Härrasmees

(Ümber suunatud leheküljelt Džentelmen)

Härrasmees on hüpoteetiline olend, kel on võimalus ja õigus teha kõikvõimalikke sigadusi, kuna arvatakse, et ta neid kunagi ei tee ja kuidas te julgete öelda midagi niisugust härrasmehe kohta.

Claude Raguet Hirst, "Härrasmehe laud" (u 1900)
Martin Mendgen, "Vaikelu härrasmehe riideesemetega" (1932)

Proosa

muuda
  • Iga härrasmees suhtleb ennemini hästi kasvatatud kurikaela kui halvasti kasvatatud pühakuga. (lk 25)
  • Härrasmees tunneb tavaliselt inimesi, kuid mitte inimest. Kirjanikuga on asi vastupidi. (lk 31)


  • [Hastings:] "Läbi lukuaukude ma vaatama ei hakka," katkestasin ma ägedalt.
Poirot sulges silmad. "No hea küll. Te ei hakka läbi lukuaukude vaatama. Te jääte inglise džentelmeniks ja keegi tapetakse. See ei tähenda midagi. Au tuleb inglasel esimeses järjekorras. Teie au on tähtsam kui kellegi teise elu. Bien! Olgu siis nii."
"Ei, aga pagan võtaks, Poirot..."
Poirot ütles külmalt: "Saatke Curtiss minu juurde. Minge ära. Te olete kangekaelne ja äärmiselt rumal ja ma tahaksin, et oleks olemas keegi teine, keda ma saaksin usaldada, aga arvatavasti pean leppima teiega ja teie absurdsete ausa mängu ideedega. Et te ei saa kasutada oma halle ajurakke, sest neid teil pole, siis vähemalt kasutage oma silmi, kõrvu ja vajaduse korral nina, nii palju kui autunne teid lubab." (lk 191)
  • Agatha Christie, "Eesriie", rmt: "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie", tlk Ralf Toming, 1984


  • Portugallaste kindlustes istuvad nüüd hollandlased. Ka nemad jäävad 150 aastaks. Tapmised, põletamised ja vägivald on lõppenud. Hollandlased ei käitu kui saagiahned barbarid, vaid kui "džentelmenid", kes saart imetlusväärse virtuooslikkusega ekspluateerivad. Nad jätavad Kandy kuningale tema ameti ja au, ning kuigi neil tuleb tema vaenulikkust taluda, ei takista see neid talle hinnalisi kingitusi saatmast ja öid tema ustavateks alamateks nimetamast. Kannatlikult taluvad nad oma saadikute solvamisi ja säilitavad isegi siis rahu, kui nood Kandy õukonnas eluajaks vangi või isegi surma mõistetakse. Hind, mida nad oma imestamisväärse kannatlikkuse eest nõuavad, on absoluutne õigus kogu kaubandusele. Külmalt nõuavad nad, et kõik ekspordiks minevad kaubad neile ülimalt madalate hindadega kätte antakse. Kaneelimonopol kuulub neile. Kitsal maaribal piki rannikut tekivad kaneeliaiad, mida valvatakse äärmiselt hoolikalt. Kes julges üheainsagi taimekese omaenese kasuks ära müüa või kogemata mõnd oksakest vigastada, seda ootas surmanuhtlus. Pärlid, kalliskivid, elevandiluu — kõik, mis leitakse olevat väärtuslik või mis on saagiks langenud, kuulub hollandlastele.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 59-60


  • Lihakaupluse omanikust härrasmees on ülimalt liigutatud. Kuigi verevalamine kuulub mehe igapäevase töö juurde, on ta tundeliigutuste vastu kaitsetu. Mees on imestusest tumm. Ta ei oska kunsti ei luua ega tema vilju koristada, tema kuulminegi pole kiita, ent tal on võimalus end avalikul kontserdil silmata lasta.


  • Kust Emma raha pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike suguvõsa noorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond ja väikemaaomanikest mõisnikkond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas vulgaarset "uut raha", mille tõusev keskklass oli kokku ajanud tööstuses ja ülemerekaubanduses. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha raha panganduses ja advokatuuris, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)
  • Härrasmeheks olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud renessanss ja reformatsioon, valgustusaeg ja romantiline tundekasvatus. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. Emma kaks alternatiivset peigmehekandidaati illustreerivad just sedasorti puudujääke. (lk 538-539)
  • Naeruväärne episood Emma kesise joonistusega, mida Mr Elton ülistab kui kunstiteost ja laseb Londonis ära raamida, annab tunnistust tema ülipüüdlikkusest ja see ei ole härrasmehelik. Härrasmees tunneb mõõtu ja piire ja ei kunagi äärmustesse. (lk 539-540)
  • Mr Eltoni väljavalitu Miss Augusta Hawkins on "uue raha" matsluse ja vulgaarsuse karikatuurne kehastus. Ta on pärit Bristolist, mis oli tollal räpane sadama- ja tööstuslinn, mille rikkus pärines suuresti Atlandiülesest suhkru- ja orjakaubandusest. Südalinna kohal hõljusid klaasipõletustöökodade mürgised aurud ja suhkrutööstuse vägev lehk. [---] Seisuslikult on Mr ja Mrs Elton võrdsed, aga naisel puudub seltskondlik lihv. Nagu uusrikkale kohane, on ta ülepakutult riides, endast üliheal arvamusel, harimatu, taktitu ja häbematu. Näib, et tal on rohkem raha, kui Mr Eltonil, sest viimane on oma naisest vaimustuses ja joondub kõiges tema järele, kaotades oma viimasegi väärikuse. Kombekus ja hea toon asenduvad kiiresti kättemaksuhimulise väiklusega, mis kulmineerub Harrieti väljakutsuva alandamisega ballil. Üks härrasmees ei saaks enam madalamale laskuda. (lk 541)