Kirg
ProosaRedigeeri
- 18. Kui võtta ära võimalus näha, läbi käia ja kokku puutuda, lahustub armukirg.
- Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)
- 5. Meie kirgede kestus ei olene meist rohkem kui me elu kestus.
- François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938
- Armastus on kokkuvõte kõikidest kirgedest korraga. (lk 20)
- Kirg paneb meid tegutsema paremini ja halvemini, kui mõistus seda teeks. (lk 24)
- Kui inimesed oleksid ilma kirgedeta, kaoks ilmast kindlasti palju kurjust, ent ka väga palju sellest, mis praegu väga hea välja näeb. (lk 24)
- Parim protest igasugust liiki kire vastu on lähedane, põhjalik tutvumine objektiga. (lk 25)
- Suurem osa kirgi kardab päevavalgust ning on üsna ohtlikud, ent kohutavalt laastavad on need, mis sünnivad pimeduses ning saavad toitu päikesevalgusest: kuulsuseiha ja valitsemisjanu. (lk 76)
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. LR 2005, nr 13-14
- Kõik kired avaldavad näoilmele vastavat mõju; sagedasti esinedes märgistavad nad selle sama lahutamatute joontega nagu need, mis tulevad vanusest, kuid paistavad veelgi vähem võluvad. Järelikult on ilule väga tähtis need korralikult vaos hoida. Loodus on korraldanud nii, et kired on meie mõistuses vaid põgusalt ning toimivad looduslike ergutajatena, kiirendades vere ringlemist ja suurendades eluenergiaid. Seetõttu mõjuvad need mõistuse poolt talitsetute ja allutatutena nii ilule kui ka tervisele palju soodsamalt kui muidu. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846
- Lemmikharrastused kaitsevad kirgede eest; ühest lemmikharrastusest saab kirg. (lk 23)
- Ükski koolnu ei ole paremini maetud kui kustunud kirg. (lk 41)
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007
- "Kirg tähendab elada elu pärast. Aga teada on, et teie elate elamuse pärast. Kirg on eneseunustus. Teile aga on eneserikastamine tähtis."
- Thomas Mann, "Võlumägi", 1924
- Naine veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema mina sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema keha ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned mehed, ja tema armastab neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega taldrikutelt ja pesukuivati tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26
- Hõõgun üleni. Minu keha hõõgub üleni. Tunnen armukese sperma liikumist oma niuetes, seda kuumusesööstu, mis sunnib mind alati peatuma, vaatama üksisilmi taevasse või seinale, millelegi tühjale, mis peegeldaks minu enda mõistuse tühjust. Oimetuna tajun oma kire järeltuksest tuima keha raskust. Kuidas võisin loota kestva hingerahu saabumist, kujuks muutumist? Pole mingit lootust. Tukslemine niuetes pole veel lahustunud minu südametuksetes. Naine ei unusta nii kiiresti. (lk 47)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49
- Mis saladuslik, saatuslik, vastupandamatu jõud sundis inimesi üksteisega rääkima? Pauline tajus, et ta tõmbas mingil kummalisel moel ligi mõningaid mehi ja väheseid naisi. Ta ei olnud neid kunagi julgustanud. Leebelt, kuid peatumatult eemaldus ta inimestest, lükkas tagasi sõprusepakkumised, talle täiesti võõraste meeste kire, õhina ja imetluse. Üldiselt polnud tal nende inimeste vastu midagi, ta lihtsalt ei tahtnud nendega lähedalt suhelda. (lk 58)
- Joyce Carol Oates, "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 50-71
- Nii et alati ei tarvitse see olla nälg, mis ilvese jahile ajab, see võib olla vastupandamatu jahikirg. Kassis, olgu ta suur või väike, metsik või kodune, elab kirglik jahimees. Murda on ilvese olemus.
- Fred Jüssi, "Rebasetund", 1981, lk 14
- Mul on lapsest saati alati kustukumm peos olnud. Ükski mõnuaine pole mus iial sellist kirge tekitanud nagu kustutuskummid. Ma hakkasin neid mingil hetkel sõpradelt varastama – võtsin ja pistsin vaikselt taskusse. Ükskord tabas Håkon mu teolt ja ütles: "Oot, oot, anna tagasi!" Ma vastasin: "Aga mul ei ole veel sellist kustukummi!" Need on mul kindla süsteemi järgi ära paigutatud: üks on padja all, üks saksofonikotis ja harjutusruumis on kaks kohta, kus need seisavad. Juhuks kui on vaja neid mudida ja mõelda.
- Maria Faust, intervjuu: Kais Allkivi, "Maria Faust: loobusin laulmisest, sest saksofon on minu kodu ja kindlus", Õhtuleht, 8. september 2012
- Moonika oli olnud väga pettunud ja Ivarilt aru pärinud. Ivari oli öelnud, et neid ühendas ainult kirg, ei muud, nüüd on see läbi, sest armastust ei olnud.
- "Jah, armastust ei olnud," tõdes nüüd ka Moonika. "Oli vaid meeletu kirg, nagu mängiks pioneeride luuremängu või peitust, ja ainus soov oli mitte vahele jääda."
- Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 35
- Kas ma siis ei teadnud seda oma kaunitest elukogemustest – kui kirkaks, kui juhmiks teeb kirg! Kui palju tsiviilaega kulub seksi meenutamisele. [---] Ega midagi haaravamat elus ei ole ka, miski pole nii dolce kui need juhmistavad mõtted. Ekstaas ja meenutus, ja ekstaas. Elektriimpulsid ja kehavedelikud. Midagi nii liigutavat annab välja mõelda. Ja kas ekstaas, tippelamus mitte ei käigi selline. Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline, juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest!
- Maarja Kangro, "Läti Lipp" ERR, 28.05.2019
- Kirg on hõrk ja eriline taim, tal peab laskma õitseda. Kui tärkab, tuleb teda kasta, mitte mökutama jääda.
- Maarja Kangro, Maarja Kangro: olen oma kallimad ise välja valinud ega kahetse ühtki suhet. Eesti Naine, august 2020
- Minu isa ütleb ikka, et ma ei suuda piiri pidada. Kui jooksen, siis maratoni. Kui turnin mägedes, siis ainult kõrgetes tippudes. Ma olen ise pidanud seda kirglikkuseks. Kui teha - teha hästi, sest kirkad toonid loovad põnevama maailma. Aga see ei tähenda, et ma ei kahetseks, et kohe esimesel matkapäeval olen asunud piire kompama. Sellel on oma varjukülg, mõtlen hämarduvale põllule pilku suunates ja pea kohale kerkivaid murepilvi tunnetades. (lk 19)
- Joon kirjutamise kõrvale kohvi ja rohkelt vett, et vedelikupuuduse käes vaevlevat keha eilsest patust turgutada. Hispaania ja vein käivad kokku, aga otsustan, et kirglikkusega tuleb tagasi tõmmata. Muidu on see hävitav sõltuvus, mitte kirglikkus. (lk 176)
- Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020
