Kärbes

Kärbes on inimkaasleja putukas elegantse londi, suurte kaunite silmade ja õhtutaevana helkivate tiibadega, bioloogilises mõttes nimetatakse nii kärbseliste (Brachycera) alamseltsi kuuluvaid putukaid.

Makrovõte kärbseliste esindajast

Carlo Crivelli madonnapildil (1473) sümboliseerivad kärbes ja pragunev rinnatis surma ja kaduvust.

Isabelle Pinson, "Kärbsepüüdja" (1808)

Sophie Unternährer, "Modell" (1867)

Hanno Karlhuber, "Kärbes Keldri tänaval" (1984)

Piibel

Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli,
pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au.

• Koguja raamat 10:1

Proosa

• Kui tahad püüda forelli, pead kärbsest ilma jääma.
  • George Herbert, "Jacula Prudentum", 1651

• Kärbes tahab peremees olla kuningakojas ja saunahurtsikus. Legendi järele saanud ta selle voli sellepärast, et ta ei lasknud Õnnistegijal rinnust naela läbi lüüa. Ristilööjad tahtnud Õnnistegija südamestki naela läbi lüüa, kuid enne kui nad seda suutnud teha, kadunud üks ristinael ära. Kärbes aga lennanud just Õnnistegija rinnale ja jäänud sinna. Musta täpet rinnal nähes arvanud ristilööjad selle naela olevat; nad ei otsinudki enam naela. Kärbsele antud selle teo eest luba igale poole minna, ka kuninga lauda ja pähe.
  • Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk" (1926), 6. osa: "Loomad"

• "Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas," ütles ta lõpuks.

"See'p see ongi, et elate nagu kärbsed," arvas Andres.

"Aga nõnda saab ilusti ära elada. Endine peremees läks siin rikkakski, ostis välismaale koha."

"Ja elab ka seal nagu kärbes, kui nõnda elab," vastas peremees.

"Kärbes oled sinagi, kärbsed oleme kõik," oleks tahtnud sauna-Madis peremehele vastata, aga ometi rahuldus ta ainult sülitamisega.

• A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 2. peatükk

• Kärbes istub kirjutatud leheküljele, loeb ja lendab minema otsekui põlastades seda, mida ta luges. Ta on kõige nõudlikum kirjanduskriitik! (lk 19)
• Porikärbes advokaadi kabinetis - see on pärijate kogunemine. (lk 20)
• Kui siivutud on hilissügise viimased kärbsed: oma piinahetkede meeleheitlikus ohjeldamatuses tükivad nad meid suudlema! (lk 30)
• On hetki, mil kärbsed haaravad peast, otsekui ahastades, et nad on kärbsed. (lk 33)
• Kärbsed pesevad käsi žestiga, mis nagu ütleks: "Oh ega meie pole süüdi, et me nakkusi edasi kanname!" (lk 33)
• Porikärbsed on kärbeste seersandid. (lk 51)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Timothy vaatas sügavasse taevaookeani, püüdes näha Maad ja sõda ja varemeis linnu ja mehi, kes tapsid üksteist sellest päevast alates, kui tema sündis. Aga ta ei näinud midagi. Sõda oli niisama eemal ja kauge nagu kaks kärbest, kes leppimatult võitlevad suure kõrge ja vaikse katedraali kaarvõlvi all. Ja just niisama mõttetu.
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik", 1974, lk 183

• Sinu jutt on minu kõrvadele kui kärbse pinin.
  • Mika Waltari romaanis "Sinuhe"

• Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, viiul kaenlas.

Tema kannul lendas terve parv kärbseid ja herilasi, sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka pirni poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.

Sageli juhtus Pirn Pirnipuu kontsertide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:

"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"

Pirn Pirnipuu katkestas kontserdi ja pidas poognaga kärbsele jahti.

• Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011, lk 19-20

• Kärbes, erinevalt sääsest, on elustiililoom. Kui kärbes meenutab hingelaadilt koera, siis sääsk meenutab kassi. Koer ja kärbes käivad inimesega ühte jalga, sääske ja kassi ei suuda inimene õieti kunagi kodustada. Maarahva hääbumise loo saab kokku võtta niiviisi: kõigepealt kadusid lehmad, siis läksid inimesed, viimasena lahkusid kärbsed. Kärbeste lahkumine tähistas vana talupojakultuuri lõppu. Kärbes tahab veidi sõnnikut ja sooja, siis tema süda hõiskab. Kärbes on naturaalmajanduse indeksloomake. Tuhat aastat kasvasid meie lapsed üles väikeste sõnnikumägede jalamil, nõgeste ja kärbeste kuningriigis.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 179

Luule

NÄGIN KÄRBESTE ARMUELU
umbses madalas karjaköögis,
nad kukkusid alla laest
ja uppusid seasöögis

• Hando Runnel, "Nägin kärbeste armuelu" kogust "Punaste õhtute purpur" (1982), lk 73

Kärbsel läksid silmad punni,
kui ta silmas sitajunni.
Kärbes oma kärbsekeeles
kiitis siiras tänumeeles:

"Tänan sind, et annad, Looja,
meile igapäevast rooja!

• Joel Sang, luulekogust "Tule eile meile" Tallinn: EKSA, 2018

Allikata

• Eestlased ei ole mitte kärblased, kes täna sünnivad ja homme surevad.
  • Jakob Hurt

Vanasõnad

• Seadused on nagu ämblikuvõrk: kärbse peavad kinni, aga kulli mitte.
  • Hispaania vanasõna

• Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
  • Eesti vanasõna