Au
![]() |
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Au on üksikisiku või inimrühma väärikus ja maine.
- [Athos:] "Au on ilus asi, sire, kuid nad on tüdinenud ainuüksi selle pärast võitlemast ja täna öösel müüsid nad teid kahesaja tuhande naela eest ära - see on pool summast, mis neil teilt saada on."
- "Võimatu!" hüüdis kuningas. "Šotlased peaksid oma kuninga kahesaja tuhande naela eest ära müüma!"
- "Juudid müüsid oma jumala kolmekümne hõbeseekli eest!"
- "Ja kes on see juudas, kes selle vääritu tehingu sooritas?"
- "Krahv Lewen."
- "Kas olete selles kindel, härra?"
- "Kuulsin seda oma kõrvaga." (lk 554)
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008
VanasõnadRedigeeri
- Anna au ülemale ja alamale!
- Au ei anta asjata ega tarkust tasuta.
- Au enam kui hea põli.
- Au maksab raha.
- Au sellele, kes au väärt (teeninud).
- Ega puust pulma tehta ega au aiateibast.
- Habe mehe au, tütar mehe kõrgus, naine mehe nõu.
- Hea õlu näitäb oma au välja.
- Hirmuta kasvab, auta elab.
- Kadeda kodu ei suitse, õela au ei õitse.
- Keegi ei keeda au pärast leent ega tee ilu pärast kalja.
- Lühike au, suur häbi.
- Mehe au kübar peas, naise au ta põlvil.
- Müts mehe au.
- Naine mehe nõu, kübar mehe au.
- Oma au, oma hais.
- Parem auga hauda minna (surra), kui häbiga elada.
- Perenaise au enam kui vaese mehe viis lehma.
- Rikkal au ja vara kallis, vaesel toit ja uni magus.
- Tee pulmi puust ja otsi au aiateibast!
- Õnnelik (õnnis), kes rahul (aus) võib surra.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929