Vikitsitaadid

Selgus

Rufin Sudkovski (1850–1885), "Selge vesi", s.d.


PiibelRedigeeri


KoraanRedigeeri

  • Teie, Raamatu rahvas! Teie juurde tuli meie sõnumitooja, et teile ära seletada paljut, mida te Raamatus maha salgate, ning andeks anda paljud (süüteod). Jumala juurest tuli teile valgus ja selge kirjasõna.

LuuleRedigeeri

Kust tuleb minna
otsima sellist loomust,
leidma inimvenda või õde,
kellel selge on tõde,
kui tekkplangud hajuvad,
kui laevad vajuvad,
kui valetab merekaart ja
karisse takerdub vaart ja
abitu tundub tüür,
variseb sein ja müür?


Näe, metsik kaos ja kallasteta mered
said selguse ja kuju minu käest.
Ja varjud, mida püüda katsusin,
kui ise varju all ma rändasin,
mu sõna jõust on saanud liha, vere.
Mu õnne kuulutagu igiajad,
mul, kerjusel, nüüd aardeid küllaga,
ma teadmisele lahti murdsin rajad.
Nüüd kurbus pisarate koormaga
las elu ürgses rõõmus uppuda.


Ma tulin templi, vastu võtma virge
suurt, selget taevasinist lunastust,
kuid kantsel paukus põrgu musta kirge
ja krutsifiksil levis häbipunastust.

  • Ivar Grünthal, "Templis" kogus "Uni lahtiste silmadega" (1951), lk 80


Kas suudan mõista sambla tasast juttu
ja vähendada putukate pelgust?
Kas sulatud saan õhtusesse uttu?
Kas salasahinatest saan ma selgust?


Kuis paatos väsitab ja selgus varjab surmatõbe
Mis liiga küps On igal hetkel valmis kukkuma

  • Ene Mihkelson, "* Kuis paatos väsitab" kogust "Võimalus õunast loobuda" (1990)


ProosaRedigeeri

  • Kujund sisaldab puuduvat ja kohalolevat, meeldivat ja ebameeldivat. - Kahetähenduslik salakiri: üks tähendus on selge ja sellega on öeldud, et tähendus on peidetud.


  • Nooruses on hingeliigutused ja vapustused kasulikud, vanaduses ebameeldivad — allapoole suunduvatel treppidel ihkaks hing selgust ning valgust.
    • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. LR 36/2004, lk 65


  • Kes mõnele autorile pimedust ette tahab heita, see peaks enne omaenese sisemusse vaatama, kas on seal ikka küllalt valge. Hämaruses on ka väga selge kiri loetamatu.


  • [Mr. Rochester:] See otsmik kuulutab: "Siin asub selge mõistus ja hoiab tundeid ohjades. Las mässavad hinges kired nagu metsikud paganad, las kujutlevad igatsused kõiksuguseid tühiseid asju, igal juhul ütleb mõistus oma viimase sõna, sest nimelt temal on otsustav hääl. Tulgu torm, maavärisemine või tulekahju, ent mina järgnen ainuüksi sellele tasasele häälele, mis mu südametunnistust juhib."


  • "Kõik, mis Teie „Kuulsuse narrides“ minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust ialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Teie aru saanud, et Teie minust aru ei wõigi saada, kuna mina wäga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa, sest üksgi luuletaja ei saa enesest aru, kui ta niisugune luuletaja on, et luuletajad teda luuletajaks wõiksiwad nimetada, sest see ei ole luuletaja, kellest luuletajad kohe aru saawad, et ta luuletaja ei ole, waid need on luuletajad, kelle rinnus kaks hinge elawad, milledest kumbgi teisest aru ei saa, nagu Anastasius Blau luuletab, ja kelle hingest pragu läbi käib, mis maailmast läbi käib ja maailma otsani ulatab, nagu Heyne luuletab, mil wiimne luuletaja lauldes ja hõisates wanast maailma majast wälja läheb, mis kergesti mõista on, sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes luuletusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge wesi woolama saab, kuhu taewa tähed sisse paistawad.“
(Nii oli sõna sõnalt Wesipruuli kirja esimene lause. Ma minestasin teda lugedes kolm korda ära, läksin siis pääst hulluks ja lasin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi wõisin lugeda.


  • Matemaatika peaks olema loogilise selguse mudel. Tegelikkuses aga pole vist üheski teadustöös rohkem vigaseid väljendusi ja seepärast ka ekslikke mõtteid kui matemaatilistes.


  • Aga aeg ja juhused toovad mõnegi asja kohta selgust, mis kaua saladuskatte all on puhanud, ja harutavad vahel niisuguse umbsõlme lahti, et otse vaata ja imesta; seejuures toimetab aeg pikkamisi ja kannatlikult, niit niidi järel lahti näpitsedes, kuna juhused on kärsitud ja enamasti ühe hoobiga saladuslikkuse sõlmi läbi raiuda armastavad.
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 142


  • [Francis ja Ruth Nibsmith:] "Ruth, ma ei taha õel olla, aga see sinu jamps on tõepoolest liiga ähmane, liiga mütoloogiline. Ega sa seda ju tõsiselt võta?"
"Ma ütlesin sulle juba; see on vaistu kanaliseerimise viis ja nende asjade nägemise võimalus, millele teaduse laiu valgustatud teid mööda ligi ei pääse. Selgust sa ei saa, aga minu arust pole see küllaldane põhjus astroloogiat kõrvale heita."
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 328


  • [Randolph Henry Ash:] Te ju teate, kuidas see käib, sest olete ise poeet - kirjutad sellise ja sellise narratiivi ja mõtled selle käigus - siin on kena käsitlus - see kontseptsioon mahendab seda - ega see ei ole enamikule liiga ilmne? - ega siin ei ole liiga paks kiht endastmõistetavust - liiga ilmselge tähendus tekitab peaaegu vastikust - ja siis saab üldsus selle kätte ja kuulutab selle ühtaegu liiga jõuliselt lihtsaks ja liiga kõrgilt arusaamatuks ning selge on ainult see, et ükskõik mida sa oled lootnud väljendada, on kadunud arusaamatuse ududesse - ja kaotab aeglaselt oma elu - su oma meeles nagu ka lugejate omas.


  • Kõik, mis elus selgeks saab, saab selgeks kiires sinises valguses, just nagu välk lõhestaks öö ja paljastaks ümbruse ühes varjude, urgaste, kõigega. (lk 14)
  • Öö on selge ja täis inimesi, kes on maailmas üksi. (lk 15)


  • Ainus, mida nad kumbki ei igatsenud, oli selgus. Nad tundsid end käivat teed, kus ei tohita teada, kui kaugel ollakse täna. Sest märkinud alguse, oled juba, tahad või ei taha, tunnistanud ka lõppu.


  • Juba kaks ja pool tuhat aastat on targemad targemate seast püüdnud võimalikult selgelt ja ühetähenduslikult öelda, mis nähtused on loodus, inimene, ühiskond ja kultuur. Siiani on loodetud selgus tulemata jäänud. Sootuks kergem on määratleda geeni, kvarki või lõpmatust kui defineerida inimest ja temaga seonduvat.
    • Aili Aarelaid, "Rahva mälumustrid. Kultuuriteoreetilisi etüüde", 1990, lk 3


  • Otsin keelt. Inimesel on mitu keelt: keel, milles räägitakse lastega; on veel see keel, mida räägitakse armastades... Aga veel on see keel, milles räägime iseendaga, peame sisevestlusi. Tänaval, tööl, reisil - igal pool kõlab midagi muud, ei muutu mitte ainult sõnad, vaid midagi veel. Isegi hommikul ja õhtul räägib inimene erinevalt. See aga, mis toimub öösel kahe inimese vahel, kaob ajaloost täielikult. Me käsitleme ainult päevase inimese ajalugu. Enesetapp on öine teema, inimene asub olemise ja mitteolemise piiril. Unes. Ma tahan päevase inimese põhjalikkusega selles selgust saada.






  • Teadlased ju vaidlevad omavahel, lähtuvad eri mõtteviisidest ja rakendavad eri mudeleid. Kellel õigus, selgub alles praktiliste rakenduste tulemusena ja siiski mitte tingimata üheselt ja lõplikult. Loomulikult on raske aru saada, miks n-ö targad inimesed kohe aru ei saa, kuidas asjad maailmas tegelikult on. Ideoloogilistele liidritele on see selge ja rahval läheb paraku kiiresti meelest ära, et too selgus oli vaid näiline ja eksiti sügavalt. Teaduses pettumise põhjuseks võib skepsise kõrval olla ka ülemäärane teaduseusk, mis suure tõenäosusega saab mingil hetkel tagasilöögi.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Selgus&oldid=101435"