Rütm

Proosa

Sest nii nagu mõned - ühed tänu kunstile, teised tänu vilumusele - paljusid asju jäljendavad, kujutades neid värvide ja vormidega, mõned aga hääle abil, nii ka kõik nimetatud kunstid loovad jäljendusi rütmi, sõna ja harmoonia abil, kas siis eraldi või seotult. Nii näiteks kasutavad ainult harmooniat ja rütmi aulose- ja kitaramäng ning teised selleks võimelised kunstid, näiteks süürinksimäng. Üksnes rütmiga, ilma harmooniata jäljendab tantsijate kunst, sest nemad jäljendavad nii iseloome, läbielamisi kui ka tegevusi rütmiliste liigutuste abil; see kunst aga, mis kasutab üksnes paljaid sõnu või värsimõõte, viimaseid kas siis üksteisega segades või mingit üht liiki, on juhtumisi seni ilma nimeta.
- Aristoteles, "Luulekunstist", tlk Jaan Unt, 2003, 1. ptk, lk 17-18

Ma ei tea, mis võiks olla veel tähendusrikkam ja ilusam sellest, kui üks lopsakas roos või tumepunane elulõng on põiminud end mõne surnud puu ikka veel võimsa liikumatu kännu ümber; see on vaatepilt, milles kübeke sentimentaalsust seguneb väga lihtsakoelise rõõmuga näha surnut elava poolt kinni kaetuna. Aga kui ma leian selle vaatepildi aiast kolm korda, on see tähenduse kaotanud ja ma eelistaksin pigem, et känd oleks välja juuritud ja roos naalduks talli seinale. Mäletan ajast, mil olin viie aastane, mida tähendab lapse fantaasiale hõljuvate südametega põõsas. Oleks neid aias olnud kuus tükki tolle ühe asemel, mis seisis aianurgas ühe vana jubeda tõrre läheduses, kus elasid konnad, siis neist kuuest poleks ma küll väljagi teinud - too üks oli mulle nagu mõne kuningatütre usaldusalune. Neis asjus ei tohi meie fantaasia olla nürim kui viieaastasel lapsel ja me peame tajuma, kuidas arvukus on võluvahend, mida tohime kasutada, et luua rütmi ent mis rikub kõik ära, kui laseme sel mõttetult vohada.
- Hugo von Hofmannsthal, "Aiad" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 67

Poeesia rütm ja proosa rütm ei sobi kokku, nad on vaenulikus vahekorras. Segunematud!
- Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 325

Kui oled tabanud Aafrika rütmi, leiad, et see on üks ja seesama kogu tema muusikas. See, mida õppisin maa ulukitelt, oli kasuks suhtlemisel pärismaalastega.
- Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 13

Naisel ent pole muud kohustust, kui elu säilitada ja puhtas ning monotoonses ühetaolisuses alal hoida; tema põlistab muutumatut liiki, tagab päevade ühtlase rütmi ja püsivuse kodus, mille uksed ta suleb; tal pole otseselt asja ei tuleviku ega ilmaruumiga, kogukonnani küünib ta üksnes oma abikaasa vahendusel.
- Simone de Beauvoir, "Teine sugupool", ptk "Abielu", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997, lk 287

Minu jaoks on kirjutamine kindla rütmi leidmise küsimus. Ma võrdlen seda džässirütmidega. Suure osa ajast on elu omalaadne kolme tegelase rütmiline areng. Kui ütled endale, et elu on selline, tundub see vähem sattumuslik.
- Françoise Sagan, intervjuu: Blair Fuller ja Robert B. Silvers, "Francoise Sagan, The Art of Fiction No. 15", The Paris Review, Autumn 1956

Armastatud naised liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja mehed järgnevad meile hullumeelsuse ja surma piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui tants lõpeb, seisame jälle, kannad maas, uuesti kannad maas, segaduses ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse kanga all on liha, ja see liha valutab. Mehi ei huvita keha, mis valu tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda. (lk 35)
Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis. Mind hoiab jalul vaid usk armastuse haprusse — tean, et see lõpeb kunagi. Olen seda lõppu juba aprillist peale uskunud ja oodanud. Armastus ei saa igavesti kesta. Isegi iha ei kesta igavesti. Armastasin kunagi oma meest ja nüüd ei armasta ma teda enam, me ei maga enam koos, meie vahel on kõik läbi. Kuna tema seda teile vaevalt ütlema hakkab, ütlen mina. (lk 40-41)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

Luuletused on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud luuletuse lugemine pakub mingit loomupärast rahuldust. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu jalutuskäigu rütm. Kuid see lukustab ka südamelöögid sõnade puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda pulss on otsekui vaikne metronoom.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 210

Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas - see oli nagu kirjanikul rütm, sa võid kirjutada romaani, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu senine tekst rütmi seisukohalt ümber kirjutada. Kui mitte, siis ei maksa väga head tulemust loota.
- Maimu Berg, "Moemaja", 2012, lk 62

Ma vist tunnen ja siis ka usun, et elul on mingi rütm, mis kõlab kokku kõiksuse rütmiga, rütmidega, on osa sellest. Kui tabame selle, ja kirjutades, komponeerides, musitseerides, tantsides, ent ka mingit lihtsat füüsilist tööd tehes võime „minna rütmi“ ja siis saame ahistusest üle. Minule on kirjutamine vahel annud sellise leevenduse. Oluline on muidugi, et kirjutamine (nagu igasugune muu rütmi viiv tegevus) õnnestuks, et oleksid ise nii töö kui tulemusega rahul ja et rahul oleks teisedki. Et sinu tööd märgataks ja tunnustataks.
- Jaan Kaplinski, "Eesti ei ole nii väike, et siia ei mahuks erinevaid arusaamu keelest ja tõlkimisest". Intervjuu Heli Allikule “Tõlkija hääle” III numbrist 2015. aastal

Teadustöid jagatakse kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks. Viimane neist opereerib arvude ja mõõtudega. Mul on käivitajaks tihti just kogus, kui midagi on palju, siis tekkivad mingid rütmid. Üksiku asja habrast ilu ma ei märka. Kordus ja süsteemialged on paljudest elementidest, selline klotsimäng tundub arusaadavam ja paneb otsima.
- Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021