Louise Jopling, "Sinine ja valge" (1896)

Proosa

muuda


  • Kunagi ütles mulle Robert Graves, et nõudepesemine on üks kõige paremini loovat mõtlemist ergutavaid tegevusi. Minu meelest oli tal tuline õigus. Kodustes töödes on teatud üksluisus, ent küllaldaselt füüsilist tegevust, mis vabastab vaimu, lastes sel lendu tõusta ja kujundada mõtteid ja väljamõeldisi. Keetmise kohta see muidugi ei kehti. Keetmine nõuab kõiki loovaid võimeid ja täielikku tähelepanu. (lk 352-353)


  • Kodus olid kah asjad nüüd hoopis teisiti. Mitte et seal midagi kolossaalselt muutunud oleks. Seda mitte. Asi oli pisiasjades. Näiteks ilmus korraga külmkapi uksele graafik, kus oli kirjas, millal keegi peab nõusid pesema, prügi välja viima või tuba koristama. Ja näiteks siis, kui kogu pere kogunes õhtuti telekast mingit tobedat filmi vaatama, ei julgenud mitte keegi jalgu laua peale panna. Kõik istusid viisakalt, naersid kohusetundlikult iga nalja peale, pidasid täpselt nõudepesemise graafikust kinni ning üritasid iga hinna eest eeskujulikult kodu mängida. Minu arvates oli see totaalselt nõme. Minu jaoks ei seostunud perekond üliviisaka käitumise ja nõudepesugraafikuga. Kogu oma senise elu olin arvanud, et õige perekond tähendabki jalgu laual, vales kohas naermist ning nõude pesemist siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. See siin ei olnud aga kodu ja perekond, vaid ülihästi distsiplineeritud sõdurite kompanii. Selline värk võib üsna masendav olla. Ausõna. Mina näiteks sattusin lausa depressiooni. (lk 11)