kostis
kurbkaeblikku viiulihäält.
Jäid külas suletuks uksed,
ainult kodutud tulid mäelt.


Nii kõlab elu. Mängin jälle sind,
Mu viiul, seisad unistustest koos
Ja mälestus on poognaks selles loos.
Nüüd keegi pitseriga märgib mind.
/---/
Lund langeb, ja saab süda mullaks siis.
Maailm lööb tantsu põrandal kui toona.
(Niccolo Amati. Fecit in Cremona)
Jah, keeltest kauemaks jääb alles viis.

  • Egīls Plaudis, "*** Nii kõlab elu". Tõlkinud Viiu Härm. Rmt: "Läti uuema luule valimik" (1997), lk 99


pööningul ootab mängijat
ühe keelega viiul
kusagil merepõhjas
roostetanud ankru kidad
umbe kasvanud
südamesse

  • Krista Kajar, "Nüüd juba peab hinge pidama" kogus "Ühe keelega viiul" (1989), lk 29

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel