Maimu Berg

Maimu Berg (1969. aastani Seping, 1969–1979 Vahing; sündinud 27. augustil 1945 Tallinnas) on eesti kirjanik, kriitik, tõlkija, ajakirjanik ja poliitik. Ta oli XII Riigikogu liige. Oli abielus kirjanik Vaino Vahinguga.

Maimu Berg 2020. aastal

"Moemaja"

Tsitaadid väljaandest: Maimu Berg, "Moemaja". Petrone Print, 2012.

• Omal ajal, kui olin sattunud Rahvaliitu, tegi selle partei peasekretär mulle "austava" ettepaneku, et käiksin partei toonase, nüüdseks juba kohtualuseks muutunud suure juhiga kõikjal kaasas ja kirjutaksin üles tema lennukaid mõtteid. Algul arvasin, et see kena daam naljatab, siis aga taipasin, et kui ma nõus ei ole, valmistan talle ja veel enam, parteijuhile suure pettumuse ning erilist karjääri ei tasu loota. Karjäär jäigi tulemata. (lk 11)
• Nagunii rõhutas kogu Moemaja olemasolu oma aja teinekord lausa uskumatult sürrealistlikke kontraste. Moeetendusele pileti saamiseks seisid inimesed pikkades sabades, uute moesuundade nägemiseks sumpasid nad Kalevi spordihalli läbi lumeseguse pori, libisesid jäistel kõnniteedel, rappusid täistuubitud bussides märgade, haisvate, enamjaolt deodorandist ja headest parfüümidest puutumata inimeste vahel, ikka selleks, et teada saada, mida "eelseisev moehooaeg" soovitab. Et ennast kas või mõneks ajaks argipäevast välja kiskuda. Et tunda ennast osana sellest, mida praegusel ajal glamuuriks kutsutakse, aga millel noil õndsatel seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel ei olnudki konkreetset nime ega kuju, nagu igatsusel ikka. (lk 13)
• Kuid Moskva käsk oli mitmes liiduvabariigis ellu kutsunud moemajad. Ning varsti asutati nende juurde ajakirjad, sest lääne üha jultunumale laiutamisele tuli igal pool vastu astuda. Moerindel veel eriti, vaenulik ideoloogia oli klantspiltide ja ilusate riiete näol eriti varmas mõjutama eeskätt kõigele sellele nii vastuvõtliku õrnema soo ilujanust meelt. Lääne propagandistliku õõnestustöö tagajärjeks võis olla jumal teab mis, isegi riigireetmine. (lk 23)
• Sest ikka juhtus nii, et mitte kellelgi ei olnud külmal kõledal aastaajal tahtmist loksuda rongiga Moskvasse, majutuda suurte ponnistustega mõnes hotellis, kuhu oli koht küll broneeritud, aga alati ei tarvitsenud sellestki piisata, tõmmelda sõbrannade ja kolleegide poolt kaasa antud tellimisleht näpus mööda kodumaa südame poode, läbides metroos ja trollides tohutuid vahemaid, tukkuda loengutel, kus näidati Moskva moekunstnike poolt ümberjoonistatud ning Nõukogude moele vastavaks stiliseeritud rõivamudeleid, mille juurde räägiti absurdset juttu sellest, millised on hetkel sellesama Nõukogude moe uuemad suunad. Tavaliselt olid need üks ühele vastavuses aasta varem läänes pakutud trendidega, ainult joonistel igavaks ja seksituks ümbersehkendatud. Moskvasse oli tore minna soojemal aastaajal ja siis, kui programmi kuulusid ka moedemonstratsioonid, olgu siis Moskva moemaja omad või, mis veel parem, väiksemad moenäitamised erinevates saatkondades, või oli mõni lääne firma kulutusi ja vintsutusi põlates tulnud Sarmaatia kõledatele lagendikele lootuses, et varem või hiljem näkkab ja just temale avaneb hiigelsuur tühjusest kõmisev Vene turg. (lk 31-32)
• Kunstnike seas oli mitu säravat isiksust, oli omamoodi ime see ande ja vaimu kontsentratsioon, mis ühte ruumi pressiti ja sinna äragi mahtus. Muidugi olid nad enamikus naised (peale Meli ei meenunud Bettile ainsatki meeskunstnikku, alles hiljem tuli Moemajja Orp Paganino), kellel tuli joosta mööda poode, et perele süüa hankida, seista apelsini- või viinamarjasabas, tuli igal hommikul mõelda, mida selga panna, ja igal õhtul, mida ja millest järgmiseks päevaks süüa teha, tuli õmmelda, kududa, koristada, keeta, nõusid ja pesu pesta, tuli kindla käega tüürida abielulaeva, mis ikka aeg-ajalt karile kippus, tuli katsuda elada nii, et ei satuks klatši ohvriks ja samal ajal osata vajadusel siiski ise taga rääkida. Teha seda vana õpetuse järgi, et hundid söönud ja lambad terved. (lk 48)
• Alles palju hiljem, kui Bettile aeg-ajalt täiesti seosetult meenusid kunagi moedemonstratsioonidel nähtud riided, eristusid Eleonora omad ta mälestustes teistest. Need eristusid ka siis, kui mannekeenid, keda need riided enamasti ei kaunistanud, nendes mööda lava tampisid, aga midagi neis oli, justkui vastuhakk liiga ilusale, protest ettearvatava ja ootuspärase vastu, selle vastu, mida nüüd nimetatakse populismiks. Kui mõni järjekordne poliitikasse pürgija kuulutas, et parlament kui tarbetu tuleks laiali saata või vähemalt selle liikmetelt palk ära võtta ja nad ühiskondlikel alustel tööle panna, presidenti ei lähe Eestile vaja ja nii edasi, siis ei võrrelnud Betti seda mitte Eleonora revolutsiooniliste, teiste seast mingi kummalise inetusega esile kerkivate, vihaleajavate rõivastega, vaid ikka nendega, mille tagant oli kerge aimata suurt meeldida tahtmist. (lk 61)
• Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas - see oli nagu kirjanikul rütm, sa võid kirjutada romaani, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu senine tekst rütmi seisukohalt ümber kirjutada. Kui mitte, siis ei maksa väga head tulemust loota. (lk 62)
• Tol ajal oli kombeks kõike tähistada, ammugi siis nii olulist asja nagu juhilubade saamine. Kui näiteks Viiul õnnestus pärast sabasseismist ja muid pingutusi hankida sobivad talvesaapad, astus ta läbi ka kohvikust, et tuua rõõmsa sündmuse puhul kolleegidele tort. Heade (ja ilusate) talvesaabaste omanikuks saamine oli muidugi vedamine, kuigi tühine võrreldes dubljonka, Poola põrandalaki või Žiguli kardaaniristi hankimisega, ega Viiu ei olnudki naiivne või hilpudesse ülearu kiindunud inimene, kuid vaheldust vajas temagi. Saapad andsid ettekäände, et asetada kerge liigutusega, mõnusalt muheldes tort lauale, ja mõni kolleegidest ruttas kohe kohvi keetma. (lk 63)
• Sealne [Riia] spordipalee oli samasugune nõuka aja asutus, nagu neid terve suur liit täis oli ehitatud, miks neid paleedeks nimetati, jäi igaveseks mõistatuseks. Tolmused, hallist odavast kivist põrandad, suur pesemata akendega fuajee, kuhu hoovas peldikuhaisu, mille järgi võis eksimatult üles leida palee tualettruumid, mis koosnesid hulgast matsakatest kempsupottidest, milles lõputult pahises roostene vesi, see lõpetas oma voolamise siis, kui hädaga ühele poole saanud kempsukülastaja tahtis sellele vett peale tõmmata. Siis polnud vett enam kuskil ja mõnikord kogunes peldikupotti hulgaliselt paberit - kui seda oli -, mis pidid hädaliste tekitatud hunnikuid varjama. Kuid see oli ikkagi parem võimalus kui Vene avaruste paleede käimlad, kus poti aset täitis auk põrandas. (lk 97-98)
• Mingil hetkel jõudis tema kätte kord Riia kolleege tervitada, Betti tassis nurgast sisse suure punaste lintidega tsellofaani pakitud lillekimbu, Vana Tallinna pudeli, Silueti-pataka ja karbi kristallvaasiga, aga korralikku kõnet ta pidada ei suutnud, sest selleks ajaks olid nad söönud head-paremat, maitsnud Riia palsamit, šampanjat, veine, ning Betti tundis õudusega, et mõte on lõtv ja laialivalguv. Ta jahus midagi saldejumsist kui lätlaste sümbolsõnast eestlaste kõrvus, tõstis klaasi Riia Moemaja ja Rigas Modese ning nende juhtijannade terviseks ning hüüdis kõige lõpuks totralt Saldejums! nähes otsekui läbi udu endale otsa vaatavaid Läti naisi - oma otsest kolleegi, kahvatut peatoimetajat ja joviaalset direktrissi, nägi nende jahmunud ilmeid, kuulis Jeva ja Baiba naeruturtsatusi ja vajus oma toolile, piinlikkusest täiesti kaineks saanuna. Nüüd töötas mõte küll, nüüd oleks Riia kolleegidele nii palju olulist ja toredat öelda olnud, aga see ei huvitanud enam kedagi. (lk 100)
• Betti oli ise näinud Olümpia restorani ukse taga vabu kohti oodates, kuidas mingid tiblad järjekorrast ette trügisid, viiekopikalisega ukseklaasile koputasid ja neile avama loivanud pahurale šveitserile teatasid, et nad tuleb viivitamatult sisse lasta, sest nad on Moskvast. "Ja mis siis?" imestas uksehoidja täiesti siiralt. "Mida te sellega nagu ütelda tahate?" Moskvalased kordasid veelgi tähtsamalt, et nad on Moskvast.

"Jah, väga kena, rõõm kuulda, mina olen Paidest, nüüd elan Tallinnas," ütles šveitser surmtõsiselt ja lõi moskvalaste nina ees ukse kinni, mispeale nood pahuralt minema läksid. (lk 112)

• Tallinna Moemaja töötajatele oli keegi muidugi load välja ajanud ja nüüd istusid nad koos ilusate Vene mannekeenidega [Moskva moemaja] toas, kus tüdrukud pildistamiseks riideid vahetasid ja niisama lõõgastusid. Kõik nad olid enam-vähem ühepikkused, ülipikkade ja -saledate jalgadega, väikeste siiami tõugu emakassi nägudega, pikakaelalised, Nofretete profiili ning vaimustavate tillukeste kõrvadega, mille nibud näpistamisest meeldivalt roosatasid. Peaaegu kõigil olid pikad sirged ja väga terved juuksed. Nad olid otsekui alusmaterjal, mingi veel teostamata maali krunt, millele võis pintseldada ja kujundada sellest ükskõik mida. (lk 112)
• Isa ja poeg Hamletite eluajal, 12. sajandil oli tegemist palju vabameelsema ühinenud Euroopaga kui praegu, igaüks konutas küll peamiselt oma onnis või sünges lossis, reisimist tuli harva ette, aga kui liiguti ja keeli osati, siis ei läinud kellelegi tavaliselt korda, kust tulek ja kuhu minek ning kes ollakse. Polnud rahvusmeeskondi ega nendega koos rändavaid fännide horde, polnud turiste, olid vaid palverändajad. Vaesed nagunii suurt liikuma ei pääsenud ja need, kes juba reisida jõudsid, kuulusid ainuüksi selle privileegi pärast nii-öelda omade hulka. (lk 124)
• Kunstiringkonnas liikus igasugu bosse, mitte ainult kunstnikke, vaid ka kunstikombinaadi ja ettevõtete juhte, kergetööstusministeeriumi inimesi, kes olid samuti enamjaolt saamatud, mannetud, armetud ja arad. Kui nad ei suutnud mitte midagi teha Kuku klubi heaks, mille hüvesid, suletust ja head seltskonda olid nad ometi varmad kasutama, siis sai nad ühe fraasiga paika panna. Enelini lööklauseks saigi: "Löö teda fraasiga!" Ja nii käratas ta ühele ülemusele, pikale ja ennast tähtsaks tegevale mehekolaskile, kes vingus, et ei saa, pole summasid, ei tohi eraldada, plaanimajandus ei luba, büdžett on tehtud ja mis kõik veel: "Te pole mees, vaid supinahk!" Sellest kujunes peagi sama populaarne väljend nagu veerandsada aastat hiljem Lennarti kuulus "Tule taevas appi!", mida ekslikult omistatakse Ansipile, kes Lennartilt selle kaaperdas. (lk 130)
• Võib-olla tänapäeva noored inimesed enam ei teagi, mis asi on pilotka. Kui praegu seda sõna guugeldada, siis saab teada, et tegemist on armee peakattega. Tol ajal seostus pilotka muidugi ainult punaarmeega. Kui otsida soviet pilotka, siis leiate ka selle mütsikese pildid. Ilmselt polnud pilotka venelaste leiutis, aga Vene sõdurid neid kandsid ja kellelgi ei tulnud mõttessegi pilotkat endale pähe tahta enne, kui riukalik mood selle Vene soldati peast üles leidis ja rahvusvahelisse moetaevasse tõstis. Millegipärast säras see leiutis eriti eredalt Nõukogude Eesti moetaevas, kust just äsja oli üle käinud uskumatult suuri masse haaranud valgete barettide invasioon. (lk 140)
• Neil aastatel ei räägitud enam, et astutakse parteisse, et midagi seestpoolt ära teha. Seda lapsikut juttu, mille karjeristid enda õigustamiseks omal ajal välja olid mõelnud ja mida nad ise koguni uskuma jäid, ei võtnud enam keegi tõsiselt. Mida suudab Joonas valaskala kõhus? Oodata, kuni ta välja oksendatakse. Seda ei osanud küll tegelikult enam keegi oodata, rääkigu nad nüüd, mida tahavad. (lk 141-142)
• Ka Silueti tekstid valgusid tsensuurimallide alt kuidagi pehmelt ja lõdvalt välja. Kuid ajakiri pidi ikkagi alati tsensuurist läbi käima ja nii juhtus, et kui artiklit India naistest illustreerisid juba vanad head Kamasuutra-aegsed pildid, millel India kaunitarid istusid paljaste tissidega, siis arvati, tsensuuri näpuvibutusi ennetada püüdes, et midagi nii rõvedat kui naise paljad rinnanibud, ei pea küll Nõukogude Eesti moeajakirja vahendusel lugejate massidesse jõudma. Kindlasti oli kuskil auulis, staniitsas või terem-teremokis inimesi, kes kunagi ei olnud näinud naise paljaid rindu, kuigi lapsi võis neil ju mitugi olla. Selliseid kõrge moraaliga kommunismiehitajaid polnud sünnis šokeerida. Samas pidid rinnad illustratsioonina siiski kuidagimoodi nähtaval olema, seda nõudis tekst, mis mahtus kenasti moraali raamidesse, ja siis tuli kellelgi päästev mõte - Saril lasti India naine ümber joonistada, kõik oli omal kohal, paljad rinnad ka, aga rindadel puudusid nibud! Moraalselt kindlad ja poliitiliselt vankumatud Nõukogude inimesed võisid kergendatult hingata. (lk 149)
• Betti oli jahmunud sellest, kui hästi Enelin siia ümbrusse passis. Siin oli kõik tehtud just temataolise ülisuure ja esindusliku naise mõõtude järgi. Niiviisi võis omal ajal hiigelsaalide siledal parketil, sadade küünalde valguses, millele kristalsed kroonlühtrid veelgi sära juurde andsid, majesteetlikul sammul kõndida Peeter I kahemeetrine tütar keisrinna Jelizaveta oma puhevile aetud kleitides, ilusad rinnad peaaegu paljad. Ei, Enelin ei sobinud Eesti kitsastesse oludesse, popslikku mentaliteeti, kus võlg on võõra oma, hommikutunnil kuld suus (absurd!), laenuleib ja laastutuli ahvikiirusel ära kuluvad, ei toida ega soojenda, kus üheksa korda mõõdetakse ja isegi siis ei julgeta alati lõigata, kus pigem vats rebenegu, kui et hüva rooga üle jääb (kohutav!). Kelnerid, kes üleval trepi otsa juures külalistele tervitusvahuveini pakkusid, tõmbusid Enelini nähes valveseisangusse, nad peaaegu ei julgenud tema poole vaadata, ainult kõõritasid ja alles siis, kui ta naeratades klaasi võttis ning edasi liikus, pöörasid kelnerid talle järele vahtima, unustades kinkida järgmistele külalistele oma kohustusliku viisakusnaeratuse, mille eest neile maksti. (lk 153)
• ... nagu mitut sõjas põrmuks pommitatud Saksamaa linna, kattis ka Dessaud igavene varemete tolm, mis aastakümnete jooksul oli hõõrdunud ühtlaseks halliks jahuks ja matnud enda alla ka osa väärikast ajaloost. Paremad kohad olid puruks pommitatud või lagunesid vaesuse käes. Üle kõige levis lootusetult reostatud Mulde ja Elbe jõgedest kerkiv kemikaalide hais, mis segunes Ida-Saksale iseloomuliku pruunsöe haisuga, mida seal kasutati peamise kütteainena. Jõgede äärde sattunule tundus, nagu oleks linn mingi hiiglaslik fotolabor, mis on paigutatud tohutute ilmuti ja kinniti vannide lähedusse. (lk 161)
• See oli alandav, nagu ka Helsingi sadamas pikas passikontrolli sabas seismine, samal ajal kui soomlased, kellest suurem osa oli oma elumõtte leidnud Tallinna odavas alkoholis, ahvikiirusel läbi neile määratud piirivalveputka kakerdasid, pelgalt avatud passi ette näidates. Nende sõidu mõtet polnud tõesti mõtet küsida, see vaatas vastu nende udusest pilgust ja õllekaste täislaaditud kärudest. Betti kujutles, et kui need õllekastid merre loopida, siis peaks ühel ilusal päeval valmis saama aastakümneid igatsetud Soome sild ning eestlased ja soomlased saaksid lihtsalt mööda õllekaste üksteise juurde jalutada. (lk 165)

Artiklid

• Saaremaa juurtega ja Mustjala kandi eluga küllalt tihedalt kokku kasvanud inimesena on mul alati kade, kuidas meil upitatakse võro kultuuri. Teisi murdealasid poleks Eestis nagu olemaski. Võromaa ja Seto on meedia vahendusel tehtud imeliseks muinasmaaks üliandekate inimestega. Muidugi on see tore, aga Seto- ja Võromaal ringi liikudes näeb iga külapoe ees vähemalt sama troostitut pilti nagu Mustjalas. Paratamatult tekib tunne, et Saaremaale tehakse lausa riiklikul tasandil ülekohut ja Saare maavalitsuse infrastruktuuri ja maaelu arendamise peaspetsialist Leo Filippov on õigustatult kurtnud, et riiklikul mahitusel tahetakse Saaremaast teha lõbu (ja läbu) saart, paika, kus Eesti prominendid saavad oma stressi suhteliselt anonüümselt välja elada ja turistid piiranguteta laiutada.
• Ja eks ole ka teada, et meie oma Eesti turisti lemmikloom on muidugi auto, millega ta peab pääsema takistamatult igale poole, olgu või õitsvale aasale, murenevale pankrannikule või pesitsevate lindude keskele.
• Kui vaatasin Keeduse filmist paari Eeve ja Feliks (Eeve, muide, on mu kauge sugulane), siis tundsin, et ega suuremaa inimene saarlast alati nii väga mõistagi, selleks peaks vist nende keskel pikemat aega nende elu elama. Filmis nõmedalt itsitav Eeve on tagasihoidlik ja häbelik inimene, kes kaamerate ees kord kohmetudes, kord loomulikkust säilitada püüdes iseendaks jääda katsus. See, mis väljapoole võib tunduda rumala kihistamisena, on tegelikult sageli saarlase, vähemalt Mustjala kandi oma, olemus – ainus võimalus oma kohmetust varjata.
• Keeduse filmist jääb järele mõru ja kibe maik ning seda mitte ainult traagika pärast, mida see film laob vaataja ette halastamatus realismis. Tekib ka küsimus, kas ikka nii on õige, kas nii tohib, kust läheb eetilise ja ebaeetilise piir ja kui suuri ohvreid kunsti nimel võib ja peab tooma. [---] Keeduse filmi puhul on väidetud, et filmi tegelasi joodeti. Pole saladus, et meie ääremaade elanikke ei jooda mitte üksnes filmitegijad, vaid ka parteide juhtivad tegelased valimiste eel ja ajal. Eetilisuse piirist on sel juhul ammu üle astutud ja mitte lihtsalt kunstitegijate, vaid lausa poliitikute poolt. Kui see nii on, siis peaks sedagi uurima ja aru andma kutsuma peale Keeduse ka rahvale alkoholi jaganud poliitikud. Joomatõbi võib süveneda tublile töömehele tasuks antud viinapudelitest ja seda hoitakse üleval riigi lõdva alkoholipoliitika ja amoraalsete poliitikute abiga.
• Tundub, et selle filmi tegemine, tegelaste valusad pihtimused ja masendav argipäev on autoreid nii šokeerinud kui ka pimestanud. Pimestanud sedavõrd, et asju näidatakse eeskätt must-valgetena, kohati absurdi ja naturalismi kaldudes. Keedus on ilmselt tahtlikult kõik vähegi kena ja iluleva kõrvale jätnud ja keskendunud ainult halvale ja kurvale. Kontrastiks kohalike õnnetusele peaks olema valge laeva motiiv. Aga see ei kujunegi kontrastiks, vaid pigem hoopis süvendavaks liiniks. Laeva peal kordub mingis mõttes Mustjala tragöödia. Köögis sebivad tumedanahalised abilised on küll saanud tööd, ilmselt väga odava tööjõuna, aga nad on selleks pidanud rändama maailma teise otsa, võõrastele hallidele vetele. Ja kui Keedus oleks roninud oma kaameraga ruumidesse, kus need inimesed laeval ööbisid, oleks pilt olnud kindlasti üpriski lohutu. Lausjoomist takistab ehk nende inimeste usk, aga viletsus on kõikjal sama.
  • Maimu Berg, "Valge laeva pankrot", Sirp, 01.06.2007

• Ootamise vastand on ootamatus. Mõelgem siis ise, mis neist kahest on parem, turvalisem – nii et oodata tasub.
• Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.
  • Maimu Berg, "Ootamine"