Pole tegelikult tähtis, millisel põhjusel toimub see tegeliku reaalsuse küsimärgi alla seadmine, mis on minu hinnangul igasuguse kirjandusliku kutsumuse aluseks. Tähtis on, et see lahtiütlemine oleks nii äärmuslik, et annaks jõudu sellele tegevusele — mis on niisama donkihhotlik nagu oda käes tuuleveskitele vastu sammumine —, mis illusoorselt asendab meid ümbritseva elu konkreetse ja objektiivse maailma hapra ning kaduva fiktsiooni maailmaga.
Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule". Tõlkinud Ott Ojamets. Kultuurileht 2011, LR nr 15/16, lk 8
Naeruväärne episood Emma kesise joonistusega, mida Mr Elton ülistab kui kunstiteost ja laseb Londonis ära raamida, annab tunnistust tema ülipüüdlikkusest ja see ei ole härrasmehelik. Härrasmees tunneb mõõtu ja piire ja ei kunagi äärmustesse. (lk 539-540)
Tarbides tahavad inimesed, et kõik materjalid oleksid uued, häälestatud uuele algusele, selgusele, puhtusele – seda ei saa pahaks panna. Kui näed aga uue vananemist, võib see olla hirmutav, isegi eemaletõukav. Vana ja uue äärmused on sageli sarnased. Vahepealne maa pakub rohkelt tõlgendusvõimalusi.
