Üksluisus

Proosa

• Kõiki osakonna ohvitseridest patsiente sunniti tsenseerima kirju, mille olid kirjutanud väeteenistuses olevad patsiendid, keda hoiti omaenda osakondades. See oli monotoonne töö ning Yossarian oli pettunud, kui sai aru, et väeteenistujate elu on vaid pisut huvitavam kui ohvitseride elu. Esimese päeva järel ei olnud ta enam üldse uudishimulik. Monotoonsuse kõrvaldamiseks mõtles ta välja mänge. Surm kõigile laienditele, kuulutas ta ühel päeval, ja kõigist tema kätest läbi käinud kirjadest lendasid välja kõik adverbid ja adjektiivid. Järgmisel päeval sõdis ta artiklitega.

Loomingulisuse palju kõrgema taseme saavutas ta päev hiljem, kattes kirjades kinni kõik peale sõnakeste a, an ja the. See tõstatas dünaamilisemaid ridadevahelisi pingeid, leidis ta, ja sõnum oli peaaegu kõigil juhtudel palju universaalsem. Peatselt keelas ta tervitusi ja allkirju ning jättis teksti puutumata. Ükskord kattis ta kirjas kinni kõik peale tervituse "Kallis Mary", ja alla kirjutas: "Igatsen sinu järele traagiliselt. R. O. Shipman, kaplan, USA jalavägi." R. O. Shipman oli lennusalga kaplani nimi.

Kui ta oli kirjades kõik võimalused ära kasutanud, hakkas ta ründama nimesid ja aadresse ümbrikel, hävitades terveid maju ja tänavaid, pühkides hooletu randmeliigutusega maamunalt terveid metropole, nagu oleks ta jumal. Nõks-22 nõudis, et iga tsenseeritud kiri peab kandma tsenseerinud ohvitseri nime. Suuremat osa kirjadest ta ei lugenudki. Neile, mida ta üldse ei lugenud, kirjutas ta oma nime. Neile, mida ta luges, kirjutas ta "Washington Irving". Kui see muutus igavaks, kirjutas ta "Irving Washington". Ümbrike tsenseerimisel olid tõsised tagajärjed, see põhjustas ärevuslaine mingis eeterlikus sõjaväeešelonis, mis saatis osakonda tagasi patsiendina esineva kriminaaluurija. Nad teadsid, et ta on kriminaaluurija, sest ta päris muudkui kellegi Irvingu või Washingtoni nimelise ohvitseri järele ega tahtnud osakonnas enam teisel päeval kirju tsenseerida. Tema meelest olid need liiga monotoonsed.

• Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 10-11

• Eestis valitsev ideoloogiline monotoonsus on otse hämmastav. Võiks arvata, et tegelikult vaevleb see maa ränga poliitilise tsensuuri kütketes. Ometi on sõnavabadus Eestis juba mitu aastat täiesti reaalne.

Esimene võimalik seletus oleks, et olemasolevaid võimalusi pole õpitud täiel määral kasutama, et neid suures osas isegi ei tajuta. Nõukogude-aegsed kinnismõtted pole hajunud, vaid painavad varjatud kujul ikka edasi. Täiesti vääramatu on arvamus, et kui rääkida (mõelda, teha) kõike vastupidiselt sellele, kuidas oli "siis", jõuabki selle kaudu tõeni, Läände ja Euroopasse. Sotsialism oli pahe: järelikult tuleb kõike teha teistmoodi. Kui sotsialism propageeris võrdsust, pooldame meie ebavõrdsust; kui sotsialism rahasuhteid tõkestas, siis meile dikteerigu kõike üksnes turg jne. Need klišeed tulid käibele paar-kolm aastat tagasi, kuid nad on visad muutuma - viies selleni, et sotsialismi eitamise tuhinas pikkamisi hakkab kaduma võime eristada head kurjast.

• Hasso Krull, "Ükssarvede lahkumine", Eesti Ekspress, 30. detsember 1994, kordustrükk raamatus "Katkestuse kultuur", lk 154-155

• Õhtul vabrikust koju jõudes jääb just nii palju aega, et poes käia ja süüa; magama tuleb minna varakult, et suudaks hommikul tõusta. Mõnikord ma arutlen endamisi, kas ma elan selleks, et töötada, või võimaldab töö mul elada.

Ja milline on see elu?

Monotoonne töö.

Närune palk.

Üksindus.

• Ágota Kristóf, "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001, lk 25

• [Sinine Daam:] Me kõik üritame varjata oma elu üksluisust. Kuid see on pingutav. Oodata kogu aeg midagi erilist. Kuigi me tegelikult sarnaneme kõik üksteisega. Meie triumfid on ühesugused. Meie kannatused. Proovi hetkeks tunnetada, millist kergendust toob tavapärasus.
  • Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat, 2008, lk 281

• Oli möödunud vaevalt nädal, kuid Ravi oli juba valmis oma äia maha lööma. Norman oli pensionile jäänud ehitusinsener, tõeline igavusetükk ja võigaste harjumustega. Viimasest vanadekodust oli ta välja visatud põhjusel, et oli oma kätt õe kleidi alla toppinud. Seda nimetati kohatuks seksuaalseks käitumiseks. Ravi ei suutnud ette kujutada isegi normaalset seksuaalset käitumist, kui asjasse oli segatud Norman. Tema seksuaalse alatooniga anekdoodid kordusid monotoonse regulaarsusega nagu rikkiläinud plaadimängijast kostev muusikatapeet. Sel nädalal oli Ravi kuulnud juba kaks korda lugu tripperi saamisest Bulawayos. Normani nilbemad meenutused kõlasid kähedahäälsel sosinal. Ravi oli ju arst, kellele võis kõike usaldada.
  • Deborah Moggach, "Parim hotell terves Indias", tlk Urmas Jaagusoo, 2012, lk 15-16

• Ristikivi päevikut julgeksin soovitada. On küll monotoonne ja igav, läbi lugeda ei jõua seda keegi. Aga kuidagi tõene. Mitte nagu tema väljamõeldud romaanid. Üks inimlik dokument. Eksiilist. Tema eksiilist, tema poistearmastusest (mis on tabude tabu! väliseestlane ja gay! võimatu, niisugust looma pole olemas, nagu ütles too lord, kui kaelkirjakut nägi; viimati tõestas seda keegi eesti luulenaine: Ristikivil olnud elu armastus, naine - muidugi!; kindlasti oligi, seda enam, et...), lõpuks lihtsalt üksiku inimese, kirjaniku elust võõrsil. Väikesest ja suurest.
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)", EKSA 2019, lk 166